Ago Samoson: riigikaitse plaan C ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Ago Samoson
Ago Samoson Autor/allikas: https://www.etis.ee/CV/Ago_Samoson/est

Rahvas maksab poliitikutele ühiskonna funktsioneerimise optimeerimise ja visioonide eest. Kõige muutuva taustal valitseb aga Eesti riigikaitses ja laiemalt välispoliitikas saamatu stagnatsioon, kirjutab Ago Samoson.

Kaitseministri töökoht on valitsuses üks mõnus mõnusamaid. Võidu korral ülistavad omad, pähe saamise puhul patsutavad seda vastased. Kahe sõja vahel pole muud muret, kui eelarve sirgeks lüüa.

Paraku on meie kaitsepoliitika, õieti doktriin, muteerunud ettekäändeks muudest probleemidest ja võimalustest mööda hiilimiseks. Igasugust Kremli (välis)poliitilist käiku tõlgendatakse "ametlikult" ainult kõige paranoilisemal moel.

Väga kahetsusväärselt särab oma pealiskaudsusega ka suhtumine Hiinasse. Ettevaatus on muidugi ajalooliselt põhjendatud, aga ajalugu ei saa samastada tulevikuga, kus tuleb ju samuti elada. Seda ei pruugi sugugi tagada NATO leppe paragrahvi 5 meile soovikohane tõlkimine.

Kui koduvillases eesti keeles (välisministeeriumi portaalis) on partnerite abi agressiooni korral sõnastatud kui "kasutades üksi ja koos teiste lepingupooltega vajalikke abinõusid, mida ta peab vajalikuks", siis originaalis on tegelikult hoopis üldsõnalisem ja lakoonilisem "such action as it deems necessary".

Isegi kui loota heauskselt, et iga liikmesriik realiseerib talle endale jäetud(!) otsustusõiguse "action'i osas nii et konflikt (väga tõenäoselt) eskaleerub ja ta ise satub ohtu või kannatab vähemalt mingeid majanduslikke kahjusid, ei ole mingit garantiid, et see on tõesti parim julgeolekuvariant ka 15 aasta pärast.

15 aastat tagasi kirjutas toonane Eesti kaitseminister Jaak Jõerüüt: "Ainuke strateegia, millest iga inimene maa peal praegu aru saab, kõlab lihtsalt: ellu jääda. Loodan, et saabub aeg, kui kõik maailma juhid on selle ümber sõnastanud: ellu jätta. Kardan, et 2020. aastal see aeg vist veel käes ei ole"1.

Kahjuks osutus ennustus õigeks, sest me ei teinud üldsegi nii nagu ta lahkesti õpetas (ja pretsedenditult, protesti märgiks ka ise tagasi astus):

"Kaitsekulutuste all on möödaminnes üles loetud kõik koolilõunad, mida tulevased kaitseväelased alates esimesest klassist söövad, kõikide nende tänavate remontimise kulud, mida mööda mundrikandjad koju lähevad, (kõik kulud) mis kellegi peas mis tahes moel seostuvad riigi kaitsmisega.. Kõigi võimalike väljavalitud paikade lähedal elavad jahimehed on demokraatia nimel ja bürokraatia abil tõrjunud kaitseväe oma vallast vaikust ja rahu kaitstes eemale ja saanud omale piiramatu mängumaa metsades ise jahipüsse paugutada. Eesti kaitseväelastel soovitatakse minna harjutama naaberriikidesse. Naabrid värisevad pidevalt".

Meie intellektuaalses murdeeas mundrikandjad ei kasutanud kasarmuaega sugugi mitte biokeemiaga tegelemiseks ja nüüd ei ole meil ei koroonavaktsiini ega -ravi, värisevad nii naabrid kui ka me ise, ja me arutame, kuidas ellu jääda nagu aastal 2005. Lootuses, et see viirus ei jää Eesti rahvale viimaseks, võiksime nüüd, 15 aastat hiljem oma mõtlemist ja käitumist korrigeerida.

Kõik poeedist kaitseministri kirjapandu on veel võimalik. Pandeemia teeb üha enam selgemaks, kui palju sõltub meie heaolu planetaarsest tööjaotusest. Riikide suhted, nende välis- ja julgeolekupoliitika on kilbile tõusnud hoopis avaramas kontekstis kui püssiga paugutamine2. Vene sõdureid ei heidutanud 1994. aasta augustis minema sugugi kangelaslik viinaviskamine tõrksa Boriss Jeltsiniga3.

