On's Eesti nüüd tervisekriisi ületanud?

Jah, selleks korraks oleme selle konkreetse koroonaviiruse leviku kriisi ületanud, epideemia võib lugeda ajutiselt lõppenuks. Tegeleme järellainetega, väiksemate piirkondlike nakkuskolletega.

Epideemilist levikut, kui vaatame Maailma Terviseorganisatsiooni [WHO] mõõdikuid, Eesti pinnal praegu ei ole.

Teie usaldate WHO-d?

Selle kriisi üks õppetund on, et ka rahvusvahelisi eksperte ja rahvusvahelisi hinnanguid peab suutma kohapeal analüüsida, neid mõnes mõttes kriitiliselt üle vaatama.

Sõnaga, te ei usalda WHO-d?

Ei, seda ma kindlasti ei öelnud. WHO on varem saanud korduvalt süüdistusi, et ta reageeris üle, et seagripi, ka tavalise gripi, SARS-i puhul pidas WHO olukorda liiga tõsiseks, dramatiseeris seda. Nüüd öeldakse, et WHO alahindas. See on tõsi, sest nii WHO kui ka Euroopa nakkushaiguste ennetamise- ja tõrjekeskus alahindasid olukorda, mistõttu ka paljud riigid alahindasid uue koroonaviiruse nakatumist, selle leviku võimalust.

Kahtlemata on tagajärjed praegu rängemad, kui oleksime suutnud reageerida juba veebruaris.

Millise vastuse ma nüüd sain küsimusele, kas Eesti sotsiaalminister usaldab WHO-d või ei usalda?

Mina arvan, et WHO oma hinnangutes on üheksal juhul kümnest õigel teel.

Aga peame olema valmis ka selleks, et nii nagu inimesed on ekslikud, on ka WHO töötajad ja eksperdid teatud küsimustes ekslikud, eriti kui on tegemist uue haiguse ja määramatu olukorraga.

Ehk me ei saa pimesi usaldada ühtegi organisatsiooni, peame suutma ka ise kohapeal kriitiliselt hinnata mõõdikuid ja riske ning lähtuma põhimõttest, et kõige suuremad ja targemad rahvusvahelise kogemusega organisatsioonidki võivad oma hinnangutes eksida.

Praegu märtsisse tagasi vaadates – kas Eesti valitsus jäi eriolukorra kehtestamisega hiljaks?

Valitsus kehtestas eriolukorra täpselt õigel päeval. Just siis saime kinnituse Eestis viiruse siseriiklikust levikust. Eelmisel päeval teatas WHO, et hindab koroonaviiruse levikut globaalseks pandeemiaks.

Kas valitsus läks piirangute kehtestamisega liialt hoogu?

Seda ma ei arva. Praegu kuulen tagantjärele, et näete, ei olegi nii suured surmanumbrid, ei olegi nii suur nakatumiste arv. Aga väga vähesed hindavad, kui suured need olnuks, kui me poleks piiranguid kehtestanud, kui oleksime lasknud viirusel levida.

Mitmetes Euroopa riikides, kes tegid samuti karme piiranguid, kuid Eestiga võrreldes hiljem või alguses leebemalt, on surmade ja nakatumiste arv meiega võrreldes üle kümne korra kõrgem.

Oleme teinud ise lihtsa arvutuse, et kui meil olnuks nakatumiste trend samasugune nagu oli kahjuks Saare maakonnas, siis tähendanuks see kogu Eestile 20 000 COVID-19 haiget ja 1000 surnut.

Kuivõrd olid kõik Euroopa riigid märtsis üksteise pantvangid, sest kaootiline piirangute kehtestamine ja riikide sulgumine ei jätnud lõpuks kellelegi erilist valikut – tuli samuti ennast kinni panna?

Me näeme, et Euroopa Liidus on riike, kes läksid teist teed.

Rootsi?

See ongi iga riigi enda otsustada. Eriolukord kehtib praegu, kui õigesti tean, EL-i 16 riigis.

Sammud ja meetmed on riigiti erinevad, nagu on erinevad nakatumise risk, kohapealne kultuuriline ja demokraatlik tava, arusaam riskide maandamisest riigi, kohaliku ja üksikisiku tasandil.

