Rootsi peaepidemioloog Anders Tegnell tunnistas sel nädalal esimest korda, et riik oleks pidanud kehtestama rohkem piiranguid, et vältida nii suurt surmajuhtumite arvu.

Kadai sõnul pole Rootsi teistest riikidest erinevat teed valides ja käskude-keeldude asemel vastust üksikisikule pannes teinud vale otsust. "Me näeme, et ühiskonna lukkupanek pole lõpuni jätkusuutlik lahendus. Me näeme, et varem või hiljem, kui ei tule lahendust vaktsiini või äärmiselt tõhusa profülaktilise ravimi näol, siis me jõuame selleni, et üksikisikuna me peame võtma rohkem vastutust, et me ei nakataks ega levitaks viirust," lausus ta.

Kadai hinnangul on tegu filosoofilise ja kompleksse küsimusega - ühel pool on üksikisiku vastutus ja teisel ühiskonna usaldus. "Mõnes ühiskonnas on võimalik läbi saada soovitustega ja eeldusega, et keskmine inimene järgib neid soovitusi, riik ei pea piiranguid seadma, aga mõnes riigis see võib-olla nii ei ole," märkis ta.

Kadai sõnul võib mõnes riigis tunduda esimene võit haiguspuhangu ärahoidmisel küll võimas ja suurejooneline, aga kui jäädakse pikemalt olukorda, kus viirus ei kao, siis tuleb seda ikkagi teiste meetmetega lahendama hakata, arvestades, et tegu pole vaid nakkushaigusega, vaid ka ühiskonda ja majandust mõjutava olukorraga.

Kadai märkis, et Rootsi suurim probleem – koroonaviiruse põhjustatud kõrge suremus hooldekodudes – on olemas ka mujal maailmas, sealhulgas Eestis. "Kui me vaatame suremuse statistikat Eestis, siis peaaegu pooled COVID-iga surnud on hoolekandeasutuste hoolealused. See on Euroopa riikides probleemne koht, sinna tuleb panustada," ütles ta.

Kadai sõnul on koroonakriisiga saadud ülevaade, kus on Eesti hoolekande- ja haiglasüsteemi murekohad ning aru saadud, et parendamise ruumi on palju.

"Meil pole ette nähtud, et hoolekandeasutustes järgitakse nakkusohutuse meetmeid sel määral, nagu seda tehti ja tehakse. Jooksvalt sai käima pandud koolitussüsteem, kus töötajaid käisid koolitamas eksperdid, et kuidas kasutada isikukaitsevahendeid, kuidas tagada desinfitseerimine ja mida teha siis, kui avastatakse haigusjuhtum. /.../ Senised kriisiplaanid pole otseselt ette näinud, et hoolekandeasutused peaksid varuma isikukaitsevahendeid. Need on tõsised õppetunnid sellest kriisist. Pigem peaks ütlema, et suhteliselt kiiresti ja edukalt on siit õpitud," rääkis Kadai.

Haiglate jaoks on olukord samuti olnud erakordne, näiteks tavapärase ravitöö ümberkorraldamine. "Me oleme saanud kogemuse, kuidas kriisiolukorras raviasutuste juhtimist korraldada," ütles Kadai.

Vastutus jääb inimesele

Soojade ilmadega on inimesed õue jõudnud, kogunetakse ja korraldatakse üritusi. 2+2 reegel on endiselt kehtiv, kuid leiab aina vähem järgimist. Kadai sõnul rakendubki nüüd pigem Rootsi mudel ehk keeldude kadudes muutub oluliseks üksikisiku vastutus.

"Ma olen varem öelnud, et see on käskude-keeldude ja inimeste mõistliku käitumise tasakaalu küsimus. Selge on see, et sellised reeglid jäävad lõpuks ikkagi üksikisiku vastutada ja ka hea tervisekäitumine peab olema isiku vastutada. Ei terviseamet ega ükski teine amet ei jõua käia kontrollimas randades või avalikus ruumis iga üksikut juhtumit, kui kolm inimest on koos, siis neid eraldada. See ei ole mõeldav. Üksikisik peab käituma mõistlikult ja vastutustundlikult. Needsamad triviaalsed reeglid: ei tule haigena välja, hoian käte hügieeni, võimalusel hoian distantsi. See nõuab inimestelt pingutust käitumismustrite pisut ümber harjutamiseks," lausus Kadai.

Et inimesed on asunud usinalt taas restoranides ja pubides käima, nimetas Kadai normaalseks tegevuseks. "Me peame aru saama, et ühiskonna lukkupanek pole normaalne, vaid paratamatu. Kui üksikisik võtab suurema vastutuse, siis me saame oma normaalset elu ikkagi suures plaanis jätkata viisil, et ei ohusta end ega teisi," märkis ta.

Kadai sõnul on hea näha, et toitlustuskohtades on ettevõtjad leidnud innovaatilisi viise, kuid inimestele turvatunnet tagada. "Need pole üle mõistuse investeeringud, aga tekitavad turvatunde ja tekitavad tahtmise restorane külastada. See on võtmekoht, sest me peame kohanduma, sest tõenäoliselt ei kao viirus lähiajal ära," ütles ta.

2+2 on hakanud inimeste peas oma elu elama, kuid on siiski kehtiv ja seda peaks mõistlikkuse piires järgima. "Mõistlikkuse koht on näiteks, kas ma korraldan suure aiapeo, kuhu kutsun inimesi, keda ma ei tunne ja ei usalda. /.../ Inimene peab enda jaoks mõtestama, mida nakkusohutus tähendab. Distantsi mõttes tähendab see seda, et võimalusel vältida lähikontakte nendega, keda ma ei tunne ja kellega ma ei pea kokku puutuma," rääkis Kadai.

Kadai sõnul ei saa kõiki piiranguid korraga kaotada, sest puudub teadmine, mida tähendab see haiguse levikule. "Ei ole maagilisi numbreid. Alla 50 inimese kogunemine ei tähenda seda, et ei ole nakkusohtu, ega üle 50, et tekib ulatuslik nakatumine. Aga mingid piiravad raamid tuleb panna ja hoida neid nii kaua, kui vaja," lausus ta.

"Me peaksime ennast harjutama mõttega, et madal haigestumise foon jääb kogu suveks, et me ei saagi seda vältida. Teisipidi, avamine on vältimatu, sest me ei suuda hoida ühiskonda ja riiki lukus. Mina rõhuksin selle peale, et kõik teenuseosutajad mõtleksid kastist välja, innovaatiliselt, et kuidas teenus turvaliselt ja nakkusohutult inimestele tagada. /.../ Pigem me peaksime ühiskonda suunama selles suunas, et teenuseosutajad mõtlevad ise kaasa ja pakuvad lahendusi ja ka kliendid ise käituvad nakkusohutult. See on ainuke võtmekoht, kuidas ühiskonnaelu saab normaalselt edasi minna," rääkis Kadai.

Viirus kohandub ja jääb meiega

Seda, kui palju inimesi Eestis on tegelikult haiguse läbi põdenud, praegu ei teata, sest pole põhjapanevat uuringut. On uuritud tervetel inimestel viiruse geneetilise materjali olemasolu ja ka antikehade olemasolu, ütles Kadai.

"Selge on see, et need numbrid, mida me Eestis täna teame, 1886 laboratoorselt kinnitatud juhtu, kindlasti ei ole kõik. Julgeks pakkuda, et Eestis võis esimese haiguslainega kokku puutuda meie elanikkonnast üks-kaks protsenti. Sümptomiteta või kergete sümptomitega haigete osakaal on täiesti olemas, seda on kirjeldatud erinevates riikides, nii et fakt on see, et tegelik haigestumus võib olla kordades suurem. See võib tunduda ehmatavana, aga teisalt näitab see seda, et esialgu kardetud raskete haigete ja suremuse osakaal tegelikult selle haiguse puhul nii suur ikkagi ei ole," rääkis Kadai.

Kadai sõnul näitab ülemaailmne nakatumise statistika, et nakkustekitaja tunneb end inimorganismis hästi ning ei kavatse kuhugi kaduda.

"Nüüd on tal evolutsiooniline surve kohaneda järjest paremini inimese organismis püsima ja inimeste vahel levima. Seda teadmist on täna ka tulnud, et viiruse uued geneetilised mutatsioonid on olemas ja see võib anda mõnel hetkel viirusele hoogu juurde, et veel paremini levida. Need indikatsioonid tähendavad seda, et puudub loogiline põhjus, miks viirus peaks lihtsalt ära minema," ütles Kadai.

Kadai sõnul võib praeguse teadmise järgi öelda, et viirus allub põhjapoolkeral hooajalise leviku mustrile, mis tähendab, et raskem haigestumise periood jääb sügisest kevadeni, haigestumine taandub kevadest sügiseni. "Selle teadmisega peaks täna arvestama," märkis Kadai.