Eesti otsustas oma piirid sulgeda. Kui palju sellest praegu abi on, kui meil on riigi sees suur nakkuskolle?

Piiri sulgemisest kui sellisest, ma ei usu, et palju abi on. Me oleme nagunii maailma esikümnes nakatumise kohta. Aga lihtsalt kõiki asju on lihtsam kontrollida riigisiseselt.

Inimesed jagunevad praegu laias laastus kaheks: ühed leiavad, et tegu on lihtsalt ühe järjekordse viirusega, ja teised on paanikas, sest nüüd kõiki köhijaid enam ei testitagi ja soovitatakse end kodus terveks ravida.

Te  tõite välja kaks kriitilist küsimust. Esiteks, testimise järele jätmine on suur viga. Kõik riigid, mis on tulnud koroonapuhangu ohjeldamisega enam-vähem või hästi toime, on teinud masstestimisi. Ratsionaalseid otsuseid on vaja, need saavad põhineda ainult informatsioonil. Kui informatsiooni ei ole, lähevad asjad valesti.

Teiseks, inimesed vaidlevad, kas koroonaviiruse tekitatud haigus on kerge, keskmine või surmahaigus. Vastus on – see on kõik kolm korraga. Laste jaoks see pole sageli isegi mitte haigus. See ei tähenda, et nad ei nakatu, aga sümptomeid neil ei teki. Noorematele ja keskealistele on see haigus nagu haigus ikka.

Mis puudutab vanusegruppi 60+, aga eriti 80+, siis see on surmahaigus. Igaüks saab aru, millisesse gruppi ta kuulub, kui suur on  ta risk, mida tohib teha ja mida mitte. Praeguses olukorras on kõige vajalikum ratsionaalne käitumine.

Aga milline oleks ratsionaalne käitumine, kui koroonanakkuse kahtlustajat ei testita, sest ta pole riskirühmas ja tal on kerged haigussümptomid?

Jah, ükski inimene ei saa terveks, kui ta testi teeb. Kellelgi ei hakka sellest parem, aga saades vastuse, oskab inimene paremini võtta vastu ratsionaalseid otsuseid. Ratsionaalne otsus on sellel hooajal iga haiguse puhul – püsi kodus.

Terviseameti andmetel kuue kuni 12 päeva jooksul tekivad inimesel antikehad ja viirus surutakse organismist välja. Seetõttu nemad soovitavad 14 päeva pärast sümptomite tekkimist olla kodus karantiinis. Kui ratsionaalne see soovitus on?

Ma arvan, et see on nii ratsionaalne kui iga soovitus, mis põhineb viiruse kolmekuulisel jälgimisel. Antikehade tekkimine võtab kuus-seitse päeva, viiruse neutraliseerimine võib tõesti võtta nädala, ajagraafik on mõistlik. Ma olen üpris kindel, et viirus püsib organismis tunduvalt kauem kui see periood. Aga kas on mingid tingimused, kui ta taas aktiveerub, ei tea.

Kas see viirus muutub sesoonseks või on ta püsivalt kohal ning haigestumine sõltub inimese immuunsusest?

Ma jätaks selle immuunsüsteemi rahule. Loomulikult on see oluline, aga see ei seleta üldse seda, miks viirus ei põhjusta sümptomeid lastel ja võib vabalt põhjustada sümptomeid tugeva imuunsüsteemiga inimestel.

Kõik õhu kaudu levivad viirused, millel on üks bioloogiline omadus - see on partikleid ümbritsev membraan -, on seni põhjapoolkera parasvöötmes alati olnud hooajalised. On ka ülejäänud koroonaviirused, leetrid, tuulerõuged. Kui millelegi panustada, siis ma panustaksin just sellele.

Aga see paraku tähendab peale positiivse uudise, et võib-olla umbes mais hakkab see iseenesest ära vajuma, ka midagi negatiivset – et septembris hakkab ta tagasi tulema.

Inimesi väga huvitab, et kui nad on selle korra kas või kergelt läbi põdenud, siis kas nad saavad immuunsuse?

Peaaegu kindlasti. Kas tegu on kaitsva immuunsusega, ei oska öelda. Pigem jah kui ei.

Kas nüüd on selge, mida Itaalias valesti tehti, et olukord ei parane, kuigi neil on nüüd samuti karantiin nagu Hiinas?

See ei paista veel välja. Ma arvan, et see hakkab numbrites kajastuma mõne päeva pärast. Seda muidugi eeldusel, et nad pidasid karantiinist kinni sama efektiivselt kui hiinlased.

Itaallased eksisid kindlasti rohkem kui ühes asjas. Nad ei olnud piisavalt tähelepanelikud ja see oli suur viga.

Hiinlastele tuli see kui välk selgest taevast, aga ülejäänud maailm teadis, mis viirus see on ja kuidas see välja näeb, aga ometigi suudeti see maha magada kolmel korral - Lõuna-Koreas, Itaalias ja Iraanis.

Aga mida Eesti valesti tegi?

Viirus liigub alati mööda kõige nõrgemat lüli pidi. Praegu tundub, et selleks oli inimeste huvi reisida, sotsialiseeruda, huvi spordi vastu.

Mitte kõik otsused - ametlikud otsused, näiteks Itaalia meeskonna lubamine Eestisse, või mõni isiklik otsus minna peole - ei olnud õiged.

Ametnike sõnul läks meil hästi, sest me saime Saaremaa puhangule õigel ajal jaole. Kas see tegelikult ka nii oli?

Me saime sellele jaole üsna varakult, see on tõsi. Kas see oli õnnestumine? Taevas seda teab. Poleks seda Saaremaa fiaskot olnud, oleks Filipp Kirkorovi kontsert olnud suurem fiasko. Üks viga võib vältida järgmist suuremat viga.

Suurbritannia suhtus seni koroonaviirusesse rahulikult, eakad pannakse koduarsti ja noortel lastakse see läbi põdeda, et tekiks n-ö karjaimmuunsus. On see mõeldav?

See ilmselt kunagi tekib, aga kas me suudame seda tekitada ühe hooaja jooksul viirust kunstlikult levitamata ja seejuures veel nii, et see vanemate inimesteni ei jõua, siis mina olen äärmiselt pessimistlik. Karjaimmuunsuse tekkeks peavad olema immuunsed 60-70 protsenti elanikkonnast. See on number, millest Merkel on rääkinud.

Ma tean vähe viiruseid - kui mitte arvestada leetreid ja mõningaid putukate levitatavaid viiruseid -, mis ühe hooaja jooksul suudavad nakatada 20-30 protsentielanikest. Kõige kujukam näide on Diamond Princessi laeva lugu, kus nakatus koroonasse umbes 20 protsenti inimestest. Karjaimmuunsusest on kasu, aga parem oleks, kui selle saaks tekitada vaktsineerimise teel.

Kas nendest soovitustest, et püsige kodus, käige võimalikult vähe poes, ärge minge eakaid vaatama, on veel abi või oleme lootusetult hiljaks jäänud?

Sellest on kindlasti abi. Kõige olulisem on see – isolatsioon ongi isolatsioon. Kui on karantiin, siis ei ole mingeid sotsiaalseid kokkusaamisi. Kõik kannatavad, aga see töötab.

Viirusel on vaja inimestevahelisi kontakte, ta ei saa liikuda ühelt inimeselt teisele, kui nad lähestikku ei ole, välja arvatud pindade kaudu. Hiinlastel kulus 40 päeva, et see viirus praktiliselt kontrolli alla saada.

Esimeste karantiinipäevade elevus läheb varsti mööda ja siis tuleb suur tülpimus. Kui kaua me peaksime vastu pidama, et ka meil läheks nii nagu Hiinas?

Meil on parem olukord kui Hiinas. Kui me ei jukerda ära oma analüüsimist, siis meil on parem informatsioon juba algusest peale. Me teame, kust viirus laiali läks ja varjatud juhtumeid võib olla suhteliselt vähe.

Hiinlastel oli hirm viiruse ees tunduvalt suurem, sest alguses see asi nägi ikka väga kole välja ja neil oli SARS-i kogemus juba olemas.

Eestis tuleb kehtestatud meetmetest kinni pidamist jälgida. Jah, väga paljudele meist koroonaviirus ei kujuta suurt riski, aga on suur hulk elanikke, kelle risk on väga suur. Sellepärast on meil kõigile olemas kollektiivne vastutus selle eest. Midagi teha ei ole, tugevamate käitumisest sõltub nende, kelle jaoks viirus on ohtlik, mitte ainult hea käekäik, vaid paljudel juhtudel ka elu.