Viimase kuu jooksul on Eesti inimesed leidnud tee metsa. Kohati liigagi massiliselt. Selle tulemusena olen kuulnud nii mõnegi inimese üllatunud nendingut, et päriselt metsa vahel jalutades selgub, et olukord Eesti metsades on teistsugune, kui sotsiaalmeedia vahendusel tundus.

Ühiskonnas lõkkele puhutud tunded ja tegelikkus ei ole olnud päris samad. Sellist olukorda analüüsides ja mitte ainult ühele valdkonnale taandades võiks ühiseks nimetajaks välja käia mõiste "teadlik tundlikkus".

Tõlgendan teadlikku tundlikkust olukorrana, kus probleemist rääkides ei omata teadmisi käsitletavast teemast, kuid sellest hoolimata püütakse erilist tundlikkust väljendades suunata avalikkust arvama asja olemusest soovitud suunas.

Teadlikult tundlikud ei vastuta oma sõnade eest. Nagu kommunikatsioonis tihti on, usutakse seda, kes esimesena räägib. Nii tekivad müüdid. Faktid pole seejuures tähtsad. Sellest probleemist on räägitud, kuid sellest ei õpita ja trend ei luba ka huvi tunda. Vahel võib teadlik tundlikkus olla isegi korruptiivne.

Kas saaks sooja tuba oksa murdmata?

Et julgeda mõnel teemal avalikult sõna võtta, samas eelpool tooduga mitte vastuollu minnes, peab ennast loomulikult tutvustama.

Minu taust on metsaga sünnist saati seotud. Olen lõpetanud Eesti Põllumajandusülikooli metsatööstuse erialal ja teinud tööd sektoris tööd üle 20 aasta. Suure osa sellest ajast olen olnud seotud vineeritootmisega.

Lisaks olen ühiskondlikult aktiivne ja olnud osaledes juhatuse liikmena üle kümne aasta metsatööstuse erialaliidu tegemistega.

Seetõttu julgen metsanduse ja sellega seotud tööstuse kohta sõna võtta pädevamalt kui keskmine neil teemadel arvamust avaldav kodanik. Olgu selleks siis ajakirjanik, teemasse mitte puutuva eriala teadlane, laulja, luuletaja või mõni teine oma valdkonnas tunnustatud inimene, kes väljendab sektori kohta peamiselt emotsioone. Rõhutan siinkohal veelkord sõna emotsioone, sest faktide kasutamine ei loe. Faktid segavad.

Kujutage ette, et teil on oma kartulimaa. Sügisel tahate kartulid üles võtta, aga ootamatult ilmub naaber ja teatab, et ei tohi. Talle meeldib teie kartulimaa just sellisena nagu see hetkel on. Jutt sellest, et kartulimaa hooldamata sama kaunis ei püsi, läheb nagu kurtidele kõrvadele ja naabriga vaieldes tuleb lõpuks nentida, et kartulisaak on hukas. Mugul on mäda ja pealsed närtsinud. Et vinti peale keerata, siis võiks siia lisada veel selle, et igaks juhuks paneks kartulite vahele ühe kaitsealuse taime, mistõttu saab terve põllu kaitse alla võtta.

Ärge saage valesti aru. Kartulid maitsevad naabrile väga, aga ta arvab, et neid võiks korjata väljaspool tema vaatevälja.

Praegune pilt metsast rääkides kahjuks selline ongi. Omaniku õigused on jäetud tagaplaanile ja omandi üle tahab otsustada terve kogukond või häälekam osa ühiskonnast. Eesmärgiga omanikele ja ettevõtlikele kodanikele "ära teha" kaasatakse kultuuritegelasi – lauljaid, kirjanikke, näitlejaid. Puidust tooteid ja sooja tuba armastavad kõik, kuid saada tahetakse neid hüvesid ühegi oksa murdumiseta.

Metsasektori edu taga on pühendunud inimesed

Metsa- ja puidusektor on vaieldamatult üks riigi edukamaid majandusharusid. Edukas selle sektoriga seotud inimeste arvu osas, edukas ekspordi osakaalu poolest, edukas professionaalsuse poolest.

Põhjus selleks on väga lihtne. Inimesed, kes selle sektori ettevõtete käekäiku panustavad – juhid, omanikud, spetsialistid – on üldjuhul väga pühendunud oma eriala professionaalid ja reeglina toob pühendumine edu. Olgu selleks sport, äritegevus, muusika või mistahes muu tegevus – oma põhitegevusele pühendumisega on võimalik edu saavutada. Selles ei kahtle vast keegi.

Ometi on metsasektori inimestel üldiselt vähe ambitsiooni tulla avalikkuse ette oma tegevusest rääkima. Seetõttu on jäänud metsamajanduses toimuv paljudele võõraks ja arusaamatuks. Selle tulemusel räägivad metsandusest peamiselt valdkonnaga mitteseotud inimesed. Seda olukorras, kus urbaniseerumise tagajärjel puudub side ühe majandusharu või elamise viisi osas.

Kui paljudele on loomulik, et piim ja või tulevad poest või tehasest? Kui paljud teavad midagi vorsti saamisloost? Metsandusest ollakse veel kaugemal. Mõnele on side metsandusega lihtne. Peatad auto tee ääres kinni, saad oma metsapeatuse ära teha ja jälle edasi liikuda. Ka prügitoimetamist metsa ei peeta paljuks. Metsapeatust ei saa ju teha kohas, kus metsa ei ole. Või kui mets enne oli ja enam mitte, siis ajab vihale.

Infot Eesti metsades toimuva kohta on lihtne hankida. Tänu kaasaegsetele IT-lahendustele on metsasektori läbipaistvus üks suuremaid. Avalikud metsaregistrid, e-veoseleht, hoolsuskohustuse järgimine, erinevad vabatahtlikult täidetavad standardid ja teisedki protsessid eristavad metsandust.

Selleks, et bürokraatiaga mõistlikult hakkama saada, on arendatud e-lahendusi. Millises valdkonnas on läbipaistvus samal tasemel? Mis hästi on näha ja mis ei sobi, on veel paremini nähtaval. Loomulikult paistab silma, kui puu on kukkunud pikali, olgu siis põhjuseks kirves, harvester või torm.

Usalda sotsiaalmeedia asemel oma silmi

Arvamusruumis võtavad sageli väga häälekalt sõna inimesed, kes mõistavad karmilt hukka Eesti senise metsanduse. Järgnevalt mõned faktid.

Eesti metsasus on praegu üle 50 protsenti, mis on suurim alates Eesti Vabariigi sünnist. Eesti metsa tagavara on samuti meie vabariigi ajaloo suurim. Eestis on üle 100 000 erametsaomaniku. Eestis on 60 000 töökohta, mis on seotud metsa ja puiduga. Enamik nendest maapiirkondades, tagades paljudele Eesti inimestele töö- ja elukohad väljaspool suuri kivilinnu.

Metsandussektor on üks väheseid tööstusharusid, kus oleme jõudnud odavast tööjõumaast tarneahela tippu ja konkureerime edukalt ettevõtetega Rootsist, Soomest või Austriast. Metsandussektor on meie väliskaubanduse bilansi üks peamine tasakaalustaja. Meie teedel sõitvad autod, taskutes olevad telefonid ja kantavad riided on paljuski Eestisse ostetud metsa- ja puidutööstuses kasvatatud raha eest.

Miks on meil aga aktiivsed ja populaarsed need liikumised, mis võitlevad ühiskonna paremale käekäigule vastu? Mis neid motiveerib ja kes nende mõtteid rahastab? Kas läbi metsanduse emotsionaalse käsitluse on soov pääseda parlamenti või püünele, saada hetkeks kuulsaks? Kindlasti see kannustab.

Hirmujuttudega on mindud nii kaugele, et isegi metsade vahel elavad tuttavad küsivad mööda metsateed koju sõites, kas Eesti metsad on nüüd kõik lagedaks raiutud? Minu vastus on ikka olnud, et palun vaata autoaknast, kas ikka on?

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.