Miks te nii populaarne olete?

(Vaikib, laiutab käsi) No seda tea peate küsima teistelt. Mina loodan, et need inimesed, kes andsid minu poolt europarlamendi valimistel hääle, andsid hinnangu minu senisele elule, tegevusele ja senisele olekule.

Neid oli 65 549 inimest...

See on väga hirmutav. Olen mõned korrad püüdnud seda numbrit ette kujutada. Mäletan, käisin Saku Suurhallis kontserdil, kus oli 5000 inimest. Peaksin selle korrutama 13-ga... Ja iga inimene läks, tegi ristikese minu nime juurde, see hirmutab...

Miks te kardate populaarsust?

See ei ole populaarsuse kartmine, vaid... et ma ei petaks neid inimesi. Et kui nad valisid mind Euroopa Parlamenti, siis olen seal just selline, millisena nad mind valisid. Sellepärast, esimese vastuse juurde tulles, ma loodangi, et see oli hinnang minu senisele elule ja isikule, mis on ju ka teada, tänu pidevale kandideerimisele. (Naerab)

Aga see edukus ei ole hinnang teie koduerakonnale.

Mind ei saa koduerakonnast eraldada.

Olen oma vaadetelt sotsiaaldemokraat, läbi ja lõhki. Järelikult need üle 65 000 inimese, kes minu poolt hääletasid, aktsepteerivad samu väärtusi, mida mina kannan.

Aga sotsiaaldemokraadid on avaliku arvamuse küsitlustes 10 protsendi juures, pärast Reformi- ja Keskerakonda, EKRE-t ja mõnikord ka Eesti 200...

See praegune toetusprotsent ei rõõmusta.

Teil sellist kiusatust ei tekkinud, et kandideerida mullu juunis sotside esimeheks, kui parteijuhiks sai Indrek Saar.

Ei tekkinud. Arvan, et inimene peab kandideerima ametikohale, milleks ta on küps, mida ta tahab ja mida ta oskab. Kohe kindlasti ei pea ma õigeks kandideerida erakonna juhiks, olles seal [erakonnas] olnud kaks aastat.

Oleksite personaalse populaarsuse pööranud erakondlikuks populaarsuseks.

Püüan seda teha ka praegu, olemata erakonna juht.

Ütlen siia juurde, et olen näinud, kui inimesed kandideerivad ametikohtadele, milleks nad ei ole valmis, nad ei taha seda või ei ole küpsed. Ja see on tragöödia. Kuna mina olen juba nii palju elus õppinud, siis ei kandideeri ma mitte kunagi kohale, mida ma tõesti ei taha saada ja kus ma enda arvates ei ole hea.

Peaminister Kaljurand – ei kõla halvasti. Peaminister Saar – ei kõla väga usutavalt.

Ei ole nõus.

Peaminister Kaljurand... Minu sisepoliitiline kogemus piirdub paari aastaga. Olen olnud poliitikas välisministrina ja nüüd europarlamendi saadikuna. Mul on, jah, väga hea välispoliitiline kogemus, kuid kas oleksin ka hea peaminister sisepoliitika mõttes – ma ei ole selles kindel. Ütlen ausalt, et ei ole sellele ka kunagi mõelnud.

Muide, kas teie usute, et EKRE-st võib saada peaministripartei, nagu on lubanud nende uus esimees Martin Helme?

Ma arvan, et ei. EKRE toetus on küll suhteliselt suur, aga kui vaadata, siis viimastel aastatel on see olnud vahemikus 15 kuni 18 protsenti ega tõuse kõrgemale. See ongi EKRE toetus ühiskonnas.

Ja ma ka väga loodan, et EKRE-st ei tule peaministrit.

Veidi üllatav, et presidendivalimised 2016 ei võtnud teilt soovi eemale hoida poliitikast, kus sõnu süüakse ja lubadusi murtakse.

Nagu ütlesin, kandideerin ametikohtadele, kus ma arvan, et olen hea, kus saan olla kasulik, mis mulle meeldib ja milleks mul on piisavad teadmised.

Pärast presidendivalimisi oli mul võimalus teha erinevaid asju. Paar aastat juhtisin rahvusvahelist küberturvalisuse komisjoni, milleks ettepaneku tegi mulle Hollandi valitsus. (Muigab) Suutsin endale tõestada, et saan hakkama ka ilma selleta, et mulle pakutakse Eestis tööd.

