Indrek Saar: jätame kriisi selja taha nii, et ebaõiglus ei suureneks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Indrek Saar
Indrek Saar Autor/allikas: ERR

Koroonaviirus on toonud ränki katsumusi, mille vähendamiseks pandi majandus teadlikult seisma. Nüüd on aeg majandus taas käima lükata. Teeme seda siis targalt ja paremini kui eelmises kriisis, ärme põhjusta uusi kannatusi ja ebaõiglust, kirjutab Indrek Saar.

Eesti on loodetavasti peagi väljumas suurimast tervisekriisist, mis meid mäletatavatest aegadest tabanud on. Selja taga on olnud kurnav periood, kuid ühised pingutused on toonud tulemuse: viirushaigus taandub, me saame ettevaatlikult piiranguid kaotada ja oma harjumuspärase elu juurde naasta. Kas ikka saame ja kas on üldse põhjust tahta, et kõik endisel moel jätkuks?

Elu enne kriisi

Meenutagem hetkeks elu enne kriisi. Kas ühiskond oli siis piisavalt terve ja tugev, et minna koos edasi? Kas meile tundus, et maailm on õiglane, et meie ühiskonnakorralduses liigub kõik õiges suunas?

Ei, üha enam inimesi muretses ühiskonda lõhki rebiva ebavõrdsuse ja sellest toituva äärmusluse kasvu pärast. Teadmistepõhiselt käituva ühiskonna asemel võttis maad populism ning pidev sise- ja välisvaenlaste leiutamine.

Kriisieelset Eestit iseloomustas ka järjest süvenev mure maapiirkondade hääbumise, elurikkuse vähenemise, sallimatuse kasvu ja kliimaprobleemide naeruvääristamise pärast. Hirm ja abitus selle ees, kui su lähedane vajab hooldekodukohta ja sul ei ole selleks raha.

Kriisidel on kombeks ebavõrdsust ja ebaõigluse tunnet veelgi suurendada. Nii juhtus see ka eelmise majanduskriisi järel. Seda teed ei tohi hakata uuesti astuma, vaid tuleb tegutseda selle nimel, et Eesti väljuks kriisist targema ja hoolivama ühiskonnana.

Kogukonnana, mis paneb abivajajat tähele ja kus on piisavalt solidaarsust. Kus nõrgemaid ei jäeta turu meelevalda, tugevamatel on rohkem empaatiat ja riigil rohkem võimekust, et hädasolijale appi tulla. Mina usun, et see on võimalik, et saab teha paremini ja ma ei oles selles teadmises üksi. Ei tohi lasta ebavõrdsusel kasvada, ei tohi lasta inimestel kannatada.

Kriisist väljumine peab olema õiglane

Selleks, et majanduskriis sotsiaalseid lõhesid ei suurendaks, on vaja käituda targalt, omada ka pikemat vaadet ja vastutustunnet Eesti tuleviku ees. Esimese asjana tuleb seega naasta teadusleppe täitmise juurde ehk teha nii hädavajalik investeering teadus- ja arendustegevuse rahastamisse, mille valitsus lühinägelikult üle parda heitis.

Teadusesse investeerimata meie majanduse struktuur ei muutu ja me jäämegi oma tööjõu tootlikkuses paigal tammuma, nagu see on kestnud juba 2010-ndate aastate algusest saadik. Nii jääb kängu ka meie heaolu kasv, sest kui ettevõtluses on vähe innovatsiooni, siis ei suudeta ka inimestele korralikku palka maksta.

Muidugi on vaja aidata ettevõtetel kriisist üle saada, aga see peab olema mõtestatud, selgete kriteeriumite alusel tegutsemine, mitte eesmärgitu rahakülv. Ka praegusel laenurahal on lagi ja kõik laenud tuleb tagasi maksta. Aidata ei saa valimatult, näiteks neid ettevõtteid, mis olid raskustes juba enne kriisi. Sellistel juhtudel tuleb mõelda seal töötavate inimeste toetamise ja neile uue töö leidmise, mitte ettevõtte päästmise peale.

Strateegiliselt oluliste suurettevõtete puhul tuleb saada üle üheülbalisest üldistusest, et riik on alati halb peremees. Riik saab olla hea omanik. Meil on head näited suursaarte laevaühenduse ja riigisisese reisirongiliikluse korraldamisest, kus riigile kuuluvad äriühingud pakuvad eraomanikust soodsamat ja/või paremat teenust.

Riigile kuuluv Eesti Teed suutis pakkuda teedeehituses turumoonutuse tekitanud erasektorile tõsist konkurentsi ja hinnad taas maa peale tuua. Kui riik näeb abi vajavas ettevõttes tulevikku, siis tuleks laenuandmise kõrval kaaluda tõsiselt osaluse soetamist ettevõttes. Kriisi ajal ettevõtluses osalusi omandanud teiste riikide kogemused näitavad, et selline ajutine osalus võib maksumaksjale tulu tuua.

Ja väiksematele ettevõtjatele tuleb appi minna. Keskpankade rahatrükk jõuab ikka suuremate ja tugevamateni, kellele on kriisi ajal vähem riskantne laenu anda. See võimaldab neil lihtsamalt üle võtta raskustesse sattunud väikeettevõtteid, mis pole õiglane ega ka majandusele pikas perspektiivis kasulik. Liigne kontsentratsioon vähendab konkurentsi ja pidurdab arengut.

Kriisi järel

Investeeringuid planeerides ei tohi me uinutada end pettekujutelmaga, et viirus on meie looduse ja kliimaga seotud mured edasi lükanud. Ähvardav kliimakatastroof ei ole kuhugi kadunud olgugi, et pandeemia on tähelepanu hajutanud.

Kui me jätame praeguse soodsa laenuraha ja Euroopa erinevate rikkalike fondide toel tegemata vajalikud struktuursed muudatused või veel hullem, investeerime keskkonnavaenulikesse vananenud tehnoloogiatesse, seome end põhja mineva laeva masti külge. Rohepöördesse investeerimine on moraalne kohus tulevaste põlvede ees. Lisaks annab see majandusele hoogu ja aitab luua hulga tasuvaid töökohti.

Senine kriisiabi keskendub eeskätt majandusele. Veelgi olulisem on, kuidas meie inimesed hakkama saavad ja kriisi järel toime tulevad. Lastega pere kodu, kus mõlemad vanemad töötasid hotellinduses, ei tohi minna pangale seetõttu, et vanemad kaotasid töö ja sissetuleku.

Tuleb tunnustada Eesti pankasid, mis on ühiselt kokku leppinud paindlikes maksepuhkuse lahendustes. Olemasolev kokkulepe kehtib 30. juunini, probleemid kestavad kahjuks märksa kauem. Me vajame süsteemi, mis osutaks laenudega hätta sattunud inimestele sellist abi, et ajutised raskused üle elada.

Ja kindlasti tuleb pakkuda tõhusat tuge kõigile kriisis töö kaotanud inimestele, seda hoolimata nende töösuhte vormist. Riik ei paku mingit abi näiteks neile FIE-dele, kellel on väiksem käive.

Samuti ei tohi lubada, et vaatamata pika aja jooksul tehtud sissemaksetele jäävad inimesed ilma kindlustushüvitisest, kui nad annavad järele tööandja survele lõpetada tööleping poolte kokkuleppel. Töötukassa hüvitiste süsteem vajab olulist täiendamist ja seda tuleb teha nüüd ja kohe – sealhulgas lubada tööampsud, tõsta hüvitise määra ja pikendada kriisiajal nende väljamaksete aega.

Kriis meenutas taas rahvusvahelise koostöö olulisust ja seda, et ühe riigi heaolu sõltub alati ka teiste riikide heaolust. Nii nagu kasvuhoonegaasid ei peatu riigipiiril, nii ei tee seda ka viirused.

Kui naabri maja põleb, on kõige mõistlikum aidata tal seda kustutada, mitte sulgeda end oma majja ja oodata, millal tuli selleni jõuab. Sestap vajame toimivat Euroopa koostööd, mis on meie jaoks eluliselt oluline just kriisi ajal ja pärast seda. Siin on valitsusel veel "arenguruumi," kui diplomaatiliselt öelda..

Koroonaviirus on toonud ränki katsumusi, mille vähendamiseks pandi majandus teadlikult seisma. Nüüd on aeg majandus taas käima lükata. Teeme seda siis targalt ja paremini kui eelmises kriisis, ärme põhjusta uusi kannatusi ja ebaõiglust. Teeme seda nii, et ebavõrdsus väheneb ja ühiskond on tänu sellele õnnelikum ja edukam. Läheme terve, tugevama ja kokkuhoidvama ühiskonnana edasi!

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: