Peeter Vihma: viirusepiirangud ja vabadus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Peeter Vihma
Peeter Vihma Autor/allikas: Erakogu

Isiklik vastutus ja kogukondlikud lahendused võimaldavad vabadusi säilitada ja vältida riikliku kontrolli karmistumist. Kogukondlikud lahendused aitavad leevendada lisaks teisigi keerulisi probleeme ühiskonnas, kirjutab Peeter Vihma.

Mulle helistati politseist ja kontrolliti, kas ma olen ikka karantiinis. Reedel viimase liinilennuga USA-st Eestisse saabudes andsin lennujaamas sellisele lubadusele oma allkirja.

Nii täpselt karantiinireeglitest kinnipidamist enamike inimeste puhul veel ei kontrollita ja üldiselt on liikumispiirangud Eestis veel üsna leebed. Lubatud on "vältimatud" käigud ning isegi jooksma minek, tingimusel, et välditakse kontakte teiste inimestega. Kuid on tehtud ka esimesed trahvid 2+2 reeglit ignoreerivatele noorukitele.

Seda oli ühest küljest küll oodata, kuid teisest küljest ma loodan, et trahvid ja muud sunnimeetmed jäävad mõõdukateks. See aga eeldab reeglitest kinni pidamist. Kui mu abikaasa karantiini esimesel päeval apteegis käis, olid tänavad rahvast täis ning ta oli ainuke inimene, kes tänaval maski kandis. Ehkki paljud üritasid vajalikku distantsi hoida, leidus ka neid, kes sellest üldse ei hoolinud. Uudistest nähtavates kaadrites on haruharva kellelgi näo ees mask ning töökollektiivides pole kahemeetrisest distantsist juttugi. Mis toimub!?

Viirus ei hooli, kas distantsi hoitakse ja kaitsevahendeid kasutatakse isikliku vastutustunde tõttu või sellepärast, et politsei trahvi ja jõu abil inimesi kodudesse sunnib. Küll aga sõltub sellest lisaks pandeemia saatusele ka ühiskonna käekäik.

Karmi kätt ja kontrolli propageerivaid poliitikuid ning seda ootavaid inimesi leidub igas riigis. Samuti on võimalik, et viirusepiirangud karmistuvad ning jäävad samamoodi pikalt vinduma nagu kasinusmeetmed peale finantskriisi lõppu.

Seega – siin on valiku koht. Ja küsimus pole ainult pandeemiaga võitlemises. See olukord näitlikustab põhimõttelisi valikuid inimkäitumise suunamisel: kas kontrollib igaüks ise, sekkub riik või on mingi muu võimalus.

Esimene lahendus: isiklik vastutus

Nagu paljud hüved, mida me naudime, on vaba ja turvaline liikumine tänavatel nagu ühismaa pidamine. Kui inimesed kasutavad seda tõepoolest ainult vältimatute käikude tegemiseks ning igal juhul kasutavad vahendeid, et viiruse levikut tõkestada – ehk piiravad ennast -, on võimalik hoiduda veelgi karmimatest piirangutest nagu neid rakendatakse Hispaanias või paljudes muudes kohtades.

Selleks tuleks lahendada usalduse küsimus, sest iga üksiku inimese käigu "vältimatust" kontrollida on võimatu. Kui kõik mõtlevad, et "ah, mida minu väike jalutuskäik teeb" või "pole maski, aga pole probleemi", siis sellele olukorrale tuleb reageerida jõuliselt, sest ohus on meie kõigi tervis ja majandus.

Kuid kui vitsa antakse, siis kõigile ühe mõõduga. See üks mõõt ehk reegel võib olla kuitahes mõistlik, aga kohalike olude ja olukordadega arvestamine on võimatu. Või, tõsi, jääb ametniku otsustada, mis aga avab ukse süsteemsele võimu kuritarvitamisele või lihtsalt minnalaskmisele.

Teine lahendus: kogukondlik haldus

Kui isiklikku vastutust kõigile ei jagu, on seda võimalik tekitada väiksemal skaalal. See võib oskusliku kasutamise puhul vabaduse sfääri isegi suurendada.

Praegu õilmitseb keset Itaalia õudust üks turvaline oaas – Veneetsia külje all asub Vo linnake. See 3500 elanikuga linnake suutis kohe pandeemia alguses rakendada kahte reeglit korraga. Esiteks testiti kõiki inimesi ja teiseks, nakatunud, kellest pooltel polnud mingeid sümptomeid, suunati rangesse karantiini, millest kinnipidamist kontrolliti. Kümme päeva hiljem korrati kõigi testimist ning nakatunute osakaal oli langenud – neid oli kõigest kuus. Sisuliselt likvideeriti linnast viirus kahe nädalaga.

Teoreetikud on kirjeldanud tingimusi, mis kogukondlikuks halduseks vajalikud on. Sotsiaalne kapital, piisav suurus, demokraatlik otsustamine ja enesekontroll ühelt poolt, kuid teiselt poolt riigipoolne tunnustus ja vajalikud ressursid.

Eestis on võimalik selliseid lahendusi teostada väiksemates linnades või saartel, kus inimesed on paiksed või kui kaugemal käivad inimesed on koju jääma sunnitud. Hetkel näiteks Saaremaal, võimalik, et ka teatud kortermajades või elurajoonides.

Iga olukorda peab eraldi hindama, sest pendelränne maakondade vahel on Eestis väga levinud ning iga kogukond on erinev. Kuid vähemalt teoreetiliselt on võimalik oluliselt rohkem hüvesid nautida muidu piiratud ressurssidega (siinliikumisvabadustega) olukorras.

Kohalikud lahendused keerulistele probleemidele

Samasugused kaalutlused kehtivad lisaks pandeemia tingimustele ka muudes eluvaldkondades, kus inimtegevust koordineerida on vaja.

Kõige päevakajalisem on loodusressursside valitsemises. Näiteks, kuidas majandada metsi selliselt, et ühelt poolt annaksid need majanduslikku tulu, teiselt poolt aga säilitaks liigirikkus? Täpselt samamoodi on siin vaja lahendada usalduse, kontrolli ja motivatsiooni küsimus.

Erametsaomanikud küll soovivad, et neid usaldataks valikute tegemisel, mitte ei keelataks ja kästaks raiemahtude ja -viisidega. Kuid kuna paljud metsaomanikud lõikavad, kuidas jaksavad, siis usalduseks pole alust. Tavapäraseks alternatiiviks on riigipoolne kontroll, mis aga kas ei toimi tõhusalt, ei arvesta kohalike oludega või ei suudeta kokku leppida selle tingimustes.

Lahendusi pakub samamoodi altpoolt tulevad, vähendatud skaalaga algatused: kogukondlik ressursihaldus, ühisprojektid, katsealad. Nii näiteks on Eestis käimas lendoravale sobivat metsamajandamise viisi otsiv projekt, kus koos piiratud arvu maaomanikega töötatakse välja majandamiskavasid. Projekti tulemusi on loodetavasti võimalik rakendada laiemalt.

Sarnast süsteemi on rakendatud ka pärandkoosluste (nt loopealsete) haldamisel. Üle maailma aga rakendatakse kümneid tuhandeid kogukondliku ressursihalduse skeeme, kus kogukonnale on antud majandada neid otseselt puudutav ressurss – mõni jõgi, järv või mets.

Põhimõte on kõigil sama: hallatav hulk omanikke vastutab ressursi eest, mille teostamise- ja kontrollimise viisid valitakse ise. Mastaap on piisavalt väike, et oleks võimalik nendes kokku leppida, kuid samal ajal piisavalt suur, et säiliks kogukondlik kontroll. Riigil säilib roll reeglite kinnitajana ning vajadusel ressursside pakkujana.

Lisaks on taolistel vähendatud skaalaga lahendustel eelis innovatsiooni rakendamise seisukohalt. Bürokraatlikud struktuurid on paratamatult jäigad ja kuitahes palju me tuututame innovatsioonist, enamikel juhtudel tuleb see väljaspool ministeeriume või asutusi. Väiksemal skaalal on aga innovatsioon palju vähem riskantne, vähem kulukas testida ja rakendada ning seega palju tõenäosem.

Albert Einstein olevat öelnud, et igas kriisis on peidus võimalus. Sõna "kriis" tuleb kreekakeelsest sõnast, mis tähendab otsustamist, valikute tegemist. Loodetavast on siin kriisis peidus head valikud edaspidiseks.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: