"Insighti" koroonapäevik: eitamine, tingimine, leppimine
Veel märtsi algul elasid Eesti elanikud oma tavapärast elu ja jälgisid koroonapandeemia arengut teistes riikides suhteliselt ükskõikselt. Ent kõik viirusega haaratud riigid on läbi teinud sellised staadiumid nagu eitamine, tingimine ja leppimine. Ööl vastu 13. märtsi jõudis kord Eesti kätte. Välja kuulutati eriolukord. ETV+ saade "Insight" uuris, kuidas on elu Eestis eriolukorra ajal kulgenud.
Elu muutus kõikjal. Narvas Muna kohvikus on vaikne. Lauad on tühjad, kliente ei ole. Veel hiljuti einestasid siin kümned tudengid, parimatel päevadel teenindas kohvik üle saja inimese päevas. Oma Narva visiidi ajal töötas ja lõunastas siin ka president Kersti Kaljulaid.
"Ta istus selle laua ääres. Tuli, tegi oma arvuti lahti ja töötas meie terrassil," meenutas Muna kohviku juhataja Bronislava Pupkevitš nukralt.
Epideemia majanduslike tagajärgede all kannatavad terved majandussektorid. Esimeste seas said kriisi mõju tunda loominguliste elukutsete esindajad. Esmalt jäeti ära ja tühistati kontserdid ja muud üritused, suleti muuseumid ja teatrid. Vene Teatri laval on lahti võetud dekoratsioonid – näitlejad valmistusid siin uueks lavastuseks. Nüüd teevad nad proove Skype'i vahendusel ja loodavat parimat.
Helilooja ja Vene Teatri töötaja Aleksandr Žedeljov on veendunud, et teda ja tema kolleege tabab see kriis raskelt. Just seepärast kutsub ta teatrisõpru üles mitte küsima edasilükatud etenduste eest raha tagasi. "Siis on meil veidi lihtsam selle olukorraga toime tulla, et hiljem jälle uksed lahti teha," rääkis Žedeljov.
Tantsuõhtu eakatele
Kas inimesed helilooja üleskutset järgivad, pole teada. Epideemia ähvardab jätta tuhanded inimesed tööta. Tavapärane elu on jäänud minevikku. Varem nii elava liiklusega Narva piiripunkti läbivad praegu vaid inimesed, kes ei jõudnud riiki naasta enne piiride sulgemist. Tallinna lennujaamas võiks kas või tuled ära kustutada. Tühjas ootesaalis jalutab ainult üksik turvatöötaja. Veel kaks nädalat tagasi ei osanud keegi seda ette näha.
Esimene nakatunu avastati Eestis 27. veebruaril. Selleks ajaks oli viirus diagnoositud juba paljudes Euroopa riikides. Märtsi algul väljus olukord Itaalias kontrolli alt ja koroonaviirus hakkas surma külvama. Päevas suri kümneid, hiljem ka sadu inimesi.
Ajal, mil Lõuna-Euroopa inimesed oma lähedasi leinasid, korraldasid Lasnamäe võimud tantsuõhtu riskigrupile – eakatele. Koroonaviirusesse nakatunute arv tõusis päev-päevalt. Kohalikud võimud hakkasid aegamööda massiürituste läbiviimist piirama. Ent mitte alati ja mitte kõikjal.
12. märtsil oli Narva linnapea Aleksei Jevgrafov täiesti kindel, et eelseisvat kolmepäevast haridusmessi Orientiir pole põhjust ära jätta. Samal õhtul kogunes valitsus erakorralisele nõupidamisele. Kuni ministrid arutasid eriolukorra kehtestamist, tantsisid sajad inimesed pealinna klubis CatHouse Ivan Dorni hittide saatel.
Interaktiivne nõukaaja muuseum
Reede, 13. märtsi öösel kell üks sai senine elu otsa. Valitsus keelas ära rahvakogunemised, sulges õppeasutused, kinod ja teatrid. Algas uus elu, milleks keegi valmis polnud.
Umbes aasta tagasi leidsid Eesti elanikud oma postkastidest kirja, milles soovitati varuda toiduaineid ja kõike muud vajalikku seitsmeks päevaks, et üle elada ootamatu kriis. Paljudes tekitas see kiri hämmastust.
"Paljud küsisid, mis lahti, kas me valmistume sõjaks? Reaktsioon oli sageli päris terav ja irooniline," tunnistas sisekaitseakadeemia nõunik Nikita Groznov. Tema igapäevatöö seisneb riigiasutuste ettevalmistamises tööks kriisi tingimustes.
13. märtsil mäletasid seda kirja ainult vähesed. Inimesed tormasid poodidesse toitu ostma. Supermarketid muutusid interaktiivseteks muuseumideks, kus saab meenutada nõukaaegse pideva defitsiidi karmi reaalsust.
Nagu teisteski riikides, kadus poeriiulitelt tualettpaber. Isegi mitme päeva pärast, kui toidupuudust enam tunda ei olnud, jäi tualettpaber defitsiidiks. Apteegiriiulitelt kadusid kraadiklaasid, põletikuvastased vahendid, külmetusravimid, vitamiinid ja isegi küüneseene ravimid.
Siseminister Mart Helme tegi iroonilise kokkuvõtte eriolukorra esimestest päevadest: "Oleme teinud kampaaniaid, jaganud flaiereid, tellinud telereklaami, et inimesed koguksid igaks juhuks varusid. Et äkki midagi juhtub. Lõpuks ometi lõid inimesed endale varud."
Veebipoodide koormus mitmekordistus
13. märtsil ärkas Eesti uude reaalsusse. Üha enam inimesi hakkas aru saama, et soovitus lähikontakte vältida ja võimalusel koju jääda ei ole tühi jutt. Veebipoodide koormus mitmekordistus. Kuller Maksim Medvedev jõuab vaevalt puhata.
"Sõidad siia, võtad kauba, sõidad ära. Suure vaevaga õnnestub näpata 10-15 minutit, et kohvi juua ja midagi suhu pista," rääkis ta. Koos tellimuste arvu kasvuga kasvasid ka nende mahud. Komplekteerimispunktid töötavad hoogtöörežiimil. Sellest hoolimata on ooteajad pikad. Järjekorrad venivad mitmepäevaseks.
Üha sagedamini tellivad inimesed toiduaineid ka oma lähedastele ja kasutavad kontaktivaba kohaletoimetamise teenust. "Seisavad sinust viie meetri kaugusel ja ütlevad: pane maha. Ise ei astu enne ligi, kui mina olen läinud. Või paluvad kauba ukse taha jätta," jutustas Medvedev.
Ellu jäävad tugevamad
Kui e-poodidel oleks patt tööpuuduse üle kurta, siis tuhandeid inimesi ähvardab töö kaotamine. "Mul pole kahjuks midagi lohutavat öelda. Käes on periood, kus ellu jääb tugevam," tunnistas Muna kohviku juhataja Bronislava Pupkevitš.
Veel detsembris rõõmustas ta selle üle, et on suutnud kokku panna unistuste meeskonna. Nüüd haarab ta kinni igast võimalusest, mis aitab töötajate koondamist vältida. Pupkevitš mõistab, et praegu ei leia inimesed isegi ajutist tööd.
TripAdvisor nimetab Muna Narva parimaks kohvikuks. Pärast eriolukorra kehtestamist jäi kohvik hetkega ilma oma põhiliselt tuluallikast – catering'ist. Kui Ida-Virumaale ilmus esimene nakatanu, ei hakanud Pupkevitš klientide tervisega riskima ja sulges kohviku uksed.
Mõne päevaga lõi meeskond uue saidi ja üritab nüüd ellu jääda toidu kontaktivaba kohaletoimetamist pakkudes. Esialgu neil veel väga hästi ei lähe, kuid Pupkevitš ei anna alla. "Võitleme viimse veretilgani," kinnitas ta.
Igaüks üritab ellu jääda nagu oskab. Kui Narva kohvik panustab klientide eest hoolitsemisele, siis teises Eestimaa nurgas, Lasnamäel, loodab üks baar lojaalsetele klientidele, kes kangemast kraamist lugu peavad. Probleemiks on ainult see, et valitsus keelustas alkoholimüügi pärast kella kümmet õhtul, ent omanikke see eriti ei häiri.
Kui mupo baari sisenes, mängis seal muusika ja ruum oli rahvast täis. Turvamehed palusid ära viia 20-aastase purjus neiu, kes vaevu jalul püsis. Asutusele tehti trahv ja järgmisel päeval rippus selle uksel silt "Baar on ajutiselt suletud".
Eitamine, tingimine, leppimine
Tallinna autojuhid ei mäleta enam, mis on liiklusummik. Inimtühi kesklinn meenutab evakueeritud Prõpjatti. Piir on lukus. Lennuliiklust peaaegu ei ole, tehakse ainult üksikuid erireise. Eesti on hädaohu eitamise faasi läbi teinud. Elu näib olevat välja surnud.
Ent see mulje on ekslik. Kuni riik arutab meetmeid epideemia leviku peatamiseks ja palub kõigil kodudesse jääda, teevad inimesed rahvamatku rabasse. Mupo inspektorid käivad päevade kaupa ühelt mänguväljakult teisele ja ajavad noortekampu laiali.
Ehkki üleskutsed kodus püsida kõlavad hommikust õhtuni kõigist kanalitest, pole olukorra tõsidus veel inimestele kohale jõudnud, seltskonnad jalutavad tänavatel edasi. 24. märtsil katkes valitsuse kannatus: alates 25. märtsist võib tänaval liikuda ainult üksi või kahekesi, mängu- ja spordiväljakud suleti.
Kaks nädalat pärast eriolukorra kehtestamist on Eesti jätkuvalt tingimise staadiumis. Ühiskond on lõhenenud kaheks – nendeks, kes järgivad juhtnööre ja nendeks, kes musta stsenaariumit ei usu. See tundub neile uskumatu. Niisama uskumatu kui see, et 21. sajandil võiks poeriiulitelt kaduda tualettpaber.
Toimetaja: Maarja Värv
Allikas: Insight