See, et riigid üksteise järel neid piiranguid tegid, oli kokkuvõttes kasulik. Oleks nendega venitatud või tekkinuks piirkondlikud erisused, siis selle võrra võtnuks epideemiast ülesaamine kauem aega.

See sulgumine oli riigiti küllalt kaootiline.

Kindlasti võinuks olla koordineeritum. Kahtlemata on EL-il siin palju õppida.

Mäletan, kuidas EL-i terviseministrid kogunesid veebruari keskpaigas ja tollal oli hinnang, et võtame rahulikult, ei ole kriisi, Euroopa pinnale ei pruugi see massiliselt jõuda.

Kui natuke hiljem, märtsis, kogunesime, oli olukord kardinaalselt muutunud, siis valmistuti juba eriolukorra või muude meetmete kehtestamiseks. Olukord muutus nii kiiresti, koordineerimisprotsessiks jäi vähe aega, et istuda 27 riigiga maha ja kokku leppida.

Paari päeva eest ütlesite TV3-le, et kui järgmine kord koroonale kiiresti reageerida, pole ehk üleriigilisi lauskeelde vaja. Milline oleks siis õige reageerimine?

Oleme saanud haiguse suhtes targemaks, oleme suurendanud testimisvõimekust, oleme varumas isikukaitsevahendeid, ravimeid, oleme saanud õppida leviku mustritest, lahendada ja täiendada erinevaid IT-lahendusi, asutuste vahelist koostööd.

Kõik need senised tegevused ja ettevalmistustööd sügiseks annavad lootuse või eelduse, et kui koroonaviirus hakkab taas Euroopa pinnal jõulisemalt levima, eeldusel, et see suvel kaob võib väikseks läheb, siis suudame hoida viiruse leviku niivõrd kontrolli all, et meil ei teki vajadus minna näiteks kaubanduskeskusi sulgema, plaanilist ravi piirama, haridusasutuste tööd mastaapselt ümber korraldama, nagu tegime kevadel.

Et kui Mustamäe kortermajas on koroona, siis Kihnu kooli kinni ei panda?

Siis tegeletakse Mustamäe kortermaja konkreetse korruse ja trepikojaga. Kui näeme, et levik ei ole üle Eesti, siis loomulikult ei pea tegema otsuseid, mis mõjutaksid kümnete ja sadade tuhandete inimeste elu.

Kuidas siis on, olete sügisel valmis kõiki piirangute-otsuseid kordama?

Seda ma ei öelnud. Siis, kui meie teadmised sellest haigusest olid suhteliselt väikesed, testimisvõimekus suhteliselt madal, ravialased teadmised suhteliselt piiratud...

Aga tänase tarkusega?

Tänase tarkusega, kui peaks tekkima kevadisele sarnane puhang, on meil võimalik teha otsuseid oluliselt paindlikumalt, vaadata erinevaid haridusasutusi eraldi, piirkondi eraldi, ka kaubanduskeskuste puhul kasutada erinevaid usaldusmeetmeid, on see laiem isikukaitsevahendite kasutamine, külastajate arvu piirang poes, desovahendite olemasolu... Et saavutada sama tulemus, teiste vahenditega ja ettevõtlussektorit vähem koormates.

Praegu ei olnud see võimalik, sügisel loodetavasti on.

Ja kaubanduskeskused jäävad lahti?

Ennustamine on tänamatu töö. Aga väljendasin enda lootust, et kui suudame targalt kasutada seni kokku lepitud ettevaatusabinõusid...

Sotsiaalministeeriumi poolt toome järgmiseks võimalikuks [koroona]puhanguks valmistumise kava peagi valitsuse arutelule. Usun, et meil on võimalus vältida ühiskonna laussulgemist.

Ega me tegelikult ka praegu teinud laussulgemist. See olnuks vale tee, et kõik inimesed peavad kaks või kolm nädalat kodus olema. Nii ei saa ükski ühiskond toimida.

Tallinn oli eriolukorra alguses inimestest ikka suhteliselt tühi.

Kõikvõimalikke välditavaid tegevusi tulebki sellisel ajal piirata ja vähendada või neist loobuda. Aga riiki ei saa panna kaheks-kolmeks nädalaks päriselt seisma.

Kuigi Eesti seisis.