Kahe aasta möödudes leidsin, et tahan tulla tagasi Eesti poliitikasse, sest see, mis toimus, tegi mulle muret – EKRE tõus, parempopulismi tõus, demagoogia, sildistamine, inimeste lahkuajamine, erinevuste otsimine. Tahtsin uuesti Eesti poliitikasse. Ütlesin kohe, et kandideerin nii riigikogusse kui ka Euroopa Parlamenti, sest see on mu esimene kandideerimine, ma ei tea, kus rahvas soovib mind näha ja kus on suurem toetus...

Rahvas soovis teid mõlemal pool näha.

(Ei lase end küsijast eksitada) Kui need valimised olid läbi, siis oli selge, et rahvas soovib mind näha Euroopas ja ka ma ise tunnen end Euroopa Parlamendis väga hästi. Mulle seal väga meeldib ja ma ei ole nõus nendega, kes ütlevad, et Euroopa Parlament on pensionieelikute kogunemiskoht. (Muigab)

Tahtsite Eestist ära, või?

Ei-ei, see ei ole üldse teema. Minu kodu on Eesti, ma olen väga kodukeskne inimene. Minu lähetused [suursaadikuna], elamine Moskvas ja elamine Washingtonis olid mulle väga rasked. Praegu lendan esimesel võimalusel [Brüsselist] koju. Ma ei taha siit ära minna.

Millisena Eesti kaugemalt paistab?

On erinevad Eestid. Üks on Eesti, mida näevad välismaalased, kes teavad e-Eesti edulugu, teavad meie iseseisvuse taastamist. Neile on ta väike pärlikene. Tillukene. Hinnaline. Ilus.

Need, kes süvenevad rohkem, jälgivad uudiseid ja kuulevad aegajalt siit tulevad veidraid, halbu väljaütlemisi – nemad näevad Eestit teistsugusena.

Mina, kes ma olen tükike Eestist, esindan Euroopa Parlamendis Eestit, olen Eesti kodanik ja Eesti patrioot, näen Eestit veel teistmoodi.

Mullu novembris kurtsite Õhtulehe Rainer Kergele, et vastate Euroopa Parlamendis väga tihti küsimusele, mis Eestil viga on – olime edukas reformiriik, kõik läks väga hästi, milleks oli vaja võtta paremäärmuslased valitsusse. Ega te oma kirjelduses värve juurde pannud?

Ei, seda on tõesti küsitud. Nüüd juba vähem, aga vahetult pärast [Jüri Ratase teise] valitsuse moodustamist oli see küsimus üleval. Olid ju teada EKRE juhtpoliitikute väljaütlemised, mida ma ei hakka kordama, mis puudutasid teise rassi, teise rahvuse inimesi. Need ütlemised ei jäänud Eesti piiresse, kajasid vastu ka välismaal.

Nii et loomulikult hakati küsima, miks võeti valitsusse paremäärmuslik erakond, kui oli võimalik moodustada koalitsioon teiste erakondadega.

Olete te mõelnud, vaadates Eesti elu ja president Kaljulaidi, et mida riigipeana samamoodi või teisiti teeksite?

Me oleme väga erinevad inimesed, siin ei ole mõtet hakata võrdlema. Kindlasti ei taha ma anda hinnanguid enne, kui president Kaljulaid on oma ametiaja lõpetanud.

Lugesin teie arvamust, et president peaks olema eelkõige kogu rahva ühendaja ning sekkuma sisepoliitikasse vaid juhul, kui see läheb vastuollu põhiseaduse või põhiväärtustega. Mis puhul oleks president Kaljurand viimase pooleteise aasta jooksul Eestis sekkunud?

Võibolla üks suurem erinevus [praeguse presidendiga] oleks tegutsemine vahetult pärast riigikogu valimisi.

Kui oli teada riigikogu valimiste tulemus, et milline erakond kui palju hääli kogus ja oli teada, kes kellega koalitsioonikõnelusi peab, siis oleksin kindlasti rääkinud – mitte avalikult – erakonnajuhtidega nii kaua, kuni... (hakkab naerma) Jüri Ratas oleks lõpuks kasvõi Kaja Kallasega abiellunud, kui olnuks vaja. Ehk et oleksin püüdnud teha kõik selleks, et ei moodustataks valitsusliitu, mille osaline on EKRE.

Aga kogu rahva ühendaja... Kuidas ühendada paadunud sotsi ja EKRE tulihingelist toetajat?

Meil on demokraatlikud valimised. Inimesed, kes valivad EKRE-t, valivad oma esindajaid. Ma austan seda [valikut] ja suhtun sellesse lugupidamisega.

Sotsiaaldemokraadina püüan muidugi teha kõik selleks, et EKRE valijaid oleks võimalikult vähe ja sotsiaaldemokraatide valijaid rohkem. Selge see.

Aga presidendina ei oleks ma sotsiaaldemokraatliku erakonna esindaja. Presidendina, jah, ma arvan, et mul on võime ja oskus inimestega suhelda, rääkida, neid ühendada.

Üks asi on suhtuda EKRE juhtpoliitikutesse, kes loobivad solvavaid väljendeid, ja hoopis midagi muud on rääkida inimestega, kes valivad EKRE-t. Olen seda päris tihti teinud. Isegi presidendivalimiste ajal sai üks EKRE toetaja minu valijameheks.

Saan aru, et Brüsselis teil igav ei ole?

Ei, mulle meeldib. Alguses läks aega sisseelamisele, see masinavärk on keeruline. Aga mul vedas sellega, et sain kohe teemasid, millega tegeleda.

Teie palk Euroopa Parlamendis on...

Nagu kõigil parlamendi liikmetel – natukene vähem kui 7000 eurot. Väga suur palk.

Ja mida saab maksumaksja teilt selle raha eest vastu?

Loodan, et saab kindluse, et ma esindan nii oma valijat kui ka Eesti riiki väärikalt. Ma viin ellu seda, millest rääkisin valimiste eel, et mina usun tugevasse Euroopasse, ühtsesse Euroopasse ja see on hea Eestile.

Rainer Kerge irriteeris teid väitega, et olete liikunud tipust täpiks, sest kui kevadel 2019 saite europarlamendi valimistel 65 549 häält, siis nüüd olete pildilt ikka üsna väljas – nagu juhtub pea kõigiga, kes on europarlamenti läinud. On see ülekohtune hinnang?

Valimiste ajal esitasid paljud inimesed mulle palve: palun, ärge kaduge ära. Ma tõesti olen püüdnud olla pildil nii palju kui saab. Teen iganädalasi videopöördumisi, mida nüüd on hakanud ka teised järgi tegema. Püüan postitada sotsiaalmeediasse, olla Eesti ajakirjanduses. Püüan rääkida nii palju, kui võimalik.

Koroonakriis lõi selles kõiges suure augu sisse, enne oli mu tavaline rütm nii, et tulin Brüsselist tagasi neljapäeva õhtul või reedel ja kogu nädalavahetuse olid mul kohtumised – koolides, ülikoolis, eakatega... Ma tõesti käin palju ringi, pingutan selle nimel. Aga kui keegi leiab, et seda on vähe, siis pingutan veel rohkem. (Naerab)

Kuulge, mis toimub praegu välisministeeriumis?

(Ohkab) Mul on kurb seda vaadata ja lugeda. Ütlen kohe, et ei ole näinud suursaadikute [protesti]kirju. Olen täiesti teadlikult eemal seisnud, ei ole isegi kantsleriga sel teemal rääkinud. Minu hinnang tuleneb meedias kirjutatust ja paarist üksikust vestlusest endiste kolleegidega.

Arvan, et siin on tekkinud kas lõhe või arusaamatus kantsleri ja ministrite vahel. Mina kutsusin Rainer Saksa [välisluure juhi kohalt] välisministeeriumi kantsleriks ja meie koostöö oli väga, väga hea. Alustades personalivalikutest ja lõpetades välispoliitiliste küsimustega. Ma pean Rainerist lugu.

Nüüd ma näen, et personalivalikud ei ole päris sellised, mida minagi oleksin toetanud. Aga minu etteheide on siin ministritele, kes ei ole pidanud vajalikuks või väärikaks süveneda rohkem välisministeeriumis toimuvasse. Kasvõi rääkida suursaadikutega.

Kui hakatakse kirjutama kirju, on järelikult vead tehtud, järelikult on see hetk maha magatud. Ja see, et suursaadikud ei oleks püüdnud enne rääkida – ei usu. Ma tunnen meie inimesi, nad räägivad, kui neil on mure või näevad, mida saab paremini teha.

On ju päris karm, kui üks diplomaat kirjutab sotsiaalmeedias, et "ministeerium meenutab Põhja-Koread".

Muidugi on. Praegu on jäänud mulje, et patuoinas on kantsler Rainer Saks, et nüüd andis minister Reinsalu korralduse suhelda ametnikega ja olukord korda teha. Nii ei käi. See viga on tehtud kogu juhtkonna poolt ja on samapalju ministrite õlgadel, nagu kantsleri õlgadel.

See, et väljastpoolt maja võeti haldusesse (näiteks personaliosakonda, toim) inimesi, kellel ei ole välisteenistuse kogemusi, ma ei kiida seda õigeks. Ei kiida ka õigeks, kui nende palk on oluliselt suurem kui oma töötajatel. Ma ei taha öelda, et diplomaadid on mingi eriline kategooria, aga välismaal elamine ja töötamine on teistmoodi. Ja mina väidan, et keegi, kes pole kunagi saatkonnas ise olnud, ei saa sellest aru.

Kui personali peadirektor räägib diplomaatidega, nimetab ametisse suursaadikuid, endal aga puudub igasugune välismaal töötamise kogemus, siis ma ei pea seda õigeks. Oleksin jätnud peadirektoriks kellegi välisministeeriumi suursaadikutest ja tema asetäitjaks võtnud professionaali, kes on saanud personalialase väljaõppe.

See ongi põhimõtteline vaidlus – kas ja kuivõrd peab välisministeeriumi avama.

Mina olen olnud välisministeeriumi avamise poolt. Kui olin välisminister, arutasime, et mõned meie kohad – näiteks suursaadik OECD-s, esindaja NATO juures, esindaja Euroopa Liidu juures – võiksid olla avatud, kuhu oleks õigus kandideerida nii välisministeeriumi inimesel kui ka teistel riigiametnikel. See tagaks kogemuste vahetamise, suurendaks konkurentsi välisministeeriumi sees ja oleks hea väljakutse teistele ministeeriumitele...

Miks ei võiks meid OECD-s (majandusliku koostöö ja arengu organisatsioonis, toim) esindada rahandusministeeriumi inimene? Miks ei võiks meid NATO juures esindada kaitseministeeriumi või kaitseväe inimene? Mina olen olnud avamise poolt, kuid seda tuleb teha mõistlikult, arusaadavalt.

Tegelikult on need näited olemas. Välisluure asejuht Kaimo Kuusk on nüüd suursaadik Ukrainas...

Väga õige valik.

... ja kaitseministeeriumi kantsler Joonatan Vseviov on suursaadik USA-s.

Tema on liikunud välis- ja kaitseministeeriumi vahel, kusjuures alustas välisministeeriumis.

Aga jah, need on väga õiged valikud. Kuid seda ei saa võtta lausavamisena. Tuleb hoolikalt vaadata ametikohti, kuhu lubada kandideerida ka teiste ministeeriumite inimestel.

Kuivõrd süvendab segadust ka see, et mõnigi kord on praeguse valitsuse välispoliitika raskesti seletatav? Keskerakond, EKRE ja Isamaa on mõnes küsimuses nagu haug, luik ja vähk.

Jah, nii see on... Olen olnud ka varem väga kriitiline.

Ma ei tea, milline on praeguse valitsuse Venemaa-poliitika. Ma ei saa aru, miks peab Eesti välispoliitika kummardama niiväga Trumpi režiimi ees ja kõike, mida tema teeb, järgi tegema. Ma ei saa aru ka meie välisministri suurest lugupidamisest Ungari ja Poola vastu, kui ma näen, et võiks teha koostööd teiste meie piirkonna riikidega. Jah, need tekitavad küsimusi.

Välispoliitika on läinud nüüd varasemast rohkem sisepoliitika kätte ja sellega rohkem läbi põimunud. Ma ei anna hinnangut, kas see on õige või vale. Me ei saa praegust olukorda võrrelda 1990. aastatega, kui kõigil oli üks siht – [saada] Euroopa Liitu ja NATO-sse.

Nüüd on teine olukord. Aga see praegune aeg teeb diplomaatide, üldse poliitikute elu keerulisemaks, et oma seisukohti paremini selgitada. Tulebki rääkida. Me saime korraliku õppetunni ÜRO rändepaktiga [2018. aasta lõpus]. Välisminister Mikser käitus juriidiliselt laitmatult, aga – ta ei rääkinud piisavalt, ei selgitanud piisavalt. Ja kui palju pahandust see tekitas.

Kuni ÜRO rändepaktini oli Eesti harjunud, et välis- ja julgeolekupoliitika puhul otsustavad välis- ja kaitseministeerium, ka Stenbocki maja ja natuke Kadriorg, kuidas asjad peavad käima, nemad teavad ja avalikkus võtab selle teadmiseks...

Aga see aeg on möödas. Mina arvan küll, et inimestel peab olema õigus teada, kuidas välispoliitilised otsused sünnivad. Näiteks Ameerika Ühendriikides on nende suursaadikute kuulamised Kongressis avalikud. Meil on need siiamaani [riigikogu] väliskomisjonis kinniste uste taga.

Ma ei tea, kas peaksime siin minema USA moodi, sest väidan, et siis jääb osa informatsiooni vahetamata. Eesti on teistsugune riik. Kuid välispoliitikast tuleb rohkem rääkida, tuleb rääkida inimestele arusaadavas keeles. Kogu aeg on olnud arvamine, et julgeolekupoliitika on nagu kosmoseteadus. Aga julgeolek ei ole ainult relvad, see on ka meditsiin, informatsioon, meedia, kliima... Tuleb kuulata erinevate valdkondade eksperte ja rohkem rääkida tsiviilühiskonna inimestega.

Teie oskate öelda, kellele on Eestil praeguses maailmas toetuda.

Meie liitlased on ikka need, kes on olnud: Euroopa Liit, Atlandi-ülesed suhted.

Minul isiklikult on väga huvitav vaadata, milliseks muutub Eesti valitsuse välispoliitika USA suunal pärast sealseid presidendivalimisi. Oletame, kui – ma väga loodan – presidendiks valitakse Joe Biden. Kuidas siis räägitakse [Eestis] teisest rahvusest, teisest rassist inimestest? NATO sõduritest, kes peavad kandma tänaval vormi, et peksa ei saaks? Kuidas siis pööratakse tagasi kõike seda, mis Trumpi ajal on üle vindi keeratud, Trumpi jäljendades või püüdes teda jäljendada...

Teie vastus on vist teada, et kes oleks Eestile ja Euroopale parem president – Trump või Biden?

Siin ei ole küsimustki. [Biden.] Aga, see on minu väga isiklik arvamus ja ma austan ameeriklaste valimisi. Kelle iganes nad valivad presidendiks, selle inimesega peame meie tegema koostööd. Lihtsalt Trumpi puhul – kas on mõtet kõiki tema tviite järgi tviitida, kõiges eeskuju võtta. Võiks kasutada rohkem kainet mõistust ja tasakaalukust.

Tahaksin ausat mõttemängu. Kui teie olnuks selle aasta alguses Eesti välisminister, kui USA tappis täppislöögiga Bagdadi lennujaama lähedal Iraani mõjuka kindrali Soleimani. Mida oleks välisminister Kaljurand siis teinud?

Kindlasti ei oleks ma tormanud kohe esimesena kinnitama, kui õige see kõik on.

Te olnuks lihtsalt vait?

Minul ei ole seda informatsiooni, mis Eesti välisministrini jõudis.... Sõltuvalt sellest infost oleksin pidanud nõu teiste kolleegidega, ei oleks uisapäisa midagi teinud. Aga fakt on, et ma ei oleks kohe takka kiitnud, pigem olnuks mõõdukalt kriitiline, öeldes, et rahvusvahelise õiguse järgi sellised sihitud tapmised ei ole lubatud.

Kui Ameerika Ühendriigid ütlevad, et nende andmetel oli ta oht Ameerika julgeolekule ja kohe oleks kusagil tehtud terrorirünnak, tahtnuks ma neid andmeid näha. Oleksin võinud muuta oma seisukohta, kui tõesti hoiti ära rünnak mõnele Ameerika tsiviilobjektile või saatkonnale.

