Miks läks 19-aastane Raul Siem kohe pärast Eesti iseseisvuse taastamist õppima just Paikuse politseikooli?

See oli huvitav aeg, Eesti riik oli siis loomisel. Tollal tundus kõige käegakatsutavam, kiirem ja huvitavam võimalus osaleda selles läbi jõustruktuuride.

Politseiniku palk oli siis väga väike.

Jaah, tõenäoliselt on teil õigus. Palk oli väike...

Aga aeg oli karm.

Aeg oli karm. Aga politseitööd, minu hinnangul, ei olegi keegi teinud palga pärast.

Kuid palga pärast on politseitöölt ära mindud küll ja küll.

Jah, võimalik. Siis mindi politsei ametisse puhtalt missioonitundest. Palka taga ajama küll ei mindud.

Kus te politseis töötasite?

Esialgu [Tallinna] Nõmme politseijaoskonnas, hiljem politseiametis, majanduskuritegude osakonnas. Sellega minu politseikarjäär ka piirdus.

Miks te politseisse pidama ei jäänud? Oleksite praegu võibolla peadirektor Elmar Vaheri kabinetis.

Kusjuures, olen sellele mõelnud. Aga elu on läinud nii, et pärast sisekaitseakadeemia lõpetamist sai tuldud hoopis rahandusministeeriumisse.

Nii või teisiti – politsei, maksu- ja tolliamet, Tallinna Vangla – olete süvariigi sügavustes kasvanud.

(Naerab) Ma küll ei oska öelda, kui süvariigi sügavustes ma kasvanud olen, aga arvan, et jõustruktuuride olemust tean päris hästi.

Andke nõu, kuidas teised saaksid süvariigi ära tunda?

(Ohkab) Seda mõistet on hästi palju sisustatud. Igaüks omamoodi. Minu sisustus ei anna sellele midagi juurde.

Siiski – mis on süvariik?

(Paus) Süvariik on, minu hinnangul, selline õiguslik konstruktsioon, kus on võimalik mingite otsuste ja tegevuste koordineerime.

Et ei midagi halba?

Jah, aga see ei pruugi olla kõige läbipaistvam, avalikkuse silmadele.

Kuulge, teie majas on enamus pabereid asutusesiseseks kasutamiseks või peate nende lugemiseks hoopis keldrisse minema.

Nii on, kasvõi punasesse tuppa.

1996 kirjutasite sisekaitseakadeemia politsei õppesuuna lõputöö arvutikuritegevusest. Miks just sel teemal?

Siis olid arvutid ja digitaaltehnoloogia hoopis teistsugusel tasemel, kui täna seda ette kujutame. Mina olin politseiametis majanduskuritegude osakonnas sel ajal, kui kasutati trükimasinaid. Ehk siis digitaalne mõtlemine ja digitaalne maailm oli hoopis teistsugune.

Aga te saite aru, et see on meie tulevik?

Loomulikult on see tulevik ja juba tollal tehti selle üle palju teadust. Minu lõputöö ei ole kvaliteedi osas ehk kõige kõrgem, aga tõenäoliselt uudsuse osas oli see siis kindlasti päris huvitav.

Olete e-riigi usku?

Jah, olen e-riigi usku. Minu eesmärk on, et ei tekiks äärmusi, et meie e-riik oleks tasakaalustatud, oleks tasakaalus reaalsusega.

Mida see tähendab?

Seda, et meie teenused ei võõrandaks meid meie endi olemusest. Kõik meie arendused ja rakendused peavad olema kantud sellest, et inimene peab jääma inimeseks. See on minu vaatepunkt.

Ise olete valimistel e-hääletaja?

Ma olen hääletaja. Aga mitte e-hääletaja.

Mida teistele soovitate – kas e-valimisi saab usaldada?

Minul on soovitusi raske anda.

Teie olete ju minister, kõige tähtsam...

Minu soovitus on: minge hääletama, minge valima. Kuidas keegi seda teeb, on igaühe subjektiivne otsus. Riik on andnud võimaluse minna füüsiliselt kohale valimisjaoskonda või siis võimaluse e-hääletada.

