Kai Vare: viirusekriis kui mõistmise õppetund ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kai Vare
Kai Vare Autor/allikas: Erakogu

Kai Vare kirjutab sellest, mida on tähele pannud ja kogenud koroonakriisi käigus - vabadusest, hirmust ja allumisest.

Esimene ja peamine asi, mida koroonakriis mulle õpetas, oli see, et inimesed on väga erinevad, mõtlevad väga erinevalt ja neil on selleks täielik õigus. See erinevus tuli mulle siiski üllatusena, sest tavaliselt olen uskunud, et inimese põhiloomus on ikka sama, olgu olud, millised tahes ning et üldiselt mõtleme kõik enam-vähem ühtemoodi. Aga võta näpust!

Ja üllatusena tuli mulle seegi, et olen püüdnud muuta iseenda käitumist, leida endas mõistmist, pidada teistmoodi mõtlejatele kaitsekõnet.

Vabadus

Kui piirid kinni läksid, arvasin, et kohe järgmisel hommikul on kõigile selge, kui palju parem on elada avatud piiridega Euroopas, kus inimesed ja veosed rahulikult liikuma pääsevad. Et kohe-kohe tuleb vanematele inimestele meelde ja saab noorematele selgeks, mida tähendas Nõukogude Liit, kus oma riigist välja ei pääsenud ja paljud vaatasid kõike piiritagust kahtlustava pilguga.

Aga võta näpust! Poliitikute puhul on selge, et nad unistavad ainuvalitseja troonist oma kuningriigis. Siiski leiavad ka paljud teised inimesed, et ongi aeg hakata rohkem sissepoole vaatama, arendada naturaalmajandust, kõike ise toota, mitte teha koostööd, hoidagi piirid kinni. Paljude arvates on see turvalisem, parem.

Olen püüdnud neid inimesi mõista. Leida selles ka enda jaoks midagi positiivset, juhuks kui nii lähebki. Esmalt see, et kindlasti saan ma hakkama, sest olen selle ennegi üle elanud.

Leidsin veel ühe positiivse aspekti: sel juhul kaob kindlasti ära teaduse vähese rahastamise probleem, sest meil on vaja teadlaste panust, et toota telefone, põlevkiviõlil töötavaid autosid, ravimeid, relvi, põllutöömasinaid ja veel väga paljusid asju, mida tänapäeval inimene üldiselt tahab, et mitte öelda vajab, ning mille endasse sulgumisel peame ise valmis tegema, sest raha nende teistelt riikidelt ostmiseks ju ei oleks ning see käiks ka ise hakkama saamise põhimõtete vastu.

Hirm

Seda teadsin juba varemgi, et üks paremaid müügiargumente on hirm. Kui inimest hirmutada millestki ilma jäämisega, siis ta üldiselt ostab seda. Poliitikute hirm kaotada hääli, kui tõesti jamaks läheb, torkas muidugi esimesena silma. Ma arvasin, et enamik inimesi võtab asja rahulikult, jälgib fakte ja kuulab tervet mõistust.

Aga võta näpust! Selgus, et on siiski palju inimesi, kes päriselt kardavad haigust. Nad ei saa sinna midagi parata.

Juba märtsi alguses, kui haigus veel õieti kohale polnud jõudnud, loobus üks mu maakohas elav tuttav oma eaka, üle 90-aastaste ema külastamisest, sest kartis talle nakkust viia. Ta ei saanud emale ka helistada, et oma eemalejäämist selgitada, kuna ema ei kuule telefoni. Ta kannatas kohutavalt, et ei pääse ema juurde, aga hirm haiguse ees oli suurem. Ma mõistan seda otsust, kuigi ma ehk pidasin ise nakatumisvõimalust väga vähetõenäoliseks. Ega ma ise ka ei tahaks elada teadmisega, et minu armas ema on minu pärast ära surnud. Isegi kui ta elab dementsena hooldekodus.

Ma arvasin, et mina loon oma arvamuse alati ise ega lase ennast ebaratsionaalsest paanikast mõjutada. Aga võta näpust! Sattusin mõneks nädalaks seltskonda, kus hirm haiguse ees oli kõikevaldav. Mitte ükski ratsionaalne argument ei mõjunud. Isegi arstide rahustavad sõnad ei aidanud. Neil oli oma usk.

Ja ühtäkki hakkasin minagi muretsema, et võib-olla tõesti! Mitte et ma ise haigestumist oleksin kartnud, aga vahest toon nakkuse oma riskirühma kuuluvale pereliikmele.

Seal, kus ma olin, ei ole siiani ühtki nakkusjuhtumit avastatud, aga ma hakkasin inimestest eemale hoidma, püüdsin ukselinke vajutada küünarnukiga, hakkasin eelistama pakitud köögivilju lahtistele, hakkasin iga väiksema köhatuse peale ennast kontrollima, ega mul hinge ei mata. Hakkasin üha enam klikkima just neil uudistel, milles kirjeldati, kui kohutav see haigus võib olla.

See kestis, kuni ma sellest seltskonnast eemale sain. Mõne päevaga taastus mu endine rahulik suhtumine. Ma ju nägin, et isegi Hispaanias ja Itaalias, kus inimesi suri juba sadade kaupa, oli nende keskmine vanus väga kõrge. Heaoluriigis Soomes oli kaks kolmandikku koroonasurmadest hooldekodudes. Ma hakkasin jälle tervet mõistust kasutama, aga mõistsin, kuidas paanika levib ja ka minu peaaegu enda valdusse sai. Ma vist mõistan neid inimesi, kes päriselt pelgavad ja üha karmimaid piiranguid on nõudnud.

Allumine

Ei läinud paari nädalatki eriolukorra kehtestamisest, kui inimesed hakkasid üksteise peale kaebama. Helistati isegi politseisse, kui keegi julges oma lapsega mänguväljakule minna. Ma arvasin, et küüditamine on andnud meile kõigile sellise õppetunni, mis aegade lõpuni pealekaebamise välistab. Aga võta näpust!

Sellele oli mul vist kõige raskem mõistmist leida, aga sain lõpuks aru, et alati on inimesi, kes tahaksid, et kõik oleks selge, kord oleks majas ja kõik "kuulaksid sõna", sest nii on tegelikult lihtsam. Mõned on lihtsalt aktiivsemad ja on valmis ka ise midagi tegema, et teisi sõnakuulelikkusele sundida, sest muidu ei ole enam asjad nii lihtsad ja äkki toob see ka neile endale ebameeldivusi. Kollektiivne karistamine on ju tuttav asi.

Või on neil lihtsalt niisugune õiglustunne: kui mina istun kodus, siis peavad ka kõik teised istuma, muidu on ebaaus. Või siis lihtsalt lootsid nad, et mida korralikumalt kõik reegleid järgivad, seda kiiremini see kõik läbi saab.

Eks neid üllatusi oli veel ja ilmselt on hullem alles ees: ülim majanduslik kitsikus, rusuv tööpuudus, masendav toetusraha nihverdamine, poliitikute kisendav vastutustundetus ja mis kõige hullem, süüdlaste otsimine ja karistamine. Aga ma püüan nüüdsest alati meeles pidada, et inimesed ongi erinevad ja kõik ei mõtle üldse nii nagu mina. Ja neil on selleks õigus! Me kõik võiksime seda meeles pidada. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: