Tegelikult on see ka loogiline, sest tegemist on poliitilise otsusega, mis saab tugineda vaid tagajärgedega võitleva tervishoiupoole teadmistel, ohuhinnangutel ja ka võimekusel. Reaalsus on, et mõlemad osapooled on oma kultuuri pantvangiks.

Poliitikutega on lihtne. Ükskõik, mis otsuse nad teevad, on see halb otsus. Vanaviisi jätkates hävib majandus ja tegelikult riigi võimekus laiemalt. Leevendamisotsuse järel on aga kõik järgnevad koroonasurmad poliitikute "vale" otsuse tagajärg. Otsused vajavad tugevat riigimehe selgroogu.

Arstide ja arstiteadlaste poolega on keerulisem. Meid on kasvatatud ja koolitatud päästma iga inimelu. Iga hinnaga ja igas olukorras. Lükkama surma nii kaugele edasi, kui tänapäeva teadmised ja tehniline võimekus seda lubavad.

Probleemiks on aga see, et meid pole õpetatud arvestama selle tegevuse hinda ei üksikisiku ega ka mitte kogu ühiskonna tasemel. Kuna meditsiin ja laiemalt tervishoid toimib paratamatult piiratud ressursi tingimustes, siis toimub iga tegevus mingi teise tegevuse arvelt.

Keerulisemaks teeb teema veel seegi, et surma iga hinna eest edasilükkamine ei pruugi alati olla ka mitte patsiendi/inimese huvides. Mõistlike ravipiirangute teemaline arutelu on Eesti tervishoius alles lapsekingades, aga dr Katrin Elmet ja tema järel ka üha rohkem teisi arste on sel teemal viimase kümne aasta jooksul meie ühiskonnas siiski väga tõsist tööd teinud.

Probleemi lahendamiseks on siiski paar varianti olemas.

Esimesena pakun välja rahvatervisealaste mõõdikute kasutamise. Üks kesksemaid nendest on suremuskaotus — enneaegse surma tõttu kaotatud eluaastad (inglise keeles Years of Life Lost (YLL)). Selleks kasutatakse valemit: suremuskaotus = surmade arv x erinevus eesti eeldatava eluea standardist vanuserühmas.

Kalkulatsiooniks vajalikud andmed on kõik avalikud ja kõik huvilised võivad ise need arvestused ära teha. On veel mitmeid seonduvaid ja vajalikku lisainfot pakkuvaid mõõdikuid, mis peaksid riigil vabalt kättesaadavad olema. Huvilised leiavad osa neist Tervise Arengu Instituudi (TAI) kodulehelt. Lisaks on meil olemas hästi mehitatud Tervise Arengu Instituut, mille töökohustuste hulka sellised arvutused kuuluvad.

Tegelikult loodan siiralt, et need arvutused on tehtud ja juba nüüd otsustajate laual olemas.

On ka teine ja lihtsam variant - vastutuse jagamine. "Õnneks" pole Eesti maailmas üksik epideemiasaareke. Kõik Euroopa riigid tegelevad sama teemaga. Enamikel riikidel on juba elanikkonna arvust johtuvalt oluliselt suurem analüütiline võimekus. Meil oleks suhteliselt turvaline võtta aluseks meetmed, mida rakendavad meile kultuuriliselt ja ka epideemia kulgemise küljest sarnased riigid nagu Taani, Saksamaa ja Rootsi.

Kõige halvem on praegu otsustamatus.