Neli aastat tagasi läksite poliitikasse. Kas EKRE käremeelsus ei ole teid ehmatanud?

Ei ehmatanud. Mina ei käsitlenud seda käremeelsusena, vaid otsekohesuse ja vahetu suhtlemisena. Ehk siis EKRE on oma retoorikas kogu aeg lähtunud sellest, et räägivad või vähemalt püüavad rääkida asjadest nagu nad neist aru saavad, nagu need on, ilma ülemäärase poliitkorrektsuseta, mis võib teinekord asja mõtte tahaplaanile suruda.

See on see, mis mind on EKRE puhul kogu aeg köitnud. Ei arva, et see oleks kuidagi eriti käremeelne.

Mulle meenub 2018. aasta lõpp, ÜRO rändepakti vastane meeleavaldus riigikogu ees ja ülespoodud mikser. Sven Mikser oli siis välisminister. Päris vastik pilt, te ei arva?

Olen selles osas nõus, et kusagil on piirid. Aga need tegevused, mis on kunagi mingis ajaraamis tehtud, on tehtud tõenäoliselt ka mingis kontekstis, mis kellegi hinnangul on sellesse hetke olnud sobivad.

Kui Sven Mikser pöördunuks siis enda au ja väärikuse kaitseks teie kui tookordse OÜ Daan Õigusbüroo juhataja poole, kas te võtnuks teda esindada?

Kindlasti oleks ta saanud esindatuse. Antud juhul ei saa seda käsitleda, minu hinnangul, huvide konfliktina.

Poliitik peab solvangud ja mõnitused välja kannatama?

Ei usu, et see peaks olema seotud ametikohaga. Ka poliitikud on inimesed, kuigi tõenäoliselt paljud minu seisukohta ei jaga.

Mina küll arvan, et poliitikud on inimesed.

Siis oleme teiega ühiste nägemuste raames. Ka poliitikutele kehtivad samasugused õigused nagu kõigil teistel kodanikel.

Aga poliitikud peavad rohkem taluma?

Jah, aga nad ei pea solvanguid taluma. Nad peaksid kriitikat taluma.

Miks siseminister Helme just teid endale nõunikuks kutsus?

Väga raske küsimus... Ausalt öeldes ei ole ma siseminister Helmega sel teemal mõtteid vahetanud.

Kas te pole temalt kordagi küsinud, et Mart, miks sa just mulle selle ettepaneku tegid?

Kusjuures ei ole.

Valikud tehti minu mäletamist mööda pärast seda, kui [kevadel 2019] valitsus moodustati ja hakati meeskondi komplekteerima. Ju siis minister Helme leidis, pärast meie vestlust, et minuga tasub katsetada.

Kuidas pärast oli – kas siseminister võttis rohkem teie nõu kuulda või otsustas ikka omasoodu?

Minister peab ise otsuseid vastu võtma. Nõunike asi on tuua ette materjali, mille üle ja kuidas otsuseid teha.

Nõunik ei ole ju lihtsalt kirjakandja, kes toob posti ministri lauale, vaid nõunik annab ka nõu.

Nõunik annab nõu. Aga otsused teeb minister.

Kas rohkem võeti teie nõu kuulda või minister langetas ise otsused?

(Ohkab) Selle kohta võib öelda – nii ja naa. Aga see ei ole tingitud sellest, kas nõuniku nõu oli õige või vale, küsimus on pigem selles, et nõunikud ja ministrid tegutsevad erinevates infoväljades.

Nõunik on mõnikord rohkem informeeritud kui minister.

Kindlasti. Ja vastupidi – minister on rohkem informeeritud kui nõunik. Nagu ütlesin: nad tegutsevad erinevates infoväljades. Need infoväljad paneb kokku minister.

Harju Elule selgitasite, et teie kui siseministri nõuniku valdkondadeks olid ka migratsiooni ja rände küsimused. Kas Eestis on liiga palju välismaalasi?

Kui palju on palju? Neid on täpselt nii palju, kui riik neil olla võimaldab.

Aga välistööjõule tuleb uks kinni hoida?

Tööjõud on hoopis teine asi. Mingis aegruumis – näiteks 2017 – oli see võibolla mõistlik, kui meil tekkiski selgelt tööjõu puudus.

Aga oleme sujuvalt läinud välistööjõu õnge, oleme ise ennast nurka värvinud, et me justkui ei saagi hakkama ilma välistööjõuta. Isegi olukorras, kus endal on vabu töökäsi rohkem kui küll. Ei ole olnud õige lähenemine ja selle vilju oleme tänases kriisiolukorras tunda saanud.

Peaminister Ratas ütles äsja, et ka praegu vajab Eesti põllumajandus välistööjõudu. Kas teda on valesti informeeritud?

Ma ei tea, kuidas peaminister Ratast on selles küsimuses informeeritud. Aga kui palju põllumehed ja milleks välistööjõudu vajavad, seda oskab [maaeluminister] Arvo Aller öelda täpsemalt. See retoorika on praegu käinud ümber maasikakasvatajate...

Meil on maasikarevolutsioon, kas teile ei tundu?

Meil ongi maasikarevolutsioon. Kohati on mõnevõrra piinlikuks muutunud, see revolutsioon. Vähemalt minu hinnangul.

Eesti IT-sektorile on nutikad välismaalased väga olulised.

Absoluutselt.

Nendega on kõik korras? Mida rohkem, seda parem?

Absoluutselt. Mida rohkem, seda parem. Siin ei ole üldse küsimust. Arutasime hiljuti IT-sektori erinevaid aspekte ja koorus välja, et meil on sinna ikkagi väga vaja täiendavat ressurssi.

Olete öelnud, et "küsimus on see, kuidas saaksime siseriiklikult oma tööjõudu kasutada". Kuidas suunata töö kaotanud põllumajandusse, kus peaminister Ratase sõnul on puudu ca 1500 inimest?

Meil on olemas mehhanismid, kuidas suuname inimesi erinevatesse valdkondadesse. Laias laastus on nad tõsises dialoogis eelkõige tööandjate ja sotsiaalministeeriumi ja ka haridusministeeriumi tõsises kolmnurgas.

Milline on haridusministeeriumi roll?

Ümberõppe ja õppe küsimused. Teisisõnu võib öelda, et kui tunnetuslikult on Eestis 100 000 elaniku kohta kõige rohkem juriste Euroopas, siis kas meil on üleüldse selles valdkonnas vaja nii palju teenust. Advokatuuri liikmelisus on paisunud üle tuhande [inimese], rääkimata tuhandetest õigusbüroodes asuvatest juristidest.

See on näide, et peaksime vaatama, kui palju on meil mingites sektorites inimesi vaja. Kui täna ütleme, et meil on üle 50 000 töötu... Autoraadios rääkis personaliotsingufirma esindaja, et kui võtame – nagu te õigesti nimetasite – maasikarevolutsiooni aluseks, siis ühe maasikakasvataja töökuulutuse peale reageerib üle 100 sooviavalduse.

Imeline. Aga kui paljud nendest lõpuks maasikaid korjama lähevad?

See ongi küsimus, et milline on põhjus, miks nad sinna põllule ei jõua.

Samas saan maasikakasvatajatest aru: kindlasti on neil oluliselt lihtsam mitte tegeleda personalipoliitiliste küsimustega, vaid rentida hooajatööline. Ja nii jõuame sujuvalt sinna, et see ei ole maasikakasvatajate kõige suurem probleem, see on rendifirmade probleem, kes ei suuda ette anda vajalikke töökäsi.

Vaatan, et presidendi pilti teil seinal ei ole.

(Vaatab oma kabinetis ringi) Ei ole, jah.

Miks?

Mul on nii kiire olnud, et ei ole sellele tähelepanu pööranudki. Aga selle vea kindlasti parandame ära.

(Pärast intervjuud helistas minister Siemi palvel tema nõunik, kes ütles, et riigipea raamitud foto on ministri eestoa seinal, kus töötab sekretär, toim)

Teie usaldate vabariigi presidenti?

Miks ma ei peaks usaldama? Ikka. Muidugi.

Olite mõnda aega EKRE esindaja erakondade rahastamise järelevalve komisjonis. Oskate nüüd öelda, on see komisjon poliitiliselt kallutatud?

Ma ei saa seda öelda põhjusel, et olin seal niivõrd lühikest aega.

Terav pilk püüab ka lühikese ajaga asjad kinni.

Terav pilk püüab kinni, mida on võimalik sel ajal kinni püüda ja see sõltub, millised menetlused või teemad seal laual on ja millised kohtuvaidlused kellega. Ma ei oska küll oma lühikese staaži pealt öelda, kas seal on sellised olemuslikud probleemid.

EKRE esimees, siseminister Mart Helme tegi teile ettepaneku võtta ministriportfell kaks nädalat enne Kaimar Karu lahkumist. Kuidas ta põhjendas, miks just teie?

Põhjendus oli üsna lihtne. Kuna ma olin aasta aega olnud ministri nõunik, siis Mart Helme hinnangul oli see piisav aeg minu tundmaõppimiseks, aru saamiseks, kes ma olen ja milline on minu võimekus.

Aga Karu ise ei teadnud need kaks nädalat enda tagandamisplaanidest midagi. Poliitika on päris karm ja halastamatu?

(Paus) Nii ta on, jah.

Kui palju on ministril võimalik enda peaga mõelda ja kui palju tuleb arvestada erakonna juhtide soovidega?

Kui enda peaga mõtlemine oleks välistatud, siis tõenäoliselt võiks meil olla siin tehisintellekt või midagi sellist. Enda peaga mõtlemine on antud juhul primaarne. Muidugi ei saa unustada, et tegemist on poliitilise ametikohaga ja sellest tulenevalt on oluline ka arvestada, millised on erakondlikud-poliitilised suunad.

Kas minister on partei sõdur või iseseisev poliitiline persoon?

See on nagu ühest äärmusest teise. Ega ta nii must-valge ole, arvan, et saab kusagil keskel kokku.

Kui demokraatlik on EKRE juhtimine?

Minu hinnangul on EKRE väga demokraatlik.

Teie võite parlamendifraktsioonis või erakonna juhatuses öelda "Mart, sul pole õigus!"?

Muidugi võib ja seda pole kellelgi takistatud. Fraktsioonis käibki avatud dialoog ja dialoogis tulebki tõde välja.

Loomulikult, inimesed ei ole robotid – on üks arvamus ja teine arvamus. Poliitika ongi see, kus saadakse keskel kokku.

Mida teile õpetas Kaimar Karu juhtum, kus EKRE loobus poole aastaga järjekordsest väliskaubandus- ja infotehnoloogiaministrist?

Kaimar Karu juhtum on ehe juhtum, mis tuletab meelde, et olulised on kommunikatsioon ja koostöö. Kui nii ühte ja teist oleks rohkem olnud, siis mina ei istuks praegu siin [ministri toolil]. Kommunikatsioon on selle juhtumi kõige olulisem tegur.

Et minister peab suhtlema riigikogu fraktsiooni ja erakonna juhtidega?

See on normaalne, jah.

EKRE aseesimees Martin Helme tunnistas Eesti Ekspressis, et erakonnal olid Kaimar Karule teatud poliitilised soovid, mida selles ametis tuleb ära teha, neid ei olnud palju, aga ükski neist asjadest ei liikunud. Millised on EKRE soovid teile?

Need soovid on koalitsioonilepingus kirjas, seal on terve rida erinevaid soove. Milliste soovide osas edasiliikumist ei olnud, see on omaette küsimus, kommunikatsiooniküsimus. Et kui eksisteerisid teatud ootused, siis järelikult ei saadud aru, miks need ootused ei realiseeru. Nii lihtne ta on.

Mida erakonna poolt teile öeldi, et esimesena tuleb uuel ministril teha seda, teiseks toda, kolmandaks...

Mina olen lühikese aja jooksul viies IT-minister, nendest ainult kaks – [sotsiaaldemokraat] Rene Tammist ja [parteitu] Kaimar Karu – on siiani selgelt defineerinud, kuhu nad tahavad IT arenguga liikuda.

Nende arengutega tulebki edasi minna, see on oluline. Et IT-ühiskond toetaks ettevõtlust ja meie IT-süsteemid oleksid jätkusuutlikud. Kui need eesmärgid lõpuks täidame, siis oleme IT-riigiga astunud suure sammu edasi.

Martin Helme ütles ka, et EKRE ja Keskerakonna parlamendifraktsioonide selge poliitiline suunis eelmisele ministrile oli hoolitseda, et regionaalpoliitiliselt Eesti Post ei kaoks maapiirkondadest ära. Ütlesite selle poliitilise korralduse nüüd Eesti Postile edasi?

Peate silmas seda viimast kirja Eesti Postile?

Jah, 13. mail tuligi  teilt jõuline pressiteade "Siem: postkontoreid sel aastal ei suleta". Kindel?

(Paus) Pealkirjad on natuke liiga kõlavad.

Asja mõte on selles, kas maapiirkondades postiteenus peab jätkuma või mitte. Kui minule tulid signaalid, et üha enam hakatakse postkontoreid sulgema, siis minu küsimus oli – kas postkontorite sulgemine lõpetab postiteenuse osutamise või postiteenuse osutamine jätkub teises vormis.

Mul ei olnud Eesti Postile olemuslikku etteheidet, oli lihtsalt sügav soov, et enne, kui otsused vastu võetakse, informeeritakse mind, et kui põhjendatud need on.

Kas see lugu näitab, et kõlavad pealkirjad võivad olla eksitavad? On ju erinevus, kas maapiirkonnas säilib postiteenus või me ei sulge seal ühtegi postkontorit.

Olen nõus, aga ma ei saa koordineerida, kuidas meedia ennast müüb.

Vabandust, härra minister, mitte meedia ei müünud ennast 13. mail, see oli teie pressiteade.

(Naerab)

Sellega seoses meenub mulle, et koostööpartneri algatusel suletakse täna (29. mail, toim) Leevaku, Veriora, Orava, Põlgaste ja Mikitamäe postipunktid. Sel aastal muutuvad Lähte, Mustla, Räpina ja Pärnu-Jaagupi postkontorid postipunktideks.

Nii on.

Kas te usaldate Eesti Posti, kes näeb ju kõige paremini, on kusagil postkontori või postipunkti järele vajadust või ei ole seda enam mitte?

See, mis puudutab vajadust postipunktide ja postkontorite järele, on vajaduse defineerimise küsimus. Me ei saa universaalse postiteenuse puhul lähtuda alati kasumlikkuse põhimõttest. See oleks hea, kui nad suudavad ennast ära toita, aga selle olemuslik vajadus on maapiirkondades kogukondliku keskuse ja identiteedi säilitamine. Kui võtame riigi funktsioone igalt poolt õhemaks, siis neid näiteid on ju küll, kus päris elu surebki välja.

Tegelikult oleme täna sisenemas teistsugusesse faasi ja seda on ka kohalike omavalitsuste poolt hakatud väga jõuliselt toetama. Et me lähemegi maale, rohkem maale.

Mida tähendab: läheme rohkem maale?

See tähendab, et maale rohkem ettevõtlust, rohkem asustatust. Ehk et kui mingil ajal oleme läinud seda teed, et toimus suurem linnastumine, siis praegu on väga tõsised huvid, kohalike omavalitsuste tasandil, et protsess keerata vastupidiseks.

Seda võib nimetada kohaliku ettevõtluse ja omavalitsuse eluringiks, kus on ettevõtlus, on eluasemed, on vajalik taristu koos koolide ja lasteaedadega.

Kuidas motiveerida inimesi linnadest maale minema? Paljudes maakohtades on kauplused kinni, koolid suletud, perearst kaugel ja tööd ei ole.

Motiveerida saabki sellega, et peame olema võimelised seda neile pakkuma, millest on puudus ja mida sai just nimetatud. Mina tean küll palju inimesi, kes on linnamelust väsinud ja tahavadki minna maale. Mitte lihtsalt maale, et Tallinnast Rae valla uusarendusse, vaid ikka Kesk-, Lõuna- või Kagu-Eestisse.

Koliksin samuti hea meelega Kilingi-Nõmme, ämma-äia majja, aga tekib küsimus, et mida ma seal teeksin.

Aga praegu on maapiirkonna aura päris tugev. Eriolukorrast tingituna olid inimesed sunnitud kodukontorites töötama ja suur osa neid kodukontoreid oligi maapiirkondades. Digitehnoloogia kattis selle ära ja mingeid tagasilööke ei olnud, avalik sektor ju seisma ei jäänud. Väga loodan ja usun, et inimesed vaatavad nüüd seda kõike teistsuguse pilguga, kui nad enne olid võimelised tegema.

Olete ikka kindel, et digitaalne kodusistumine ei andnud tagasilööke?

Ma ei usu, et andis. Jah, loomulikult, teatud keerukus see ju on, kui sul on kodus korraga töö, kool ja võibolla lasteaed...

Väga keeruline, inimeste koormus oli mitmekordne.

Võimalik. Aga samas, olen veendunud, andis see teatud puhkudel ka aega mõelda olulisematest, muudest väärtustest, kui tavapäraselt selleks aega on.

Kohtusite mai lõpus Huawei Baltics juhi Ricky Cheni ning teiste Huawei esindajatega. Kas andsite neile lootust, et Huawei ja 5G tehnoloogia on Eestis võimalik?

Kohtumise eesmärk ei olnud lootust anda, vaid Huawei sai enda tehnoloogiat ja sellega seonduvat tutvustada uuele ministrile. Loomulikult rõhutasime, et Eesti peab iseseisva riigina ka sidetehnoloogia turvalisuse reguleerima ja selle eest seisma, sest informatsioon on see, mis tänapäeval üha enam maksab ja vastavalt sellele tuleb reageerida ka oma seadusandluses.

Kas hiinlaste Huawei 5G tuumikvõrk on turvaline?

Mina ei ole antud valdkonna turvaekspert ja olen selle küsimuse vale adressaat. Selle otsuse peavad tegema vastava ala eksperdid.

2017. aasta kohalikel valimistel saite te Rae vallas 164 häält. Kui palju saate oktoobris 2021?

Olles optimist – 165 peaks ikka tulema. (Naerab)

Referendum abielu defineerimiseks kohalikel valimistel 2021 tuleb, või?

Ma ei tea seda, ei oska öelda, kas tuleb. Minu taha midagi ei jää ja mina midagi ei blokeeri. Kui tuleb, siis tuleb.

Harju Elule ütlesite ilmselt kerge lõõbiga: "Inimene plaanib, Jumal naerab." On see heatahtlik või kibe naer, kui ta teie plaane vaatab?

(Paus) Usun, et inimene on loodud selliseks, et ta teeb plaane. Planeerimine on iseenesest hea, hoiab mõtte selge ja loob tee, kuidas edasi minna.

Kõik sõltub sellest teest, mida inimene plaanib käia ning vastavalt sellele, Jumal ei naera [rohkem] kibedalt või vähem kibedalt, Jumal teeb oma tööd ja teeb seda hästi.

Kas see tee on õige või vale, seal ei saa küsimust olla – see tee on alati õige. Küsimus on selles, kas inimene saab aru sellest. See ongi asja tuumikolemus – et inimene käib nii kaua seda teed, kuni ta lõpuks aru saab.

See naer on vähem kibe siis, kui inimene jõuab lõpuks arusaamisele, et tee, mida ta käib, ongi see tee, mida ta peabki käima. Siis tekib rahulolu.