Kunagi tuli üks loomakasvatuse haridusega ministeeriumitöötaja minu farmi juhatajaks, sest ta tahtis hakata päris maainimeseks ja teha päris maatööd. Mis te arvate, kaua ta vastu pidas? Kaks nädalat. Siis läks ta linna tagasi ja töötas ministeeriumis edasi.

Suuresti on aia taha läinud ka vahepeal moes olnud maale elama kolimise suurkampaaniad, sest elu on näidanud, et maalt linna on palju lihtsam kolida kui linnast maale. Kevadel ja suvel on maal tore elada, aga siis tuleb sügis ja talv…

Kui põllumajandus-kaubanduskoda kutsus valitsust üles pikendama erakorraliselt siinsetes farmides töötavate ukrainlaste töölube, said ametiühingud vastukaaluks hakkama naljaka üleskutsega, kutsudes töötuks jäänuid maale appi kevadtöid tegema.

Kui see ei oleks naljakas, oleks see kurb, sest ametiühingud püüavad lihtsalt kasutada praegust kriisi võõrtööliste küsimuse "lahendamiseks", teades ise väga hästi, et tegu on sisutühja deklaratsiooniga.

Ukrainlastel on nimelt säilinud omadus, mida ma nimetan töötahteks. Eestist farmitööliste leidmine on samal ajal muutunud üha keerulisemaks. Meie inimeste töötahtega on midagi juhtunud ja päris kindlasti ei ole sellel mingit seost nende palgatahtega – viimase osas on areng küll väga kiire.

Elame keset enneolematut kriisi, millega kaasneb taasiseseisvunud Eesti kolmas majanduskrahh – esimene neist kestis aastatel 1998-2000 ja oli seotud Vene turu äralangemisega, ka siis sai põllumajandus valusalt pihta. Teine algas 2008. aasta lõpus ja vältas laias laastus samuti kaks aastat.

Võllanalja tehes võiks öelda, et uus kriis pidanuks juba ammu algama, kuid nüüd siis taastub "normaalne" majandustsükkel ja teeme oma kriisi läbi küll hilinenult, aga loodetavasti selle võrra kiiremini.

Kriis kriisi otsa

Põllumajanduses on olnud seevastu erinevaid kriise lausa ridamisi, oleme neis sedavõrd karastunud, et võiksime valitsusele vabalt kriisinõu anda, kuidas majandust elus hoida.

Kriiside põhjused on olnud samamoodi nii epideemilised kui ka poliitilised. Sigade aafrika katk tähendas kohalikele kärssninadele viimsetpäeva, siin ei ravitud kedagi, vaid loomi tapeti massiliselt.

Eelnesid Euroopa Liidu sanktsioonid Venemaale ja Venemaa vastusanktsioonid, mis tõid endaga piima hinna languse alla tootmise omahinna ning farmide sulgemise. Vahepeal on olnud nii liigniiskeid kui ka liigpõuaseid aastaid. 2016. ja 2017. aastal jäi minu ettevõte liigniiskuse tõttu ilma suurest osast saagist, 2018. aastal kandsime kahju põua tõttu. Igal aastal oli kahjum miljon eurot.

Kui nüüd Eesti ettevõtjad on sattunud praeguse kriisi tõttu ahastusse ja kardavad pankrotti, siis võin kinnitada, et see ei ole lõpp. Ka minul on sel tänavu pankrotistunud nii seakasvatus kui ka lihatööstus.

Elu õppetund on see, et olen tahtnud tegeleda liiga paljude asjadega korraga. Uskusin, et põllupidamine ja loomakasvatus on üks suur teineteist täiendav tervik. Siga saab sööda põllult, kuhu laotati tema läga. Me kõik eksime mõnikord iseenda süül või hoopis vääramatu jõu tõttu, ometi kuulub soov võidelda oma maa ja inimeste eest iga tõelise ettevõtja DNA-sse.

Iga lõpp on uue algus

Kui vaja, tuleb vahepeal uksed kinni panna ja ka inimesi koondada, et jätkata hiljem tugevama ja tervemana. Ka pankrot tähistab sageli millegi uue algust – võtsin 2000. aastal üle pankrotistunud piimafarmi ja juba 2007. aastal valiti mind riigi parimaks piimakarjakasvatajaks.

Ehkki inimesed vajavad süüa ka kriisiajal ning sestap ei saa põllumajandustootja praegust olukorda võrrelda lennufirmade või hotellide omaga, ähvardab meidki koroonaviiruse tõttu piimahinna langus.

Kõik riigid on keskendunud praegu sellele, et hoida oma rahvast ja riiki. Nende huvi välismaise toodangu vastu on kahanenud ja see võib raskendada Eesti piimatoodete väljavedu. Sestap olen tänulik kõigile neile, kes lähevad poodi ja ostavad Farmi tooteid, sest sinna mu 650 lehma piim valdavalt läheb.

Minu kogemus kinnitab, et pankadel puudub keerulisse seisu sattunud majandussektorite vastu igasugune mõistev suhtumine. Kui valdkond satub raskustesse, siis määratakse sellesse kuuluvad ettevõtjad pikema jututa riskirühma ja intressid tõusevad. Kes vastu ei pea, see lastakse pankrotti. Panga puhul tähendab mõistev suhtumine tänapäeval võimalust olla tema klient.

Õigupoolest on kriis põllumehe ja loomakasvataja jaoks viimasel kümnendil loomulik olek ja võiks öelda, et pigem on erakorralised head aastad. Võib öelda, et eelmine oli vahelduseks päris hea aasta. Küll elame ka tänavuse üle!