Praeguses olukorras, kus iga riiklikul tasemel tehtud otsus mõjutab kogu elanikkonda, on väga tähtis, et otsused tugineksid ekspertide hinnangutele, teatasid infektsioonhaiguste seltsi, laborimeditsiini ühingu ja arstide liidu esindajad.

Arstide sõnul on inimestel antikehi määravate kiirtestide suhtes suured ootused. Nende abil loodetakse kindlaks teha haiguse põdemise tagajärjel tekkinud immuunsust, et objektiivselt hinnata liikumispiirangute vajalikkust. Kahjuks ei anna olemasolevad seda tüüpi kiirtestid täpseid ja selgeid andmeid, ega saa seetõttu olla ei üksikisiku ega riigi tasandil tehtavate otsuste aluseks, hoiatavad arstide erialaseltsid.

Labori- ja nakkushaiguste arstid kinnitavad, et antikehadel põhinevad kiirtestid ei sobi ei kodus ega ka raviasutuses kasutamiseks, kuna nende kvaliteeti on raske kontrollida ja tulemusi keeruline tõlgendada.

Antikehi määratakse kas näpuverest (kodusel viisil) või veeniverest (meediku poolt). Seda testi ei saa teha nii kiiresti kui RNA-testi, sest see vajab aega. Teadusuuringute järgi tekivad veres koroonaviirusest tulenenud haigestumisele viitavad antikehad alles enam kui kümme päeva pärast haigussümptomite avaldumist. Enne seda tehtud proov võib näidata valenegatiivset tulemust, kuigi inimene on nakatunud.

Valitsus peaks arutama antikehade määramisel põhineva kiirtestide kasutuselevõttu ja apteekides käsimüüki lubamist teisipäeval.

COVID-19 diagnoosimiseks eristatakse kolme testimise meetodit: antikehade, antigeenide ja RNA määramine.

Antigeene ehk valke määratakse kaapega ninaõõnest või hingamisteedest, nagu ka viiruse RNA määramise testil. Selle testi tundlikkus on väiksem kui RNA-analüüsil, mistap annab see palju valenegatiivseid tulemusi, võimalik, et suisa pooltel juhtudel.

Viiruse RNA määramine on ainuke metoodika, mida maailma terviseorganisatsioon (WHO) aktsepteerib, sest see on teaduslikult tõestatud, tundlik ja kiire, võimaldades haiguse tuvastada kohe pärast sümptomite teket. Seda meetodit kasutab ka Eesti haiguskahtlusega inimeste testimiseks. Selleks võetakse proovimaterjal kas ninaõõnest (kui patsient läheb testitelki) või hingamisteedest (kui ta on haiglas).