Olen kuulnud lugu, kuidas teise maailmasõja ajal vene väepealiku Georgi Žukovi autojuhi sõbrad veensid teda marssalilt küsima, et millal sõda lõpeb. Noh, et kui keegi teab, siis ainult Žukov. Autojuht võttis julguse kokku ja valmistus juba küsima, kui Žukov ohkas südamest ja ütles: " Oh, küll oleks hea, kui teaks, millal see sõda lõpeb!"

Vaimu meil on

Midagi sellist toimub ka praegu. Kõik tahaksid kelleltki teada, et millal saab tagasi pöörduda normaalse elu juurde. On aga selge, et keegi ei tea. Ilmselt tuleb valmis olla pikaks pingutuseks, kaaluda oma ressursse, kas peame vastu. Kui natukene teise nurga alt vaadata, siis on neid ressursse vaja kahesugused - materiaalsed ja emotsionaalsed.

Selle mõtte analüüsimiseks võtan appi ühe ETV tarkpea omaaegse selgituse , et tegelikult on meestel elus ainult kaks suurt probleemi - töö ja naised. Kui ühega neist on kehvasti, siis võib päris kaua hakkama saada, kui mõlemaga on väga halvasti, siis sured ära.

See materiaalse ja emotsionaalse ressursi asi on kriisi ajal enam-vähem sama. Kui rahaga on kehvasti, aga vaim on tugev, võib päris kaua vastu pidada ja vastupidi. Kui mõlemad on kriisis, siis on väga kehvasti.

Materiaalseid ressursse las analüüsivad selle ala asjatundjaid. Küll on selge, et need on paremad kui 2009. aasta kriisi ajal, aga varud vähenevad kiiresti ja paljudel valdkondadel on selg vastu seina. Kiiret paranemist ei ole.

Emotsionaalne ressurss kirjeldab meie vaimu seisundit kriisile vastu seista, et kuidas tuju on.

Ka emotsionaalsed ressursid löögi all. Käib hirmu ja kire võitlus. Hirm käsib olla kodus, pesta käsi, pidada 2+2 reeglist kinni ja olla ettevaatlik. Kirg käsib minna juuksurise ja poodi, kohtuda sõpradega ja natukenegi nautida elu, mis iga kodus istutud päevaga käest libiseb. Eriti noortel. Seetõttu surve leevendada piiranguid on väga tugev, isegi kui selle taga on hirm, et äkki saan pihta. See tekitab stressi, tülisid ja pingeid.

Nende suurte hingeliste murede leevendamisel oleme seni päris tublid olnud ja siin saab igaüks tegija olla. Raha meil kõigil ei ole, aga vaimu on.

Vastastikune julgustamine, kontserdid sotsiaalmeedias, kirjad sõpradele, tähelepanu teistele, heategevuskampaaniad - tegelikult tehakse Eestis väga palju, et tuju allapoole Kroonlinna nulli ei langeks. Võib uhke olla meie kultuurirahva peale, kes väga keerulisel ajal mõtlevad ka teiste peale. Ja ideid ja innovatsiooni on oi kui palju.

Kiidusõnu ajakirjanikele

On aga üks grupp rahvast, kellele kiidusõnu vähem jagub. Tahan selle vea parandada ja rääkida ajakirjanikest. Mõtleme selle peale, et kui enamikel eesliini-inimesetel on peas kaitsemask, siis Anu Välbal on peas soeng. Ja see peab sinna kuidagi saama. Selleks, et saade eetrisse läheks, on vaja palju inimesi.

Loomulikult on kõik ettevaatlikud, on maskid jne, aga sa oled ikkagi päev päeva järel mingis kontaktis ja see on isiklik risk. Paneb mõtlema, eks ole. Aga Marko Reikop ja Grete Lõbu naeratavad meile ikka päev päeva järel. Nad on vägagi eesliinitegijad, nagu ka paljud teised kaadri taga ja teised ajakirjanikud, kus nad iganes ka ei töötaks.

Vajadus nende tegevuse järele on suur. "Telekas on juba mu silma külge kinni kasvanud!" Nii kirjeldas mulle kriisiaja tüüpilist käitumist üks tuttav. Ajakirjandusel on ka praegu materiaalselt väga raske aeg, seepärast, kellel vähegi võimalik, ei maksaks tarbimisest ja tellimisest loobuda.

Meil on aga siin võrreldes Põhjamaadega suur erinevus. Seda, et kriisi ajal on ajakirjanikud osade poliitikute lausa raevuka rünnaku all, neil ei ole. Meil on. Meil on ajakirjandust kritiseeriv tekst kohati selline, nagu oleks Trump ja Lukašenko eesti keele ära õppinud. Stiil ja sõnavara on hämmastavalt sarnased.

Loodan siiski, et ajakirjanikud ennast sellest heidutada ei lase, demokraatlikus riigis ei kuulu ajakirjanduse ülesannete hulka poliitikute tegevuse kriitikata kiitmine. Demokraatias ongi nii, et vaba meedia teeb paljude poliitikute elu nende arvates väljakannatamatuks, aga see eest diktatuuri võimatuks. Viimane on võrreldamatult tähtsam kui mõne poliitiku halb tuju.

Kokkuvõtteks. Mõtleme natuke selle emotsionaalse ressursi tähenduse peale ja teeme nagu viirusega, jätame ruumi enda ja teiste vahele. Tühja asja pärast tülitseda ei maksa, sest lähikuude probleemidega toime tulemiseks on meil palju vaimuenergiat vaja.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.