Terviseameti plaan: koroonakevad sügisel ei kordu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

{{1590583020000 | amCalendar}}
Foto: Siim Lõvi /ERR

Terviseameti strateegia sügiseseks koroonalaineks keskendub haiguse lokaalseks tuvastamiseks ja ohjeks ning püüab kogu riigis elu seismapanekut vältida.

Neljapäeval valitsusele tutvustatava tervishoiu valmisoleku plaani peamine eesmärk on koroonaviirusesse nakatunu võimalikult kiire tuvastamine, et vältida suure haiguspuhangu tekkimist Eestis. "Siht on see, et meil ei tuleks hakata piirama plaanilist ravi. Eesmärk on ka see, et oleks võimalik jätkata haridusasutustes, kultuuriasutustes, kindlasti ka majandus-, ettevõtlussektoris normaalses mahus tööd, teades, et igal sellisel piirangul on selge mõju inimeste igapäevasele tegutsemisele, toimetulekule, samamoodi majandusele, ettevõtlusele," selgitas sotsiaalminister Tanel Kiik ERR-ile.

Kiige sõnul peetakse uusi piiranguid kehtestades silmas, et need võimalikult vähe häiriksid ühiskonnaelu ja alles siis, kui neist, näiteks koroonarakenduse kasutamisest, suhtlusvahemaa hoidmisest ja laialdasest testimisest ei piisa nakkuse ohjamiseks, on kavas taas kehtestada jõulisemad piirangud.

Terviseameti strateegia sügiseseks võimalikuks koroonaviiruse laineks on asutusesisese kasutamise templiga, mis tähendab, et avalikkus sellega tutvuda ei saa. Küll aga paotas terviseameti erakorralise meditsiini osakonna juhataja Martin Kadai sellelt ise kuigivõrd ametkondlikku saladuseloori.

Totaalset sulgemist eeldatavasti ei tule

Terviseameti dokument vaatleb üksnes tervishoiu valdkonda. Majanduslikud kaalutlused ja aspektid on sellest välja jäetud, nagu ka kooliharidust puudutav. Küll aga saab tervishoiu suunistest aimu ka nende mõjust haridusele ja majandusele ning terviseameti sõnum on selge: elu täielikku seismapanekut viirusega toimetulekul tuleb vältida.

"Eesmärk on viiruse leviku intensiivistumise korral tagada või viia ellu meetmed võimalikult vähe häirival moel, et ühiskonnaelu ja majandus saaks võimalikult palju jätkuda," ütleb Kadai. "Kindlasti peame ütlema seda, et selline ühiskonna tegevuse peatamine ja ühiskonnas teenuste peatamine ja piiramine pole kindlasti normaalsus ja ei saa olla jätkusuutlik. Kõik saavad sellest aru, et piirangud on äärmine vajadus."

Strateegia seab eesmärgiks esimesena piirata haiguse levikut enim ohustatud sihtgruppidele ehk vanemaealistele ja krooniliste haigustega inimestele. Seetõttu tuleb uue laine korral peatada hoolekandeasutuste ja haiglate külastamine ning haiguse levik nende asutuste sees.

Laialdane testimine jääb

Kadai sõnul keskendub strateegia sellele, et COVID-19 levikule aegsasti piir panna, mitte lastes seda kontrollimatult levima. Selleks peab olema tagatud laialdane testimine perearstide vahendusel, nii nagu selleni jõuti Eestis eriolukorra poole peal.

"Dokumendis tuuakse välja, et senine testimine – madal lävend ja laialdane – on efektiive. Sedasi ei teki olulisel määral kontrollimatut ja teadmata haiguse leviku fooni. Alati jäävad haigusjuhud, mida me ei tea või avastame juhuslikult, aga arvestades haiguse iseloomu, aga suures pildis on meil siis haiguse levikust pilt olemas," selgitab Kadai.