Läti oli juba ametlikult lubanud radarijaama ära Venemaale, Paldiski polnud ju sugugi vähem tähtis kui Sevastopol. Miks oli Jeltsinil vaja üldse käsitleda teemat millele ta oli selgelt njet ehk ei öelnud?

Eesti esindus kutsuti 23. juulil 1994. aastal "ootamatult" Moskvasse allkirja andma hoopis selle pärast, et kümme päeva varem oli USA senat seadnud vägede lahkumise Baltimaadest üheselt Venemaa abistamise tingimuseks.

Tõenäoliselt meie esindajad ei teadnudki, et selg oli vastu seina hoopis Venemaal, mille jaoks oli kaalul 2,5 miljardit baksi ehk dollarit abina ning teist samapalju laenudena, mis oli olulisel määral mõeldud Caterpillari ja DuPonti nafta- ja gaasitööstuse tehnoloogia ostuks4.

USA ja Euroopa liitlased olid huvitatud militaarse puhvertsooni nihutamisest ida poole ning võimalikult suurtest järeleandmistest kodakondsuse küsimustes. Samal ajal toetasid nad Venemaal valitsust, mis ei ähvardaks British Petroleumi investeeringute riigistamisega nii nagu seda üritas 1953. aastal teha edumeelne Iraani peaminister Mohammad Mossadegh. Tema kukutamine Lääne salateenistuste poolt pani aluse kogu Lähis-Ida probleemistikule.

Seesama BP on nüüd 18,5 protsendi Rosnefti omanik. 1999. aastal avastatud Venemaale antud kümne miljardi dollari tagasivool/pesu läbi New Yorgi Panga kinnitaski uue plutokraatliku riigikorra sündi5.

2000. aastal sai oligarhide Boriss Berezovski ja Sergei Pugatšovi abiga võimule Vladimir Putin, samal aastal vormistati tema usaldusisiku ja selle Genfi järve äärse naabri, endise BP töötaja poolt oma ema järgi nime saanud operaatorfirma Gunvor, mis hakkas kohe vahendama olulist osa Rosnefti naftast.

Suurt tuumariiki olid hakanud nuhkide kontrolli all haldama sadakond pragmaatilist nafta- ja gaasifirma omanikku, kelle jaoks ka sõjalised operatsioonid, nagu Krimm, on rangelt praktilise eesmärgiga.

Tšornobõliga hellaks tehtud Ukrainal oli küll õnnestunud mõne miljardi eest lahti saada militaarses mõttes kasututest ja iga aastaga ohtlikumaks kõduvatest ballistilistest rakettidest, kuid kahjuks ilma ratifitseeritud garantiideta territooriumi puutumatuse tagamiseks.

Kohe peale pakti allkirjastamist 1994. aastal Budapestis ennustas Leonid Kuchma: "Keegi ei kergita kulmugi kui Venemaa võtab Krimmi"6. Krimmi annekteerimine oli valimiskampaania, mis hoiatas ühtlasi Punase väljaku oranžiks muutumise eest, kindlustas ainsa Musta mere süvasadama säilimise ning vaba vee uuele gaasitrassile Anapast TurkStreamini.

Venemaa varude suurus ning torutranspordi suhteliselt madal hind teevad need trassid kaasaja (geo)poliitika superstaarideks. Sellel areenil on Eestil iseseisvuse kaotamine küllaltki keeruline, eriti kui tänu Valentina Tereškova ühele ettepanekule kaob Putinil vajadus imperialistliku poliitika või erakorralise olukorraga oma võimu (=elu) kaitsta. Vastava seadusemuudatuse rahvahääletus ajastati suure sõjaväeparaadiga tekitatud eufooriale. Vaevalt on Venemaa Föderatsiooni presidendi huvides kompromiteerida ka tubli Gunvor/Tarcona tegevust Eestis7.

Kui omarumalus ikka korralikult mängu panna, siis pole omariiklusest ilmajäämine siiski võimatu. Vene riiklik meedia kujundab uue militaarse religiooni abil väga kergesti Kremli valija arvamuse eestlastest, kes ei oma me üldse mingit arusaamist ei maailmast ega suure Vene teenetest selle päästmisel. Nende jaoks oleme pikatoimelised spioonid Piusa-äärses võsas, kes ehitavad NATO baase, esitavad geograafilisi nõudmisi ja meelitavad kohale aina rohkem USA vägesid.

Päriselt või? NATO ühe tolli (2,54 cm) võrra itta laienemine oli kuum teema juba Berliini müüril, Lääne liidrite ja Mihhail Gorbatšovi vahelist kokkulepet mäletab kumbki pool nüüd väga erinevalt8.

