Andmed, mida statistikaamet oma analüüsis kasutada soovib, on rangelt anonüümsed, seega ei ole teada, kellele jagatav asukohainfo kuulub. Advokaadibüroo Sorainen vandeadvokaadi Carri Ginteri ja juristi Sandra Mikli arvates on aga anonüümsete asukohaandmete taasisikustamine liiga lihtne, seda olukorras, kus riik omab juba inimeste kohta hulgaliselt lisainfot.

"Euroopa kohtupraktika kontekstis, kui sul on üks andmebaas, kus sul on anonüümsed andmed ja teine andmebaas, millega see esimene kokku panna, saad sa teada selle, kelle kohta need andmed käivad, siis tegemist on ikkagi isikuandmetega," rääkis Ginter.

"Riigi käes on praegu kinnistusamet, on rahvastikuregister, on maksuameti andmed ja kõrvutades neid konkreetsete anonümiseeritud mobiiltelefonidega, on väga selgelt võimalik teada saada, kes kus käis ja kellega kokku sai," lisas ta.

Statistikaameti analüüsi tulemusena peaks tekkima võrdlev kaardiinfo, mis teatab, et võrreldes koroonaviiruse eelse ajaga on mõnda kindlasse piirkonda liikunud inimesi kindla protsendi võrra vähem. Säärane informatsioon on tõepoolest anonüümne ja konkreetsete isikutega seda enam seostada ei saa.

"Kui me tahame selles olukorras midagi kasulikku teha, mida statistikaamet tahabki teha, siis tuleks mõelda, et kuidas seda teha võimalikult vähe isikute õiguseid riivavalt. Üks võimalus olekski see, et küsida neid samu järeldusi, kas inimesed läksid ära ja kui kauaks nad sinna jäid. Seda järeldust saab telekomiettevõte ise anda. Selleks ei pea riigile andma neid üle ja sellisel juhul ei ole telekomi andmebaas kõrvutatav omakorda teiste registritega," kirjeldas Ginter võimalikku lahendust.

Sandra Mikli advokaadibüroost Sorainen kirjeldas, et vastavalt Euroopa Liidu isikuandmete kaitse üldmääruse e-privaatsuse direktiivile säilitatakse erinevaid andmeid nii kaua, kui eesmärgi täitmiseks vaja. Telekomiettevõtete puhul lepitakse klientidega säilitusaeg täpsemalt kokku kliendilepingus.

"Elektroonilise side seaduse järgi on säilitamine lubatud kaks aastat, mis tähendab, et viimase kahe aasta andmetega võiks justkui seadusliku aluse olemasolul midagi teha. Aga kas meil on see seaduslik alus täna olemas, on muidugi segane," leidis Mikli.

Ehkki inimeste teadlikkus privaatsusest on nõrk ja puudulik, annavad paljud õiguse oma asukoha jälgimiseks eraettevõtetele. Vahe seisneb aga selles, et kui näiteks Google'i kaardirakendusele õiguste andmisel rakendus küsib luba, millal võib kasutaja asukohta vaadata, siis riigi puhul on praegu see veidi ebaselge.

Euroopa-väliselt võib koroonaviirusest tingitud asukoha jälgimise vallast leida üsnagi hirmutavaid näiteid. Näiteks said 400 Iisraeli elanikku riigilt käsu end karantiini panna, kuna nende telefonide asukohainfo näitas, et nad olid kokku puutunud koroonaviirusesse nakatunutega. Taiwani politsei on paigaldanud virtuaalsed aiad inimeste kodude ümber, mida ületades saab politsei inimese liikumise kohta kohe teate. Mikli sõnul säärasteks juhtumiteks ei Eestis ega Euroopas ohtu ei ole.

"Iga meetme rakendamiseks peaks mingist õigusaktist tulema alus. Praegu me eriolukorra raames lähtume hädaolukorra seadusest, kus sellist andmetöötluse meedet ei ole. Me võime ühiskonnana diskuteerida, kas meil on lünk seaduses, et meil ei ole andmetöötluse aluseid selliseks eriolukorraks. Aga kus see piir on? Lausjälgimine ei ole tõenäoliselt meie ühiskonnale kohane meede," sõnas ta.

Samas peaks inimestele jääma õigus paluda enda andmeid mitte analüüsida, seda vastavalt Euroopa Liidu andmekaitse määrusele GDPR, mis sisuliselt teatab, et iga inimese andmed on tema omad ning inimesel on seega ka õigus paluda neid andmeid mitte töödelda, seda juhul, kui andmeid ei kasutata terrorismi tõkestamiseks või raske kuritegevuse lahendamiseks.