Lisaks laialdasele testimisele on oluline ka nakatunud inimese ja tema lähikontaktsetega tegelemine personaalselt.

"Teavitamine, nõustamine, jälgimine. See on klassikaline viis, kuidas saada aru trende, kuhu haigus levib ja õigel ajal käivitada tegevusi. See on kõige alus," rõhutab Kadai.

Kevadise ühiskonna sulgemise tingis Kadai sõnul eeskätt kaks indikaatorit: tundmatu ja prognoosimatu haigus ning isikukaitsevahendite olematu varu.

"Probleem polnud selles, nagu olnuks kevadel erakorraliselt palju patsiente, vaid kuna meil on globaalne sündmus ja isikukaitsevahendite tarneahelad katkesid juba veebruari keskpaigas, oli plaaniline ravi seetõttu peatatud. Selle plaani eesmärk ongi, et normaalne elu saaks jätkuda ja panna põhipingutus ja raskuskese sellele, mis hoiab nakkust kontrolli all," ütleb Kadai. "Kindlasti pole normaalsus, et ühiskonnas peab teenuseid kinni panema, lõputult pole ühiskonna elu seismapanemine ka jätkusuutlik."

Sügiseks on pilt muutunud: haiguse iseloom on pisut selgemaks saanud ning riigil on käimas raamhange, et kõigil raviasutustel oleks igal ajahetkel tagatud vähemalt kuuajaline isikukaitsevahendite varu. See annab vabaduse hoida ühiskonda laiemalt funktsioneerimas ja kõike laialdaselt sulgema ning keelama enam ei pea.

"See on ka valus õppetund, et kui Eestis praktiliselt puudub võimekus kohapeal ise isikukaitsevahendeid toota, siis sellised varud peavad sellisteks kriisideks olema riigis kohapeal. Nüüd, kus me oleme esimese kriisilaine üle elanud, ongi õppida see, et valmisolek peab olema juba esmastel tegevustel nii suur, et me ei peagi järgnevaid tegevusi käiku laskma. Ka üksikisiku tasandil on oluline vastutus. Teenuste sulgemine või peatamine pole ju eesmärk, vaid see, et nakkushaigus ei leviks," selgitab Kadai.

Põhirõhk raviasutustel

Kadai sõnul keskendub strateegia suuresti raviasutuste valmisolekule, kirjeldades kuut reageerimise etappi. Plaaniline mittenakkuslike patsientide ravi peaks kestma võimalikult kaua, kuniks haiglatel selleks võimekust on. Mida suuremaks kasvab haiglate koormus koroonapatsientide ravis, seda enam eraldatakse töötajaid ja ruume just nende patsientide vastuvõtuks ja raviks.

Kui haiguse seire käigus märgatakse, et mingi negatiivne nakatumiste trend on kusagil kujunemas, tuleb kiiresti reageerida ehk nakkuskolded kiiresti tuvastada ja isoleerida.

"Kui tuvastame näiteks hoolekandeasutuse sees nakkuse leviku, tuleb seal teha uuesti laustestimine, haiged tervetest eraldada. Sama loogika kehtib ka raviasutustes - ohustatud ja haigusele vastuvõtlikud patsiendid tuleb teistest eraldada – need on punased laternad meie jaoks," ütleb Kadai. "Ühiskonna vaates vaatame ka üldhaigestumise indikaatorit, mille puhul saame ette prognoosida, et kui haigestumine jätkuvalt tõuseb, siis ravivajadus haiglates tõenäoliselt tekib. See on raviasutustes indikatsiooniks käivitada valmisolek."

Kadai sõnul tekib vajadus tervishoius ümberkorraldusi planeerima ja sisse viima hakata siis, kui 14 päeva kumulatiivne haigestumine on üle 25 juhtumi 100 000 elaniku kohta, mis Eesti puhul teeks umbes 350 haigestunut kahe nädalaga.

"Teame sellest puhangust, et umbes 22 protsenti haigestunutest vajab haiglaravi, sealt omakorda teatud hulk intensiivravi. See on koht, kus me hakkame tervishoius aste-astmelt valmidust sisse viima. Aga see pole ühiskonnas koht, kus peame hakkama piirangutest rääkima. See üks number pole võlunumber, et kui läheb sealt üles, siis on halvasti ja kui läheb sealt alla, siis on hästi. Me peame vaatama selle numbri taha," rõhutab Kadai.

Ta ütleb, et Eesti väiksuse tõttu tekivad väikesed puhangud väga kiiresti, ent oluline on aru saada, kas tegemist on üldhaigestumise või lokaalse koldega ja kas kolde taust on teada või mitte, enne kui piirangutele mõtlema hakatakse.

Koole täielikult sulgeda ei plaani

Kuna lapsed teadaolevalt haiguse riskirühm ei ole, pole sügisel põhjust enam ka koolide tegevust senisel viisil peatada. Üksnes lokaalsete kollete korral võib olla vajalik kooli täielik sulgemine, kui see puudutab ka koolimaja. Muidu aga peaks alg- ja põhikoolis jätkuma tavapärane kooliskäimine.

Siiski rõhutab Kadai, et lõplik otsus, kuidas on kõige mõistlikum hariduse omandamist korraldada, sünnib haridusministeeriumi otsusel. Strateegias haridusasutusi käsitlev detailne vaade puudub.

Üksikisiku vastutus

Kadai usub, et riiklike keeldude ja käskudega kaugele ei purjeta, sest selle kontrollimiseks puudub niikuinii ressurss. Rohkem tuleb loota inimeste paremale riskikäitumisele ja isiklikule vastutustundele.

"Meie arusaamine on see, et hea tervisekäitumine ei peaks olema riigi poolt kehtestatud korrana, vaid peab tulema üksikindiviidi tasandilt. Riik ei suuda jälgida iga üksikisiku käitumist. Riik ei suuda ka jälgida, et inimesed hoiavad piisavalt distantsi, see pole normaalsus. Riik ei saa ka jälgida, et inimesed pesevad käsi ja püsivad kodus. See peaks olema äärmine abinõu," leiab Kadai.

Ta rõhutab, et kuna koroonaviirus tõenäoliselt ära ei kao, tuleb ühiskonnal õppida sellega elama, nii nagu viirus õpib ka inimese organismiga kohanema.

"Seda viirust ei tohi lasta kontrollimatult levima, sest sel on keerulised tagajärjed. Kuldvõtmeke on see, et iga vastutustundlik indiviid annab endale aru, mida ta teeb ega pane ennast ja teisi nakkusohtlikku olukorda," toonitab Kadai.

Üksikisiku vastutusele rõhunud Rootsi mudelit Eesti aga üle võtma ei hakka. Kadai möönab, et Rootsis on inimeste usaldus ekspertide vastu suurem, mistõttu inimesed kuulavad neid enam, ent eesmärgiks seatud karjaimmuunsust pole ka tuhandeid ohvreid kandnud Rootsi veel saavutanud.

"Karjaimmuunsus oleks oluline strateegiline muutus. Eesti on algusest peale võtnud eesmärgi haigust kontrolli all hoida. Kui eesmärgiks oleks karjaimmuunsuse saavutamine, peaks hoopis teistmoodi tegema. Peame arvestama, et ühe haigestumise lainega karjaimmuunsust ei saavuta. Seda tõdeme nii Rootsi, Hispaania kui ka Itaalia puhul, kus olid väga rasked tagajärjed, nii et hinnanguliselt 25-30 protsenti rahvastikust on haiguse läbi põdenud, aga karjaimmuunsus pole sellega tagatud. See eesmärk oleks ebaefektiivne," ütleb Kadai.

 

Toimetaja: Merilin Pärli, Hanneli Rudi, Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: