IT-ettevõtja ja investor Sten Tamkivi

Kriis on nagu puhastustuli. See tekitab tegelikult väga palju lühiajalisi piinu ja väga palju pikaajalisi võimalusi. Ja kui me vaatame, milline see maailm on, kui me sellest kriisist välja oleme tulnud, siis ta on juba tänaseks muutunud. Inimesed töötavad kodus, õpivad kodus, tellivad toitu internetist iga nädal selle asemel, et korra kuus seda katsetada. Kõik need asjad on tegelikult tehnoloogiasektori võimalused.

Eduka koostöö aluseks on see, et info saaks liikuma. Ma väga-väga toetan seda, et riigi poolt oleks avatud andmed - nii selle kohta, mis seisus me kriisiga oleme, nii plaanitud meetmete kohta, iga meetme kohta peaks olema ka selge eesmärk ja ka see peaks olema avalik. Siis me saame juba joonistada graafiku, mida vaatab nii Jüri Ratas kui ka ükskõik milline ettevõtja, et see meede on nüüd töös, on jõudnud nii paljude inimesteni ja kas tal ka mingi mõju on. /.../Ja siis selle juures saaks riik öelda, et "vaat ettevõtjad, need kaheksa või need 80 asja on sellised, kus me ei tea vastuseid, palun aidatke neid koos leida".

Teine asi on see, et see kriis, mis meil käsil on, on ilmselt kõige erinevamate distsipliinide ja oskuste nõudmisega kriis üldse. Seda kriisi ei lahenda viroloogid, seda kriisi ei lahenda poliitikud. Selle jaoks on vaja antropolooge, andmeteadlasi, ettevõtjaid, finantsiste jne. Kuidas saada need inimesed laua taha kokku hetkel, kus me väga hästi laua taga kokku ei saa?

Ja kolmas võiks olla see, et igasugused riigipoolsed abimeetmed ei peaks olema sularahaga selle augu täitmine, mis on juhtumisi see pommikraater, mis maha parajasti jäi, vaid nende taga võiks olla alati küsimus: mis kasu jääb sellest investeeringust maha 12-24 kuu pärast.

Näiteks selle asemel, et maksta Cleveronile koondamistasude toetust, võiks osta riik nende käest võib-olla 1000 kappi ja ehitada valmis üle-eestilise e-kommertsi infrastruktuuri.

Tallink Grupi juhatuse esimees Paavo Nõgene

Ma arvan, et esimene samm on see, et kõik turismiettevõtted ja turismiga seotud ettevõtted - alates hotellidest, lõpetades restoranide, ilusalongide ja kõikide muudega - peavad ellu jääma. See on esimene asi, et üldse Eestis oleks võimalik turismimajandust edukalt edasi arendada.

Teine on kindlasti see, mida mina usun, et me näeme sel aastal, võib-olla ka järgmisel aastal rohkem reisimist lähiriikidest Eestisse. Inimesed tegelikult soovivad reisida, aga nad ei lähe enam kuskile kaugele, vaid nad tulevad kuskile, mis on nende kodule üsna lähedal. Selleks, et Eesti tunduks neile inimestele turvaline reisisihtpunkt, peavad kõik turismivaldkonna ettevõtted veenma neid, võttes kasutusele erinevaid meetmeid alates desovahenditest, lõpetades mis iganes muude meetmetega, et inimene, kes tahab reisida, saaks oma valikut tehes olla kindel, et Eestisse reisimine on talle tõesti turvaline.

Ja kolmas on kindlasti see, et riik peab olema kohe valmis - ja mitte ainult riik, vaid ka linnad - turundama Eestit nii kui piirid avanevad nendes riikides, kust me teame, et me soovime reisijaid ja külalisi endale saada. Ehk siis riikides, keda me ise peame turvaliseks, et neid kutsuks ja veenaks Eestisse tulema.

Eesti Panga asepresident Maive Rute

Kõige esimene teema, kui me vaatame esimest etappi eriolukorrast väljumisel, on see, et me peame tegema naabritega koostööd. Ja ei saa Eesti piire üksi avada. Me peame järk-järguliselt neid avama, vaatama, kuidas on viiruse levik peatunud või möödunud meist.

Sellele järgnevalt, kui oleme eriolukorrast välja tulnud, siis on meil uus aeg, kus me peame selle viirusega õppima koos eksisteerima.

Ma arvan, me ühiskonnana võib-olla avastame ühel hetkel, et kaitsemaskide kandmine on täitsa tavapärane ja normaalne tegevus. Nii nagu me näiteks Aasia riikides näeme, et ka tavalisel gripihooajal inimesed ei häbene panna kaitsemaske ette, et ennast mitte nakatada ja teisi mitte nakatada. Ma arvan, et selline eelistuste muutus võiks ka meil toimuda.

Majanduse mõttes ma arvan, et on oluline see, et uued meetmed, mida valitsused nii Eestis kui ka mujal rakendavad, ei oleks liiga lühinägelikud, vaid vaataks ikkagi pikka ja kaugemat tulevikku. Kui me vaatame kõiki neid programme, mille on nii Eestis kui ka mujal Euroopas praegu valitsused ellu kutsunud, siis see on väga suuremahuline. See on peaaegu 16 protsenti SKP-st ja oleks ju väga oluline, et see ei ole ainult selline kiireloomuline kriisi üle elamine, vaid et just nende vahenditega me ikkagi investeerime ka oma digitaalsesse kasvu, oma võimalikku kliimaarukasse kasvu. Nutilahendused ja ka meie tehaste automatiseerimine oleks tegelikult asjad, mis on meil oluliste prioriteetide hulgas.

Rocca al Mare ja Kristiine keskuse juhatuse liige Helen Metsvaht

Kaubandusvaldkond on kindlasti selles kriisis üks enim räsida saanud valdkondi. Samuti on selle valdkonna omapära see, et selles tegutseb väga palju väikeettevõtjaid. Seega saab olema ka eriolukorra lõppedes sellest kriisist väljatulek väga pikk ja raske protsess ja siin loodame, et on valitsusel võimalik toetada otsemeetmetega kaubandusvaldkonnale. Esiteks meetmetega, mis aitaksid säilitada töökohti, olles siin paindlik tööjõumaksude näol. Ja teiseks meetmed, mis aitaksid säilitada tegevuspindasid kaupmeestel.

Teiseks - selleks, et oleks kaubanduskinnisvaraomanikel võimalik toetada kaupmehi, on vajalik, et ka pangad ja finantsasutused oleksid nende suhtes paindlikud laenumaksete tingimuste osas ja muude lepingutingimuste osas.

Ja kolmandaks - on väga oluline, et taastuks sisetarbimine eriolukorra lõppedes. Et inimesed tuleksid vastutustundlikult ja oma võimaluste piires tarbima. Ilma sisetarbimiseta me oma majandust käima ei tõmba.