Ma ei soovi liigselt numbrite maailma minna, kuid tõsiasi on see, et viimase nelja kuuga on koroonaviirusesse surnud maailmas 63 000 inimest. Kui maailma kõik kaheksa miljardit inimest oleksid sel perioodil olnud kruiisilaeva Diamond Princess pardal, siis oleks seal surnud 16 miljonit inimest (keskmine vanus oli seal selgelt kõrgem kui maailmas).

600 000 inimest aastas sureb grippi, seega ilmselt, kui me mitte midagi ei teeks, siis COVID-19 ei olekski mitu korda surmavam viirus kui gripp (väga põhjaliku analüüsi selle kohta on teinud Stanfordi Ülikooli professor John Ioannidis).

Panen siia mõned küsimused, mis mul on tekkinud ja mille küsimine tundub olevat meie praeguses ühiskonnas ja ajakirjanduses keelatud. Aga kuna need mind vaevavad, siis esitan need, ehk keegi teab vastuseid.

*

Kas me oleme oma vanavanematelt küsinud, kas nad tahavad veeta viimased aastad oma elust isoleerituna vanadekodus - sest me ju ei tea, kaua see olukord veel kestab - võimalusega suhelda meiega vaid Skype'i vahendusel (paljudel pole ilmselt ka selliseks suhtluseks võimalusi) või olla meiega koos, võttes riski nakatuda?

*

Paljud majandusteadlased on ühtäkki seda meelt, et raha trükkides on võimalik rikkust juurde tekitada (ehk kui kirjutame rahatähtedele ühe nulli lõppu, siis saavad kõik kümme korda rikkamaks). Keegi ei küsi, et kust see raha siis nüüd tuleb, kuidas on võimalik, et me kõik istume kodus, tööd ei tee, keskpank trükib raha juurde ja see teeb meid rikkamaks? Kui nii saaks, siis miks me kogu aeg seda osavat majandusliku trikki ei kasuta?

*

Iga surm on lähedastele traagiline sündmus. Kuid kas me mõtleme selle peale, et inimese keskmine eluiga ja SKt per capita väga tugevas positiivses korrelatsioonis? Ehk kui me vähendame majandust, siis me statistiliselt tapame ära teatud koguse inimesi.

Siin on väike lõik filmist "The Big Short", milles Brad Pitti tegelane ütleb "1% unemployment goes up, 40 000 die" (e.k - töötus suureneb ühe protsendi võrra, 40 000 inimest sureb).

Olen üsna kindel, et kui maailma SKT langeb 30 protsenti, siis sellega tapetakse ära kümme korda rohkem inimesi kui COVID-19 ka kõige mustema stsenaariumi korral suudab saavutada.

*

Kas olukord on tõesti nii hull, et tuleb kehtestada peaaegu sõjaseisukord, võtta ära meie vabadused ja lasta poliitikutel ennast kodudesse vangi panna. Miks ei võiks minu lapsed minna koos treeneri ja trennikaaslastega kümnekesi metsa treeningule? Treener saaks palka, lapsed oleksid tervemad nii füüsiliselt kui ka vaimselt ja suudaksid viirustele ilmselt paremini vastu astuda kui samal ajal toas olles.

*

Meie haiglasüsteem ei pea ju vastu, kui kõik jäävad korraga haigeks? Jah, see on tõesti probleem, eriti kui paneme kõrvale pildid ja lood nendest maailma haiglatest, kus on haiglakohtade probleem väga suur.

Seda juttu olen ma kuulnud alates viiruse leviku algusest, aga ma ei näe mingeid investeeringuid haiglate ehitamiseks. Kui erasektoris oleks näha suurt nõudluse kasvu näiteks mobiiltelefonide järele, siis hakataks neid tootma, aga riik, selle asemel, et ajutisi haiglaid ehitada ja selleks valmis olla, paneb inimesed kodudesse kinni, et keegi ei saaks jumala eest tööd teha ja haiglaid ehitada. Ilmselt nende haiglate ehitamine oleks tuhat korda odavam kui majanduse põhjalaskmisega sündivad kahjud.

*

Kui me maksame inimestele riiklikku toetust töö tegemata jätmise eest ja paneme piirid kinni, siis kes meie kartuli kevadel maha paneb?

*

Miks saab 21CC Triatloniklubi treener Zoomis lastele ÜKE-trenni tehes ilmselt vähemalt 50 protsenti vähem raha, sest vähesed lapsevanemad on jätkanud tasude maksmisega, aga riikliku kooli kehalise kasvatuse õpetaja, kelle palk ei ole langenud ühegi sendi võrra, arvab, et tema vist küll lastele hetkel midagi õpetada ei saa?

*

Kui käivitatakse meeletu riiklike toetuste süsteem, siis kas keegi ei karda, et see on tagasipööramatu. Ma ei ole veel näinud poliitikut, kes oleks valmis inimestelt nende hüved ära võtma, isegi kui need on antud kriisi tingimustes. Alati saab ju laenu võtta ja raha juurde trükkida, et toetustega jätkata? Olukorras, kus me hävitame kogu majanduse, on ilmselge, et toetustega tuleb jätkata järgnevad kümme aastat.

*

Kas kõik need inimesed, kes on praegu seisukohal, et väga oluline on inimesi karantiinis hoida ja mitte tööd lasta teha, süüdistades teisitimõtlejaid lausetega "see on ju ainult raha", "me ühiskonnana vajamegi praegu väga diivanil pikutamist ja mitte midagi tegemist", "kes praegu tööl käib, on mõrvar, kes nakatab teisi inimesi", mõtleksid samamoodi ka siis, kui riik neile toetust ei maksaks ja nad elaksidki ilma rahata. Nad ei saaks oma lastele süüa ja ravimeid osta, kui seda vaja on jne.

Kas inimesed, kes istuvad järgmised kuus kuud kodus, nautides sotsiaalsüsteemi hüvesid, vaadates riigi raha eest Netflixi ja õhutades sotsiaalmeedias paanikat, mõistavad, kust see raha tegelikult tuleb ja aduvad, et seda raha, mida neile praegu makstakse, ei ole tegelikult juba ammu olemas. Sotsiaalne süsteem oli sisuliselt pankrotis juba enne seda kriisi ja nüüd liigub see pankrotti täiesti ilmselgelt.

*

Kõik, kes on praegu kodus ja mõtlevad, et mis ikka väga juhtuda saab, vaadake animatsiooni, mis illustreerib töötuks registreerimise avaldusi USA-s. Ja kui te arvate, et mis seal ikka, kolme kuu pärast lülitame majanduse ON/OFF nupust sisse, oleme saanud mõnusa n-ö sunnitud puhkuse, leidnud sellele hea õigustuse "elude päästmise" näol, uskudes, et firmad võtavad meid kohe tööle ja elu läheb edasi, siis te vist ei ole olukorrast aru saanud.

Te võite arvestada, et olete töötu järgmised kaks aastat, miljardid inimesed jäävad täielikku vaesusesse ja riigil saab otsa raha, millest teile hüvitist maksta. See on minu meelest tõenäoline stsenaarium.

*

Kas me tõesti ei karda järgnevat: paneme inimesed ja majanduse lukku, viirus on meiega veel kauem, sest inimeste isoleerimine ei lase ka immuunsusel tekkida nii kiiresti, kodus diivanil istumine nõrgendab veelgi inimeste immuunsüsteemi ning nende raha saab otsa.

Poliitikud annavad aga inimestele veel rohkem raha, sest seda nõutakse, poliitikutel on wild card ehk vaba voli, et raha juurde trükkida, tekib suur inflatsioon (millele muidugi eelneb deflatsioon, kus oleme praegu) ja siis olemegi sotsialismis, kus kõigile antakse tuhat eurot kuus, mille eest varsti saab osta pätsi leiba ja paki makarone.

Ja nii see meie kaasaegne tore ühiskond lähebki lõhki ja asendub mingi uue maailmakorraga. Enamik diktaatoreid on tulnud võimule just raskel ajal rahvale ebareaalseid asju lubades. Ja selle kõigeni jõuame me võideldes ühe väikese viiruse vastu, mis oleks võib-olla tapnud maailmas pisut üle miljoni inimese ja ei oleks jõudnud isegi iga-aastaste surmade põhjustajate esikümnesse.

*

Miks me kõik kriisi puhul arvame, et riik on äkki palju targem majanduse juhtija kui erasektor? Ootame riigilt majandusotsuste tegemist ja veel suuremat rahade laiali jagamist kui enne.

Tunnistame, et nüüd korraga on poliitikud muutunud valgustatud majandusotsuste tegijaks, kes hakkavad majandust kriisist välja aitama, et siis, kui kriis läbi, anda see jälle turujõududele isemajandada. Nagu ühes kuulsas meemis: "We hope you are enjoying your 60 days free trial of socialism" (e.k - me loodame, et te naudite sotsialismi 60-päevast tasuta prooviperioodi).

*

Kahjuks teeb riigi sekkumine olukorra lahendamisse nagu alati ainult halba. Kui lasta turul kriis ise ära lahendada, siis ilmselt tuleksime me sellest palju kiiremini välja. Signaalid, mida inimesed saavad, oleksid tõesed, mitte moonutatud, kui riik tekitab oma toetustega motivatsiooni veel rohkem kodus istuda ja mitte tööle minna, siis istume väga pikas majanduslikus depressioonis. Lugege näiteks artiklit "What If the Fed Did Nothing?".

*

Miks kõik senised liberaalse majanduse pooldajad, kes pigem eelistavad Austria majanduskoolkonda John Maynard Keynes'i omale, nüüd selle suure kriisi puhul arvavad, et tuleks ikka Keynes'i teooriate juurde tagasi minna ja riik peaks kulutama hakkama ja me ei saa enam usaldada turumehhanisme kriisi lahendamiseks?

Kuigi ajalugu näitab, et turg on alati parem ja kiirem kriiside lahendaja olnud kui riik. Riigi ja Keynes'i poliitika viib ainult mulli suurenemiseni ja mull läheb millalgi hiljem lõhki. Kas keegi arvab, et Kreeka võlakriis sai rahatrükiga lahendatud?

*

Selle kõige võiks kokku võtta tsitaadiga G. Michael Hopfi raamatust "Those Who Remain" (sulgudes olevad terminid ei ole ametliku tsitaadi osa): "Rasked ajad loovad tugevaid mehi (kapitaliste), tugevad mehed (kapitalistid) loovad häid aegu, head ajad loovad nõrku mehi (sotsialiste), nõrgad mehed (sotsialistid) loovad raskeid aegu".