Kui Ukraina hakkas näitama üles huvi EL-i ja NATO suhtes, siis Venemaa juhtkond teadis täpselt, kuidas suhtuda igasugustesse lubadustesse mitte rajada NATO baase või tuua mingit tehnikat lähemale. Kuidas reageeriks Ameerika Ühendriigid, kui Mehhiko hakkab tagasi nõudma Californiat ja Texast ning kutsub samas Venemaa või Hiina vägesid Rio Grande kaldale baase rajama? Kuuba kriis oli sellele ainult kerge eelmäng.

Seega Eesti NATO liikmeks saamisel, Tapa sõjaväelinnakul ja Ämari lennuväljal on oma osa Krimmi annekteerimises. Pronksiöö järel toodi kogu rasketehnika armaada 2008. aastal demonstratiivselt uuesti Punasele väljakule ning vallandus suurejooneline Teise Maailmasõja kultus Venemaal.

Aga haritumale venelasele läheb piinlikult hinge arrogants, millega me suhtume moskvalaste reaktsiooni vägivallale Vilniuse teletorni juures. 20. jaanuaril 1991 kogunes Maneeži väljakule poole Eesti jagu inimesi ja see on jäänud suurimaks rahva meeleavalduseks Venemaal. Kordan: 500 000 venelast tuli südatalvel seisma välja mitte enda, vaid Baltikumi iseseisvuse eest.

Rahvaküsitluse kohaselt pole vene valija jaoks ohu kehastus mitte niivõrd NATO, kui just USA. Seda arvamust kütavad kaks põhjust.

Esiteks muidugi sõjatööstuse kasumiootus ja otsene poliitiline agitatsioon (peenemas keeles lobby, mida ameerika seadusandlus suutis küll ära keelata oma ettevõtete jaoks välismaal, aga mitte siseriiklikult).

Teine põhjus on seostatav arenenud Lääne demokraatia suurima probleemi – "kutseliste" saadikute elulise sõltuvusega oma esinduskohast, mis kindlustab sissetuleku.

Sõjatööstus on jaotunud üle kõigi osariikide, selle antud töökohti (hääli) ei saa ignoreerida ükski senati või kongressi kandidaat. Need kaks faktorit seavad Ameerika Ühendriigid militaarses mõttes üle maailma erilisse olukorda, omaenda sõjalise aktiivsuse lõksu.

Selle asemel, et aina anda hagu Vene - Eesti (USA) piirijoone pingele, mis on võrreldav oodatava San Andrease maalihkega, tuleks omaks võtta tsivilisatsiooni arengu loogika ja hakata pidama "plaani C".

Vastupidi narratiivile kahe protsendi kaitsekulude kohustuslikkusest rõhutas NATO Lissaboni tippkohtumine relvastuse vähendamist ja kulude piiramist9. Meie ainus lootus riiki mitte nelja tunniga kaotada saab olla 300-500 kilomeetrine laiune relvavaba tsoon mõlemal pool Peipsi järve10.

Sellised tsoonid on end õigustanud paljudes kohtades üle maakera. Vahemaa pole sõjalises mõttes, eriti logistiliselt, sugugi väikese tähtsusega. Selle lennu võrra peab raketis olema rohkem kütust ja vähem lõhkeainet. See on vahemaa, mida tank ei suuda tankimata läbida. See on kolmandik hävitaja lennukaugusest ja tegevusajast. See on täiendav tuhat sekundit õhukaitse sisselülitamiseks.

Iga anneksioon nõuab lõpuks elavjõu sissetoomist. Siin oleks kauguse muutus eriti märgatav ja kriitilise tähtsusega meie poolt vaadatuna. Venemaa jaoks pole seda praegu tolligi, aga meie jaoks oleks võrreldava vastupanuvõimega elavjõud praegu täpselt sama kaugel kui peale demilitariseeritud tsooni rajamist.

EL-i ja NATO riikide kodanike toetus rahutsoonile ning igasuguste kulude vähendamisele on eeldatavasti vähemalt sama suur kui paragrahv viiele. Aga kõige olulisem - see on möödapääsmatu kvaliteet uues mõtlemises, mille peame ise sisse lülitama.

Pandeemiaaegse ülemaailmse relvarahu resolutsiooni promoveerimine ÜRO Julgeolekunõukogus annab hea kogemuse ja renomee edaspidiseks Eesti huvides tegutsemiseks, seda võimalust tuleks kasutada. Võidurelvastumise peab asendama võiduheaolemine. Teadusrahastuse suurendamine kaitsekulude arvelt ja loovaks tööks vabanenud noored, kujunemisjärgus inimesed on meie parim "heidutus".

Kui laiem desarmeerimine tundub esialgu utoopiline, siis hakatuseks kasvõi piirialade avamine kohalikele kogukondadele on täiesti teostatav. See võiks olla väga sobivalt soome-ugri maailmakongressi teema. Venemaa oli juba ühepoolselt avanud lühivisiitideks Leningradi oblasti ja kavatseb e-viisade süsteemi laiendada üle kogu riigi.

Üle idapiiri ei peaks minema meie maanteid muljuvad Mercedeste (k)andamid kui sanktsioonide silmakirjalikkuse kehastus, vaid kohalikud talutooted. See leevendab nii ääremaade tühjenemist kui on samas ka rahva toidujulgeoleku oluline komponent.

Nii meie kui ka Venemaa vajame ressursisäästlikku piiriülest kaubavahetust ning eriti kiduraks kahaneva eelarve kahte "sõjaprotsenti" ka arukaks koroonavõitluseks nii nüüd kui ka tulevikus.

Praegu oleks samuti emotsionaalselt/(geo)poliitiliselt sobiv moment lähinaabritele Venemaal karantiinivõimaluste, kaitsevahendite, testide, haigla- ja intensiivravi kohtade või kogu laatsareti pakkumine. Suhtluspiirangu kaotamine soodustab ökopoliitiliselt õige ring- ja sinimajanduse arengut.

Idanaabri teisele maailmasõjale rajatud siseriiklikku propagandat võiks tasakaalustada tsaristliku Venemaa kuulsusrikka ajalooga, Peeter Esimene oli Venemaa arengule hoopis tähtsam kui praegune president. Mööda maailma laialipaisatud Romanovite dünastia, kelle verd jagub ka inglise prints Philipile, nõudleb aktiivselt oma rolli ja võiks kujuneda Vene rahvuslikule mentaliteedile sobivaks alternatiiviks praeguse plutokraatia asemel.

Rahvusvaheliste normide kohaselt pole Vene Tsaaririik kuhugi kadunud. Monarhia taastamist pooldab hetkel kuni 40 protsenti venelastest, neid leidub isegi valitseva partei juhtkonnas12. Kuigi selle restitutsioon tundub utoopiline, sobib see hästi diskusiooniteemaks, et alustada väljumist mõttestampidest.

Eesti julgeoleku garantiid ja vabatahtlikku Kaitseliitu võivad üleminekuperioodil täiendada ja tasakaalustada lisaks USA-le nii ÜRO kui ka kõigi teiste maailma võimsamate militaarjõudude - Prantsuse, Hiina, India ja Vene Föderatsiooni, ehk isegi Pakistani ja Põhja-Korea - kompaniid või pataljonid. Need ei pruugi küll olla huvitatud otseselt Eesti kaitsmisest, aga on valmis end Tapale sisse sättima, nagu matemaatikud ütlevad - "vastuväiteliselt" ehk selleks, et keegi teine ei saaks Eesti (baasides) monopoli.

Välisjõudude kinnistamiseks on ka muid võimalusi. Erna retk tõi kõrgperioodil siia kümne sõjaväe esindajad ja on tegelikult seni Eesti kõige olulisem panus rahvusvahelisse julgeolekusse. Nüüd saab seda kogemust kaasajastada pandeemia-, looduskaitse/õnnetuste-, küber- ja terrorismi teemade, võistluste ja õppustega.

Aktuaalsete teemade ja aastaaegade mitmekesisus tagaks välisvägede pideva esindatuse ja pragmaatilise huvi Eesti sõltumatuse säilitamiseks. Vajaliku tehnoloogilise taseme saavutamine annab võimaluse ka akadeemilise keskkonna rakendamiseks ning vastava tööstuse arendamiseks.

Kuna väikese Eesti valitsusse on tekkinud tarmukas väliskaubanduse minister, siis oleks parema rahvusvahelise koherentsi nimel õige aeg ühendada välis- ja kaitseministeerium kui põhmõtteliselt ühes suunas (väga liibates) liikuvad ametkonnad.


4 CRS Report to Congress. U.S. Assistance to the Former Soviet Union 1991-2001: A History of Administration and Congressional Action. Updated January 15, 2002. Curt Tarnoff Specialist in Foreign Affairs Foreign Affairs, Defense, and Trade Division. Order Code RL30148.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: