Meie harjumuspärane elurütm on märkimisväärselt muutunud, paljude jaoks suisa katkenud, ning toonud kaasa vajaduse teistest eraldi hoida. Näib sobiv, et meil oli vahetult enne sunniviisilisele kodurežiimile jäämist võimalik näha Fred Jüssi filmi "Olemise ilu" ning seedida mõtet molutamise tähtsusest.

Kas me oleme suutnud suurmehe, julgeksin öelda meie kui metsarahva südametunnistusena kõneleva inimese sõnadest ka midagi kõrva taha panna? Kas need sõnad on praegu enam või vähem aktuaalsed kui paar kuud tagasi? Praktilisemalt küsides: kas on aeg võtta laialdasemalt kasutusele püsimetsanduse võtted?

Aeg ja ruum

Sedamööda, kuidas globaalne majandustegevus aeglustub, tuleb üha enam ilmsiks meie vajadus lõputu sagimise järele. Ühtäkki pole meil justkui midagi teha ning töölemineku keelamine võib mõjuda üsna laastavalt, kui sellele on üles ehitatud identiteet, elu ja narratiiv.

Kas argieluga kaasnev harjumuspärane ajapuudus on olnud tegelikkus või pigem meeleseisund? Kuigi esmapilgul näib, et sundpuhkusel viibides on aega küllalt, võib argirutiini ja rütmi lagunemine tekitada hoopis tunde, nagu aega polekski enam olemas.

Kui pea on pulki täis, läheb eestlane metsa. Kui aja eksisteerimine on sattunud kahtluse alla, siis vähemalt ruumi on meil küllalt. See ometi annab pidepunkti. Looduses viibides tundub viirus kuidagi kauge ja vähem ohtlik. Kuniks suudetakse vältida rahvahulki Viru rabas, siis on see kahtlemata ka tõsi.

Keelata praegusel ajal inimestele värskes õhus liikumine tundub kriisi ületamise eesmärgile selgelt vastu töötavat. Ometi ei saa väga rõõmustada ka rahvast pungil puhkekohtade ja matkaradade üle. Kus on siis lahendus? Milline on mõistlik kesktee koduseinte vahel mandumise ja potentsiaalsete viirusekandjatega kokkupuutumise vahel?

On selge, et "oma seenemetsi" on vähem, kui sajandi algul ning metsas käimine tähendab enamikele midagi sootuks teistsugust, kui omaette uitamine. Mikitalik suhtlemine metsaga on vähemalt pealtnäha taandunud värvilistes jooksudressides puhkerajal silkamise ees. Seda ilmestab lisaks meie metsade vanuselise koosseisu muutumisele selgelt ka tõusutrend RMK matkaradade kasutuses.

Me oleme oma ruumi eest hoolitsemise delegeerinud kellelegi teisele. Me oleme lubanud sealt saadavat puiduressurssi kasutada töökohtade loomiseks, toodete valmistamiseks ning majanduse kasvatamiseks.

Vastu eeldame puhkepäeval metsa minnes, et meie jaoks on seal hoitud see üks koht. See pole mitte meie endi leitud põnev päikseline orunõlv või lapsepõlvest omaks saanud ojakäär. Matka- ja puhkerada kuulub justkui kogu rahvale, kuid metsa minnes loodame salamisi, iseäranis praegu, et me seal kedagi teist ei kohta.

Eeldame, et just meil on seal küllalt ruumi oma mõtetega või neist vaba olla. Aga kas ikka on?

Looduse käitumist on üsna raske ette ennustada

Vaba metsaruumi peaks küll jätkuma igaühele, kuid inimeste omi kohti on käesoleva sajandi jooksul Eesti metsas palju vähemaks jäänud. Siin pole küsimus mitte üksnes kohtade, vaid ka isiklike seoste kadumises.

Küllap on võrreldes paari aastakümne taguse ajaga nüüd veidi vähem ka inimesi, kes igatsevad kadunud seenemetsi või neis tõelise läänemeresoome introverdi kombel mitmiktaju peenhäälestamist. Siiski on see, kuidas säilitada tasakaalu inimtegevuse ja looduse vahel, iga päevaga üha selgemini väljenduv ühine mure.

Kliimamuutuste tõsidust on tunnistatud, kuid asjaga tõsimeeli tegelemise kohta on praegu veel vara hinnanguid anda. Vajadus säilitada majanduskasvu oli justkui välistanud sellesama majanduskasvu aluseks oleva ressursi jätkusuutliku ning aruka kasutamise - kuni vääramatu majanduskasvu seljatas ootamatult väike pahalane.

Looduse käitumist on üsna raske ette ennustada. Meil on võimekus koostada mudeleid ja prognoose, kuid need kõik võivad taustsüsteemi muutudes üheainsa hetkega kasutuks osutuda. Ühest küljest on võõrandumine loodusest vähendanud meie võimet märke lugeda ja tõlgendada, teisalt suurendame harjumuspäraseks saanud majanduskasvuga pidevalt tundmatute hulka võrrandis.

Mis on muutunud?

Tulles tagasi kitsamalt metsanduse, veelgi täpsemalt Eesti metsanduse juurde, siis on väga oluline mõelda, millise võrrandiga ning kui oskuslikult me ümber käime. Kas me saame olla kindlad senise praktika jätkusuutlikkuses 20, 30 ja 50 aasta pärast? Mida me tegelikult metsast kui aeglases tempos kulgemise, elurikkuse ja stabiilsuse etalonist teame? Kas meie lühike kogemus aastaringsete masinraietega on piisav alus, et pärandada niisugused võtted südamerahuga edasi oma lastele?

On kuulda ka seda, et noored tunnevad üha vähem huvi metsandusvaldkonna vastu. Harvesteri- või forwarderijuhi tiitel võrdub paljudes ringkondades hooletu metsatapja omaga. Ometi on selge, et tegemist pole kaugeltki kerge tööga, isegi kui selle negatiivsest kuvandist mööda vaadata. Kuidas me selleni jõudsime?

Kui minult kolmeaastasena küsiti, kelleks ma tahan saada, siis vastasin enesekindlalt: "metsameheks!" Minu arusaam metsamehest oli tollal mõistagi mu metsnikust isa, kes minu silmis tegeles metsade eest hoolitsemise, mitte nende maharaiumisega. Minu lapsepõlvemälestused metsas töötavatest inimestest on üdini positiivsed.

Kas siis tõesti on paarikümne aastaga olukord meie metsades tundmatuseni muutunud? Kas nostalgia moonutab tegelikku minevikku? Või on tundmatuseni muutunud hoopis meie ühiskond ning arusaam metsandusest?

Püüan metsaga tegelevatest inimestest alati parimat mõelda, lapsepõlvekogemus ei anna mulle alust vastupidiseks. Paraku ei ole metsamajandamise tagajärgi nähes selline hoiak alati lihtsalt põhjendatud.

Ma mõistan seda, kuidas harvesterijuht ei teinud otsust mets palkideks müüa ning tahab üksnes oma pere ülal pidada. Tema ei otsusta, millal metsa raiuda ning peab vajadusel ka mudamülkast läbi saama, et oma töö ära teha.

Ma mõistan seda, kuidas looduses on kõigel oma rütm ning kõik elav peab kord surema. Ma mõistan maapiirkonnas elavate inimeste muret asjatu ja mõistmatusest tingitud mainekahju ning tööhõive potentsiaalse vähenemise üle.

Paraku ei soosi praegune valdav lähenemine metsandusele kuidagi nende töökohtade säilimist tulevikus. Mudel ei ole jätkusuutlik, sest jätab välja majandustegevusega kaasnevad otsesed ja kaudsed keskkonnakahjud, mis omakorda kujundavad tulevase metsapõlve tervist ja kvaliteetse puidu juurdekasvu.

Üraskikahjustused on tekitanud ulatuslikku poleemikat

Uue metsapõlve rajamine tugineb eelkõige kasumitaotlusele, mis pole patt, kuid võib metsaomanikku kiirelt muutuva kliima ning kahjurisurve kontekstis üha suurema tõenäosusega alt vedada.

