Esmaspäevast ei ole me enam eriolukorras. Ent olukorras olemine ei pruugi samuti mingi lust ja lillepidu olla. Seda teadis juba Jorh Adniel Kiir, kellele Maali Vispel teatas: "Ma olen olukorras". Mis sa siin ikka Maaliga lapse saamise üle nii väga rõõmustad, kui abielus oled hoopis Juuliga.

Ent kõigele vaatamata oli Kiir taiplik mees ja suutis – vähemalt mõnda aega – leida võimaluse, kuidas mõlema õega hästi hakkama saada. Ka meie peame olukorras olles leidma tasakaalupunkti, et majandus päris kokku ei kukuks ning viirus samal ajal taas laialt levima ei pääseks.

Kahjuks pole lõplikku kiiret paranemist loota kummalgi rindel. See tähendab muuhulgas ka seda, et tööturg, mis juba aastaid on olnud töövõtjate dikteerida, teeb kannapöörde ning töökäte pakkumine ületab tublisti nõudlust nende järele.

Minu kogemusi ei saa muidugi võrrelda professionaalse personalispetsialistiga. Ent Sakala peatoimetajana olen aastate jooksul korraldanud nii mõnegi värbamiskampaania ning vaadanud läbi virnade viisi CV-sid, sealhulgas sadu selliseid, mis ilmselgelt töösaamisel kasuks ei tule.

Mõned värvikad näited

Me kõik teeme oma töös vigu. Inimesed on vahel väsinud, isiklike murede pärast hajevil või lihtsalt kõigile tuttavas ajahädas. Ent kui viga tuleb sisse juba CV-s või motivatsioonikirjas, paneb see värbajal väikese kellukese helisema ka siis, kui muidu on asjad vinks-vonks.

Kas tasuks võtta reporteriks inimest, kes kirjutab omaenese nime valesti? Oskus rohkete vigadega oma nime kirjutada oli ehk piisav Jaan Tatikale, kuid kirjainimesele jääb sellest väheks. Isegi Saalomon Vesipruul poleks iial leppinud sellega, et tema surematu nimi valesti on üles tähendatud.

Kui härra Tatikas kõrvale jätta, on oma nime kirjutamine igaühele meist üldiselt jõukohane. Sellesse võib vea teha vaid hooletusest. Küllap on ka minul mõnes e-kirjas kiiruga nimesse mõni lapsus sisse lipsanud, kuid olulistel puhkudel ei tohiks sellist viga teha. Niisugust ametit, mis poleks vastutusrikas, ei ole olemas.

Kriisi ajal nägime väga selgelt, et ka need tööd, mida on harjutud pidama lihtsateks, on tegelikult ülitähtsad. Näiteks kui kassiir korralikult hügieenireegleid ei järgi, võib mitu inimest nakatuda. Rahaga seotud vastutusest pole mõtet rääkidagi. Seepärast ei taha lohakat töötajat keegi ning ka tööle kandideerides ei tohiks hoolimatust endale lubada.

Kindlasti tasub ka järele mõelda, kuhu ja kelleks tööle püritakse. Mitte ainult oma võimete suhtes, vaid ka puhtalt vormiliselt.

Uskumatult suur osa töösoovijatest on teinud kunagi valmis ühe CV ja saadavad seda ilmselt kõigi kuulutuste peale, mis eesti keeles ilmuvad. Klienditeenindaja võib vabalt ümber õppida ja kandideerida edukalt mõnda teise ametisse, aga pole mõtet saata helirežissööri tööpakkumise peale CV-d, kus on sulaselgelt kirjas, et kandideerija soovib saada klienditeenindajaks.

Tavaliselt ei ole abiks ka see, kui kirjutad Viljandi ettevõttesse, et oled peagi Tartusse kolimas või räägid motivatsioonikirjas, kui väga tahad sa panustada konkurendi ettevõttesse.

Eelkirjeldatud näited on üsna kurioossed ja võivad paljudele tunduda ülepakutud eranditena. Paraku olen pidanud selliseid sooviavaldusi lugema pidevalt. Ainuüksi oma nime kirjutamisel eksinuid oli viimasel konkursil kaks. Värbajal ei võta selliste CV-de lugemine muidugi tükki küljest. Paar minutit elust, seda küll, aga hullematel puhkudel saab vähemalt kurvapoolselt muiata. Tõeline häda on hoopis selles, et need inimesed ei saa ju tööle.

Juba tööd otsides silmapaistvaks

Miks meil siis on tööturul nii palju inimesi, kes ei oska tööle kandideerida?

Esiteks tundub mulle, et osa sooviavaldustest on avaldused, kus soovi tööle saada tegelikult ei ole. Neid saadetakse selleks, et etendada töötukassale töö otsimist.

Teine suurem seltskond on läbinud mingisuguse koolituse. Seda on näha sarnastest vormelitest, mida nad kasutavad. Kahjuks pole see koolitus suurem asi, sest mingit sisulist oskust sellega ei lisandu. Palju tõhusam oleks, kui inimene paneks lihtsalt vaba käega kirja, mida ta varem on teinud ja mida teha oskab, selle asemel et ennast uputada kantseliitlikku sõnavahu sisse, milles ta isegi aru ei saa.

Kolmandaks näib asi olevat selles, et inimesed ei ole harjunud kandideerima. Mõni seetõttu, et ta pole võib-olla aastakümneid pidanud uuele tööle minema, teised aga aastaid valitsenud töökäte nappuse tõttu. Majanduse lainehari kandis ametisse enam-vähem kõik, kes vaevusid kohale ilmuma, aga enam see nii ei ole.

Kandideerimisavaldused, mida võiks iseloomustada krimijuttudest tuntud advokaadi Perry Masoni lemmiklausega "Ebapädev, asjasse puutumatu, ainetu!", kustutati tegelikult ka tööjõukriisi ajal kergekäeliselt. Traavlitega saabuva tööjõupuuduse päevil läheb aga sõelale jäämine raskeks nendelgi, kellel nii sisu kui ka vorm korralik.

Ega siin oskagi muud soovitada kui seda, et silmapaistvate oskustega inimesed võiksid neid juba tööd otsides silmapaistvaks teha. Näiteks laekus Sakala praegu käivale suvereporteri konkursile üks motivatsioonikiri luulevormis. Eesti kirjandusklassikasse see ilmselt kunagi kuuluma ei hakka, aga kandideerimisavalduste kullafondi võib see koha leida küll, sest näitab head sõnaseadmisoskust.

Miks ei võiks ka tööd otsiv programmeerija oma CV-d interaktiivse programmina kirjutada, autojuht lisada avaldusele videot oma suurepärastest manööverdamisoskustest ja kondiiter saata koos motivatsioonikirjaga koogitükki?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.