Ei seisnud.

Olgu, valitsus töötas, ajakirjandus...

Juba hakkab tulema. (Naerab)

Tegelikult ei olnud meil ühtegi sektorit, mis olnuks lauskinni. Võime öelda, et kaubanduskeskustes oli suurem osa poode suletud, ravis olid piirangud, õpilased käisid kaugõppel – aga ükski sektor ei seisnud. Kaubandus toimis, koolilapsed õppisid, tervishoid pakkus inimestele vajalikku ravi...

Hotellid olid kinni.

Hotelle ei sulgenud valitsus. Küsimus oli selles, et turistid kadusid ära, sest [Euroopas ja maailmas laiemalt] tekkisid reisi- ja liikumispiirangud. Selle tulemusena kukkus hotellide täituvus dramaatiliselt.

Kuidas teile üldse tundub, kas Eesti ühiskond peaks vastu veel ühele sellisele sulgemisele?

Eesti riigi ja ühiskonna tugevus on see, et me oskame olla kriiside ajal ühtehoidvad. Eriti oli see näha kriisi alguses, kus tuligi teha raskeid valikuid ja raskeid otsuseid ning ühiskond tuli sellega kaasa.

Me ei näe siiani tänavatel meeleavaldusi või suuri proteste piirangute vastu, inimesed mõistsid nende vajalikkust, kohati oldi isegi väga nõudlikud nende meetmete hoidmise suhtes.

Aga olid kärsitud ka nende piirangute leevendamisega.

Seni, kuni valitsus liikus piirangute kehtestamise kursil ja viirus elas alles kasvufaasis, oli loomulikult kõigis valdkondades mõistmist rohkem. Kui nähti, et viirus on languses, võime epideemia lugeda lõppenuks ja oleme asunud järk-järgult erinevaid sektoreid avama, tekib loomulikult surve kõigist valdkondadest, kes ootavad ka enda osas avamise otsuseid.

Selline sulgemine teeb ühiskonnale haiget – lähisuhtevägivalla rohkemad juhtumid, hooldekodudesse lukustatud vanainimeste ahastus, sünnituse abistamisest eemale jäetud isade pahameel, koduõppele surutud õpilaste vanemate koormus jagada end oma töö ja laste juhendamise vahel, plaanilise ravi ei tea kuhu lükkamine...

Kahtlemata, tegemist ongi raske kriisiga. Seetõttu oleme eraldanud lisavahendeid psühhosotsiaalsele kriisiabile, ohvriabile, hooldekodude infektsiooni tõhustamiseks...

Mis puudutab sünnitusabi näidet, siis sellega on mul ennast lihtne samastada, sest poolteist aastat tagasi, kui minu tütar sündis, ei kujutanud ma ette, et mina poleks saanud tema sünnituse juures olla.

Seisnuks ainult nelkidega haiglapalati akna all?

Mõistan kõiki peresid, emasid ja isasid, kes tundsid end väga halvasti. See [piirang] ei tulnud valitsuse tarkusest, vaid arstide eksperthinnangust, soovist kaitsta emasid, vastsündinuid, tervishoiutöötajaid.

Normaalse elu taastumine võtabki aega – eriolukorra lõppedes on võimalik viibida sünnituse juures, hiljem ka perepalatis. Aga neid meetmeid leevendades tuleb ettevaatlikult liikuda, sest Eestis on olnud tervishoiutöötajate nakatumine pigem väike, aga siiski üle 100 inimese ja kahjuks üks neist suri.

Hooldekodud jäävad selliste kriiside kordudes nii või teisiti lukku?

Meil on üle 20 hooldekodu, kus kliendid või hooldajad nakatusid ning teame, et Euroopas on riike, kus pooled lahkunutest olid hooldekodude kliendid. Tegemist on selgelt kõige suurema riskirühmaga, keda tulebki kaitsta ja selleks ka ajutisi ebameeldivusi taluda ning suhelda lähedastega telefonitsi või e-kirja vahendusel, kui see võimalik.

Piiranguid on lihtsam kehtestada kui neid leevendada või tühistada?

Tõepoolest, seda on näidanud kõigi riikide kogemus.

Samas on piirangute tühistamine populaarne ja ministrid tahavad neist headest uudistest teada anda enne, kui valitsuse otsuse viimased read on trükitud.

(Paus)

Pigem võib öelda niipidi, et tihti on väga suur surve, ka ajakirjanduse poolt, saada seda infot. Tänagi, valitsuskomisjoni koosoleku ajal, kirjutasid mulle ajakirjanikud intervjuusooviga. Viisakalt loobusin, kuna tegemist oli minu valdkonna aruteludega ja tundsin, et pigem pean olema koosoleku laua taga ja seejärel valitsuskabineti nõupidamisel, selmet anda intervjuusid otsustest, mis on alles ahjusoojad või pole sedagi, on veel kerkimise faasis.

Aga koroona-kriisi teine laine tuleb sügisel, sellega te ju arvestate?

Arvestama peame, et tuleb, mis aga ei tähenda, et see kindlasti tuleb.

Siin-seal öeldakse, et koroona on tulnud, et jääda ja meie peame harjuma sellega koos elama. Kas peame tõesti niisuguse kooseluga harjuma?

Vaatame erinevaid koroonaviiruseid – need tulid, osa läks ja osa jäi. Sama on gripiga, selle erinevate tüvedega – osa ilmutab end regulaarselt, osa kadus ajaloo hämarustesse. Loomulikult me loodame, et SARS-CoV-2 mingil hetkel taandub ja loodetavasti jäädavalt, aga tervemõistuslik lähenemine on see, et me valmistume selle viirusega koos elama. Töötame välja parimad ravimid, usaldusmeetmed, varem või hiljem ka vaktsiini ja seeläbi kaitseme nõrgemaid, riskirühmi.

Soovitate või mitte inimestel suvel välisreisile minna?

Sõltub kuhu. Kui keegi soovib sõita suvel autoga Lätti või Leetu, ka Soome, siis risk ei ole väga kõrge.

Mõistlik on aga jälgida viiruse globaalset levikut, nakatumiste arvu erinevates riikides, mõelda ka sellele, millistest riikidest tuleb sihtpunkti jõudmiseks läbi sõita või lennata. Aga loomulikult ei tee halba, kui Eesti inimesed avastavad erinevaid kauneid Eestimaa paiku, mida meil jagub – alustades Saare- ja Hiiumaast, kuni Kagu-Eesti, Ida-Virumaa, Pärnumaa ja kõigi teiste kohtadeni.

Märtsis jõudis viirus Eestisse umbes 20 riigist.

Tõsi, märtsist-aprillist teame 118 konkreetset juhtu kokku 20 riigist.

Kõige rohkem Austriast, "edetabelis" järgneb Itaalia, siis tuleb ridamisi erinevaid Euroopa ja maailma riike, kust viirus Eestisse jõudis.

Ühes vastuses riigikogu liikme arupärimisele pidasite väga oluliseks, et "terviseteemaline nõu, eriti nii olulises valdkonnas nagu nakkushaiguste kontroll, on pädev ja mõjutustest sõltumatu". On siin mingi vihje?

See on mõistlik põhimõte, millest tuleb lähtuda nii kriisi ajal kui kriisi järgselt.

Kuivõrd olete kriisi ajal näinud poliitikute kärsitust võtta enda kanda meedikute, ekspertide ja teadlaste roll?

Arvan, et mõistlik ja vajalik on argumenteerimine, debati pidamine poliitikute ja tervishoiuinimeste vahel, üheskoos. Kui vaatame kriisi kulgu ja viiruse levikut, siis see mõjutab väga paljusid sektoreid – tervis, sotsiaal, majandus, ettevõtlus, välispoliitika, kultuur, ka kaitse valdkond. Arutelu ja debati pidamine on vajalik.

Tervishoiualased otsused – on need raviotsused, patsientide paigutamine, ka plaanilise ravi piiramine ja avamine, isikukaitsevahendite kasutamine – langetab muidugi tervisevaldkond, tuginedes enda ekspertiisile.

Kui minister otsib netist, millised koroona-kiirtestid maailmas liiguvad, siis ei saa sellesse tõsiselt suhtuda.

(Muigab) See, et ministrid otsivad infot ka väljastpoolt enda valdkonda ja viivad end kurssi detailidega, on kahtlemata arusaadav.

Tegemist on uue haigusega, uue olukorraga ja kui vaatame teiste riikide kogemusi, siis näeme seinast seina praktikat. On riike, kes võtsid kiiresti kiirtestid kasutusele, pärast neid ka [tootjale] tagasi saates, sest selgus, et kvaliteet ei vasta nõuetele. On riike, kes neist täielikult hoiduvad ja soovitavad ka inimestel neid vältida. Eesti on kuskil vahepeal.

Oleme praegu erinevaid kiirteste katsetamas, soovime olla veendunud, et tegemist on usaldusväärse, kontrollitud, kvaliteetse testiga, mis näitab õiget tulemust, mitte midagi muud.

Kas võib kasutada väljendit "poliitilised viroloogid"?

(Paus)

Vaba ajakirjandus võib kasutada kõiki väljendeid, mida soovib.

Miks teie osadele koalitsioonipoliitikutele vastumeelt olete?

Kellele?

Tarmo Kruusimäe Isamaast ütles alles hiljuti riigikogus, teie nime nimetamata, aga ometi teist rääkides, et "küll saabub ka aeg, kus on meil ka minister, kes näeb tegelikult päriselt probleemi ja julgeb seda tunnistada ja julgeb vastu võtta otsuseid".

Tervise- ja sotsiaalvaldkonnas, lisaks tööturu teemades on väga palju probleeme, mida ma julgen tunnistada ja millega jõudumööda tegelen. Usun, et härra Kruusimäe pidas silmas mõnda üksikotsust, üksikvaldkonda, kus meil on erinevad arvamused.

Olnuks teie teha, siis kuumutatavad sigaretid – mida Tarmo Kruusimäe toetas – ei oleks Eestis käibele tulnud?

Olen öelnud ka koalitsioonikaaslastele: üllatuslikult leian, et tubaka- ja alkoholipoliitika osas olen mina valitsuse kõige konservatiivsem minister, kuigi muudes küsimustes süüdistatakse mind tihti liigses liberaalsuses. Aga alkoholi ja tubakatoodete puhul olen seisukohal, et mõistlik on neist hoiduda või tarbida minimaalselt.

Ja kui räägime erinevatest uutest toodetest turul, on parem üheksa korda mõõta ja üks kord lõigata, mitte aga riskida olukorraga, kus meil tuleb juurde erinevate tervist kahjustavate toodete tarbijaid. Kuigi meie eesmärk on ju nende hulka vähendada, et inimeste endi ja nende lähedaste tervist kaitsta.

Kes ütles: "Ma loodan, et minister Tanel Kiik võetakse maha niikuinii."?

(Paus) Ma arvan, et see oli üks... (muigab) endast ütlemata heal arvamusel... (paus) Eurosaadik oli ta, ütleme nii.

Jah, EKRE poliitik Euroopa Parlamendis Jaak Madison, kelle arvates ei ole te oma tööga hakkama saanud ja teiega on olnud valitsuses kõige rohkem probleeme.

Härra Madison on kriitiline ka oma erakonna suhtes. Mul on raske hinnata tema kriitika sisu, arvestades, et ta pole koroonaviiruse leviku tõkestamisega paraku tegelenud.

Paraku ei mäleta, et oleksin lugenud EKRE liidrite Mart ja Martin Helme sõnu, kuidas Madison eksis ning Tanel Kiik on hea sotsiaalminister, kriisi ajal täpne ja kiire tegutseja.

(Naerab) Ma ei sea enda tegevust ühegi koalitsiooni- või opositsioonipoliitiku väljaütlemiste järgi.

On nad unustanud, et Keskerakond kutsus nad mullu kevadel valitsusse?

Arvan, et kõik koalitsiooni teinud kolm erakonda mäletavad neid läbirääkimisi, mis kestsid üle kuue nädala.

Poliitikas pole kohta tänulikkusele?

Koalitsioon ei ole koht, mille eest peab kedagi tänama või kellegi peale pahane olema. Koalitsioon tähendab ka vastutust, tähendab ka väga pikki tööpäevi, raskeid otsuseid, raskeid debatte. Nagu need mõned väljaütlemised näitavad, tähendab ka erimeelsusi.

Aga koalitsiooni tervis? Keegi köhib, on nohune?

Koalitsiooni tervis on päris hea. Oleme tegelenud ühiselt koroonaviiruse leviku tõkestamisega, sellega päris hästi hakkama saanud, koostööd on tehtud tihedalt, peaministri juhtimisel. Meil pole põhjust häbeneda oma koostööd ega tehtud otsuseid.

Millal te terviseameti juhid välja vahetate?

(Paus)

See on nüüd nagu küsimus, et millal te hommikuse konjaki joomise lõpetate.

Pole teid kunagi kahtlustanud hommikuses konjaki joomises.

Terviseamet on kriisi ajal teinud palju head tööd. Loomulikult, nii nagu iga kriisi lahendav asutus, on ka nende töös olnud vigu kas infovahetuse, mõne üksikotsuse osas. Aga paljude nende otsuste puhul peab arvestama, et tagantjärele hinnates, kõiki fakte teades ja rahulikumas tempos analüüsides võibki jõuda teistsugustele tulemustele, kui kriisi ajal käitudes.

Pärast eriolukorra lõppemist tuleb rahulikult vaadata – mis olid õiged ja mis valed otsused, kus pidanuks juba toona tegema teised valikud, millised struktuursed ja töökorralduslikud muutused on vajalikud, et olla sügisel koroonaviiruse leviku ohjeldamiseks paremini valmis.

Mul oli lihtne küsimus – millal te terviseameti juhid välja vahetate?

Aga minul oli põhjalikum vastus.

Võib muidugi tsiteerida teie head koalitsioonipartnerit Peeter Ernitsat, kes nimetas parlamendis kõneldes terviseametit "moolokiks", arvas, et selle praegused juhid vahetatakse välja, seltskond puhastatakse ja leitakse tõeliselt pädevad juhid. Miks tekitab terviseamet poliitikutes nii vastuolulisi tundeid?

Siin on rohkem olnud asi ehk infovahetuses kui konkreetsetes otsustes.

Tervisevaldkonnas tehakse alati märksa rohkem tööd kui välja paistab. Näiteks kiirabi sõidab aastas väljakutsele umbes 300 000 korda. Avalikkus kuuleb üksikutest juhtumitest, kui kiirabi ei jõua kohale, aga me ei räägi nendest 299 900 ja rohkemgi kordadest, kui inimesed saavad õigel ajal abi ja jõuavad haiglasse. Samamoodi ei tee haiglad pressiteateid, kui neil mõni operatsioon õnnestub, ei saada perearstid välja suuri sõnumeid, kuidas õnnestus last või täiskasvanut aidata... Ikka kuuleme olukordadest, kus midagi oli valesti või tagantjärele osutus mingi otsus valeks.

Terviseameti töö kogu selle kriisi ajal regioonides mitmesaja inimese poolt [nakatunute] lähikontaktsete tuvastamisel, inimeste informeerimisel, juhendite koostamisel omavalitsustele ja ettevõtetele, riigiasutustele nõu andmisel, info vahetamisel – see töö maht on olnud väga suur, valdavalt professionaalne ja õige. Tagantjärele või ka kohapeal valeks osutunud üksikotsused on kogu selle töö suures osas varjutanud.

Teie panite terviseametile meedias hea hinde. Olete endiselt samal arvamusel?

Mina hindangi kogu nende tegevust. Paljud poliitikud ja ka avalikkus annavad hinnangu ühe-kahe-kolme juhtumi põhjal, mina annan hinnangu kolme kuu põhjal.

Kas ütlesite peaministrile, et tema eksib oma hinnangus?

Peaminister ei eksi oma hinnangus. Ta väljendus, et tal on teatud küsimustes terviseameti tööle etteheiteid. Ongi neid kohti, kus saab terviseameti suhtes olla kriitiline, aga domineerivana näen mina seda, kus on tehtud head tööd.

(Kui Postimehe ajakirjanik Elo Mõttus-Leppik küsis aprilli lõpus peaminister Rataselt, kas ta saab õigesti aru, et valitsusjuhil on etteheiteid terviseameti tööle kriisi ajal, vastas Ratas: "Jah, te saate õigesti aru.", toim)

Tegelikult tuleks ehk hoopis küsida: kas ja millises valdkonnas vajab terviseamet tugevdamist?

Selle kriisi üks peamisi õppetunde on, et vajame paremat ettevalmistust just tervise- ja sotsiaalvaldkonna ühise tegevuse mõttes. Ühelt poolt terviseamet, teiselt poolt sotsiaalkindlustuse amet, kolmandalt poolt kümned omavalitsused, erasektor... Me teame nüüd, kes ja kus on meie riskirühmad, mõeldes kasvõi hooldekodudele. Siin on kindlasti vajalik koostööd tõhustada.

Terviseamet on võrdlemisi väike, arvestades selle kriisi mastaapsust, üle 15 korra väiksem kui politsei- ja piirivalveamet. Aga tegu oli kriisiga, mis eeldas üleriigilist tegutsemist mitmetes valdkondades, kümnete ja sadade ettevõtete, ka omavalitsuste nõustamist, valitsusele professionaalse toe pakkumist. Võrreldes tavapärase tööga oli amet ilmselgelt üle koormatud.

On Eesti valitsus ühtne oma soovis lõpetada 17. mai hilisõhtuga eriolukord?

Eriolukorda ei pea lõpetama, see lõpeb ise ööl vastu 18. maid.

Kas Eesti valitsus on ühtne oma soovis mitte pikendada eriolukorda?

Kui langetasime otsuse eriolukorda pikendada 1.-17. maini, oli see konsensuslik otsus ja kõik valitsuse osapooled teadsid, et eriolukord lõpeb ööl vastu 18. maid, juhul kui vahepeal ei teki väga tõsiseid asjaolusid selle otsuse ümber vaatamiseks.

Nakatunute arv – ütlen peast – on 12 päeval alla kümne ja viimasel kahel nädalal kokku 90, mis on kaheksa korda madalam kui haiguse tipphetkel. Mina ei näe objektiivseid asjaolusid, miks peaks eriolukorda pikendama.

Ei ole ka kuulnud, et ükski teine valitsuse liige seda vajalikuks peaks.

Ja siis hakkab hädaolukorda lahendama terviseamet?

Väga palju sõltub, kuidas läheb hädaolukorra seaduse ning nakkushaiguste tõrje ja ennetamise seaduse muudatustega, mis ootavad parlamendis kolmandat lugemist.* (Riigikogu võttis 13. mail seaduse vastu, toim) Kui see seadus jõustub, on loogiline juhtimisskeem, kus üksikotsuseid – näiteks konkreetse ühiselamu või elumaja karantiini panemine – teeb terviseamet, kui see on vajalik ja vältimatu konkreetse nakkushaiguse tõkestamiseks. Suuremaid otsuseid, mis puudutavad tervet maakonda või mingit valdkonda, langetab valitsus.

See ongi mõistlik tasakaal. Me ei pane ühte ametit olukorda, kus ta peab tegema kümneid ja sadu tuhandeid inimesi puudutavaid otsuseid, näiteks üleriigiliselt kaubanduskeskuste töö piiramist või koolitöö ümber korraldamist, neid langetab koos eelnenud arutelude ja vastutusega vabariigi valitsus.

Mis saanuks, kui Eesti käitunuks Rootsi kombel?

(Paus)

Meil oleks sajad hukkunud, kui mitte enam.

Rootsis on surmade arv 100 000 elaniku kohta ligi 10 korda kõrgem kui Eestis. Nakatumiste arv on kõrgem, kuid teste on tehtud vähem, mistõttu tegelik nakatunute hulk on statistikast märksa suurem.

See olnuks väga valus ühiskonnale, arusaamatu inimestele. Eesti tervishoiusüsteemi ja hoolekandesektori vaates oleks see olnud... vale valik.

Iga riik peab lähtuma enda kohapealsetest oludest, vahenditest, ka tavadest, ohuhinnangutest ja tegema enda otsused. Et selline suund olnuks Eestis vale, ei tähenda, et oli Rootsile vale. Selle otsuse peab tegema iga riik ise ja seda ei pea teised riigid ette dikteerima või kahtluse alla seadma.

Kas teie sel suvel puhkusele lähete?

Ma ei tea. Loodan.

* Tanel Kiik andis intervjuu teisipäeva, 12. mai õhtul kell 20.