Metsapatoloogide teadustöö ning praktiline kogemus on näidanud, et segapuistute eelistamine võib osutuda mitte üksnes vajalikuks, vaid juba lähitulevikus ka möödapääsmatuks. Sellegipoolest jäetakse igapäevapraktikas justkui tähelepanuta levinud majandamis- ja uuendamisvõtete mõju meie metsade mitmekesisusele, elurikkusele, vastupidavusele.

Kuigi metsamees on minu silmis üks auväärsemaid ameteid, ei ole mul õnnestunud end veenda selles, et Eesti metsandus käitub metsaseaduse aluseks olevate sätete taustal Eesti metsa ning rahva huvides.

Definitsiooni järgi on mets ökosüsteem koos seal elunevate taimede ning loomadega. Liigiline mitmekesisus on teatavasti üks stabiilse ökosüsteemi alustala. Tegelikus metsanduses kiputakse aga eelistama puhaspuistuid, kuna nende majandamine on rahaliselt kasumlikum ning mugavam.

Viimaste aastatega märkimisväärselt kasvanud kuusekooreüraski kahjustused on Euroopa metsaomanikele tekitanud suurt majanduslikku kahju ning toonud seega probleemi fokusseeritumalt ka teadlaste huviorbiiti. On leitud, et üldiselt on segapuistutes kahjurirünnakute puhkedes potentsiaalsed kahjud märkimisväärselt väiksemad, isegi halvima stsenaariumi korral, kui üks puuliik puistus täielikult hävineb.

Kehvemad on lood üheliigilistes puistutes, iseäranis kuusikutes, mille vastupidavus toimuvatele kliimamuutustele on suure küsimärgi all.

Üraskikahjustused on tekitanud ulatuslikku poleemikat ka selle üle, kas puutumatute kaitsealade näol pole mitte tegemist haiguskolletega, mis kujunevad üha suuremaks ohuks majandusmetsade tervisele. Sellest eeldusest lähtuvalt kaalutakse ka Eestis kaitsealadel senisest ulatuslikuma majandustegevuse lubamist.

Tšehhis, kus üraskirüüste tagajärjed on iseäranis ulatuslikud, on teadlased püüdnud sellele hüpoteesile kinnitust leida, kuid järeldanud vastupidist – üraski levik toimub pigem majandusmetsadest kaitsealadele kui vastupidi. Siiski on mõistetav majandusmetsade omanike mure lähedalasuvate üraskikollete üle kaitsealadel.

Majandusmetsade liigiline ja vanuseline mitmekesisus on sageli väiksem kaitsealadel olevatest metsadest, mis omakorda soosib ka madalamat metsalindude arvukust ning võib tähendada märkimisväärselt kehvemat vastupanuvõimet putukkahjuritele.

See on vaid üks näide, kuidas looduslikule kooslusele lähedasem ning madalama intensiivsusega majandatud puistu võib osutuda pikas perspektiivis oluliselt enam põhjendatuks valikuks, võrreldes esmapilgul efektiivsena näiva ühevanuselise ning -liigilise puistuga. Seda nii ökoloogilisest kui ka majanduslikust aspektist - ühe raieringiga saadav kasum võib osutuda tühiseks selle kahju kõrval, mida põhjustavad raskest tehnikast tingitud kahjustused pinnasele, veerežiimile ning mullaelustikule.

Liiatigi, kui kahjurisurve tõttu lageraiutud kuusiku asemele istutatakse taas kuusetaimed, justkui see oleks metsanduslikult möödapääsmatu ning finantsiliselt arukas käik.

Olukorras, kus metsast näib olevat väga palju erinevaid arusaamu, pakub Eestimaa Looduse Fondi eestvedamisel ilmunud raamat "Teejuht püsimetsandusse" tänuväärselt põhjalikku, tegelikele näidetele ja kogemustele tuginevat nägemust metsa huvides käitumisest – ikka selleks, et pikas perspektiivis iseenda ja oma järeltulijate huvides käituda.

Meil on võimalik, ehk isegi rohkem kui mõned kuud tagasi, valida rahulikum ja kindlam samm edasiminekuks.

Puit on oluline, kuid mitte ainus metsast saadav hüve. Metsa tõelist väärtust mõistes pole ka keeruline aru saada, et selle tervise ja terviklikkuse ohvrikstoomisega seame ohtu nii oma majandusliku kui ka hingelise heaolu.