Aga veelkord, mina ei oleks tormanud kohe heaks kiitma ega õigustama. Tagantjärele vaadates – ÜRO eriasjade eksperdid on tunnistanud selle rünnaku rahvusvahelise õiguse vastaseks.

Kaks Hongkongist pärit Tartu Ülikooli tudengit kirjutasid loo Hiina uuest julgeolekuseadusest ja Hongkongi protestidest. Lugesite sellest?

(Süüdlaslikult) Ei ole lugenud.

See inglisekeelne kirjutis ilmus korraks Tartu Ülikooli blogis ja võeti siis sealt ülikooli korraldusel maha. Kui ülikool küsinuks nõu teilt kui välisministrilt, mida te soovitanuks – jätta Hiina keskvõimu kritiseeriv kirjutis kõigile lugemiseks või maha võtta?

(Paus) Väga keeruline küsimus, kui oleks küsitud välisministri nõu.

Samasugust nõu küsiti Dalai-laama visiitide puhul alati välisministeeriumilt. Me rääkisime väga ausalt, mida see endaga kaasa toob. Dalai-laama ametlik vastuvõtmine Eestis tähendab, et lõpetatakse kõik kaubandussuhted Hiinaga, et inimesed, kes on temaga sama pildi peal, saavad kokku või suruvad kätt, on kohe Hiina "mustas nimekirjas"... Seda me ka nägime pärast Dalai-laama visiiti, kuidas suhted Tartu Ülikooliga lõppesid päevapealt. Need on need riskid.

Mina oleksin rääkinud ülikooli rektoriga väga ausalt kõigist riskidest, aga oleksin soovitanud artiklit mitte maha võtta. Või ütleme nii: oleksin väga soovitanud, et rektor öelnuks ise, et ta saab kõigest aru, aga on väärtused, on põhimõtted, mille eest seisame ka siis, kui meie suhted Hiinaga peaksid katkema.

Kõik viimase kümnendi kriisid Saksa liidukantslerina läbi ja üle elanud Angela Merkel nimetas praegust koroonaviiruse kriisi kõige raskemaks katsumuseks, millega EL-il oma ajaloos on tulnud rinda pista. Jagate tema diagnoosi?

Jagan. Jah, sellist globaalset kriisi, mis puudutab kõiki, on ettearvamatu, mille teist-kolmandat-neljandat lainet me veel ei ta, kus on surnud nii palju inimesi – sellist ei ole EL-il veel olnud.

Millal teie saite aru, et nüüd on tõsine kriis käes? Mulle meenub, et 4. märtsil pidasite üle pingutatuks Euroopa Parlamendi otsust sulgeda parlamendihoone uksed külastajatele.

Olin kriitiline, sest samal ajal plaanis parlament Strasbourgi minekut. Otsustati sulgeda uksed Brüsselis ja järgmisel nädalal pidi 2500 inimest – nende seas 705 parlamendi saadikut – lendama Strasbourgi. Mina ei arva, et see otsus oli õige. Hoiad lahti kas mõlemad majad või paned mõlemad kinni.

Arvan, et sain aru 14. või 15. märtsil. Tulin 13. märtsil tagasi Brüsselist ja olin kaks nädalat karantiinis, käisin ainult koeraga metsas jalutamas, kellegagi kokku ei puutunud. Aga kui sõitsin autoga metsa ja ei näinud seal teisi autosid, linn oli inimtühi, siis jõudis mulle kohale, et see on ikka väga-väga tõsine. Siin on ka põhjus, miks võtsin otsekohe naiskodukaitsjatega ühendust, et mida ma saan teha ajal, kui Euroopa Parlamendi töökoormus oli oluliselt väiksem.

Läksite 1247 infoliinile vastama.

Ja töötasin seal 80 tundi. Kõik need kõned, see oli nagu kohtumine valijatega, ainult, et nemad ei teadnud, et kohtuvad minuga. (Naerab) Mina sain kuulata, millised on inimeste mured, uskumatu kogemus. Lisaks andis tillukese tunda, et mina olin ka kasulik. Kogu aeg ju räägiti eesliini inimestest, leian, et infoliini töötajad olid samamoodi eesliinil.

 "Koroonakriisi esimestel päevadel oli Euroopa Liit n-ö kliinilises surmas: puudus koostöö, unustati solidaarsus, liikmesriigid tegutsesid teistega arvestamata, kaubad seisid, inimesed olid piiride taga vangis, valitses teadmatus." Need on teie sõnad. Jääte nende juurde?

Absoluutselt. Jään nende sõnade juurde ja see on süüdistus Euroopa Komisjonile, Ursula von der Leyenile ja tema komisjonile. Neil on hoovad, et hoida Schengen töös, et soodustada siseturgu, et koordineerida ja korraldada koostööd. Seda ei tehtud. Seitse päeva oli haudvaikus.

Brüsselil pole rahvatervise alal otsest pädevust, vastutus on liikmesriikide käes.

Õige, see ongi väga keeruline. Ühelt poolt julgeolekut, mitte ainult tervishoiualast, tagabki liikmesriik. Piiride sulgemise ettepaneku teeb liikmesriik. Aga on reeglid, kuidas piire sulgeda. Komisjon oleks pidanud suhtlema liikmesriikidega, et oleks mingigi koordinatsioon. See, mis toimus Poola piiril, kus meie inimesed olid paar päeva autodes kinni, see on häbiväärne, nii ei tohi Euroopas juhtuda.

Kuulge, Brüssel andis ju ülikiiresti riikidele vabad käed hättasattunud ettevõtete abistamiseks, riigiabi- ja eelarvereeglid anti vabaks...

Kui kiire see kiire oli? Euroopa Komisjon ei töötanud seitse päeva, vähemalt kõrvalt vaadates.

Aga te ju möönate, et keegi ei olnud selliseks kriisiks valmis?

Iga kord, kui tuleb kriis, siis me ütleme, et ei olnud selleks valmis. Jah, me ei olnud võibolla täiesti valmis, aga piiride sulgemine, siseturg – Euroopa Komisjonil on hoovad, kuidas tegutseda, kuidas tagada "rohelised koridorid", et medikamendid liiguvad, kodanikud saavad pöörduda koju. See on meil kõik olemas, aga seda ei kasutatud.

Olgu, aga mida me nägime? Et eksivad need, kes ütlevad, et EL on nagu NSV Liit. Vastupidi, EL tegutses nagu iseseisvate riikide sülem.

Ja nii tõstataski see kriis palju küsimusi Euroopa tuleviku üle, et millist EL-i me tahame. Kas tahamegi, et 27 [liikmesriiki] otsustavad ise ja siis näeb, kuidas see omavahel haakub või me tahame rohkem koordineerimist, rohkem üksteisega koostööd. Kui nüüd keegi hakkab rääkima, et sellega tullakse Eesti suveräänsuse kallale, siis see on rumal jutt.

Mida teie vastate – millist EL-i me tahame?

Me tahame sellist EL-i, kus otsuseid tehakse seal, kus on kõige mõistlikum neid otsuseid teha. Kohaliku kooli otsus – kohalikul tasandil, kogu riiki puudutav otsus – riigi tasandil, aga välispoliitika, julgeolekupoliitika [mitmed küsimused], kriiside haldamine, ka mõned tervishoiuteemad – EL-i tasandil. Millised tervishoiuteemad – siin kuulaksin eksperte.

Kas Euroopa taaskäivitamisfondi loomine Saksamaa ja Prantsusmaa algatusel aitab EL-i majandust taas tõusuteele pöörata?

Minu jaoks ei küsimus summa suuruses, vaid – kuhu see raha läheb ja kui kiiresti läheb.

Kohe toimub EL-i valitsus- ja riigijuhtide kohtumine, esimest korda näost näkku pärast pandeemia algust. Väga loodan, et nad suudavad seal kokku leppida.

Saksamaa on nüüd EL-i eesistuja ja kui Merkel esines sel puhul Euroopa Parlamendis, oli ta väga otsustav, et kokkulepe kriisist taastumise paketi ja 2021-2027 eelarve osas tuleb saavutada enne suvepuhkust. On see võimalik?

Arvan, et on. Kõik saavad aru, et nüüd peab hakkama tegutsema. Kui vaidlemine ja kauplemine jääb venima veel nädalaid, kuid, siis kaotavad kõik.

Mida nad kaotavad?

Aega. Neil, kellel on vaja päästeraha, on seda vaja praegu, kohe. Et majandus käima lükata. Kui otsus tehakse, ei hakata raha ju helikopterilt maha viskama, seda saab taotleda nende programmide kaudu, mis praegu töötavad. Mida kiiremini tuleb otsus, seda kiiremini jõuab raha tegelike abivajajateni.

Kõike saab lõputult läbi rääkida ja sellist otsust, et kõik on rahul, ei tule mitte kunagi. Aga praegu ei ole asi enam vaidluses, kui suur osa on laenudel ja kui suur osa tagastamatul abil. Praegu on küsimus kiiruses ja otsustamises.

Kumb räägib tõtt: kas Andrus Ansip, kelle arvates on Angela Merkel kõige õigem inimene EL-i praegusest kriisist välja juhtima või Jaak Madison, kelle arvates tähendaksid nii Euroopa Komisjoni kui ka Saksamaa lahendused Euroopa Ühendriikide ehk impeeriumi ehitamist?

Neid arvamusi on väga raske võrrelda. Ühelt poolt räägib kogenud inimene, kes on olnud pikalt peaminister, erakonna juht. Teiselt poolt räägib noor inimene, kes kandideeris Euroopa Parlamenti ja oli vist juba mõned kuud hiljem selles töös pettunud, kes kandideeris erakonna aseesimeheks, ei saanud isegi sinna.

Nad ei ole juba isiksustena võrreldavad ei elukogemuselt ega teadmistelt. Nii et mina toetan siin Andrus Ansipit.

Aga Angela Merkel võeti Euroopa Parlamendis nüüd vastu nagu rockstaar. Inimesed lõpus plaksutasid. Jah, ta rääkis majandusest, aga mis eriti sümpaatne – ta alustas põhivabadustest, inimõigustest, demokraatiast, solidaarsusest. Ja alles siis läks majanduse juurde.

Ehk et Angela Merkel ütles selgelt: see, mis praegu toimub EL-is, kus minnakse demokraatias tagasi, kus ei austata inimõigusi, see ei ole õige.

On meil põhjust oma suveräänsuse pärast EL-is muret tunda?

Kindlasti ei.

Kes on täiesti suveräänne? Põhja-Korea. Mitte ükski riik ei ole 100 protsenti suveräänne, kui ta suhtleb teiste riikidega. Niipea, kui sõlmime esimese rahvusvahelise lepingu või astume mõnda organisatsiooni, anname ära osa oma suveräänsusest. See on nagu abielu – ka abielludes annad ära osa oma suveräänsusest, teed seda vabatahtlikult, sest koos olles saab mingeid küsimusi lahendada paremini või sa tahad kellegagi koos midagi teha.

Nii et absoluutset suveräänsust ei ole olemas ja tuleb leida õige tasakaal. Mina isiklikult toetan ka mõnede üle-euroopaliste maksude kehtestamist, nagu digimaks, aga maksupoliitika kui poliitika peab jääma liikmesriigi pädevusse. Sotsiaalteemad, tervishoid, sotsiaalhoolekanne – me ei saa seda ühtlustada üle EL-i, oleme liiga erinevad riigid. Haridus – on ju ühised nõuded bakalaureuse ja magistri tasemele, aga see ei tähenda, et EL dikteerib, millised on Eesti koolid, selle otsustame ise.

Mina näen sellist EL-i, kus on õige tasakaal kohaliku otsustamise, riigi ja EL-i tasandi vahel.

Aasta pärast hakkavad poliitikud Eestile uuesti presidenti valima. Kandideerite?

Eestis saab kandideerida diplomaadiks, trollijuhiks, erakonna esimeheks... Eestis ei saa ise kandideerida presidendiks. Presidendi kandidaat esitatakse, seda teevad poliitikud, nii et see ei ole küsimus mulle.

Kas ma sobin Eesti presidendiks, selle mõtlesin enda jaoks läbi 2016. aastal, kui otsustasin kandideerida. Jah, arvan, et olin hea kandidaat, jah, arvan, et oleksin Eestile hea president, aga see ei ole minu otsus.

Aga kui oleks võimalus valida riigipead, siis teaksite, kellele enda hääle annaksite?

Sõltuvalt sellest, kes kandideerivad. Aga, ma ei toeta presidendi otsevalimist. Praegune kord – kui presidendi valib kas riigikogu või valimiskogu – on õige, lihtsalt see absurditeater tuleb lõpetada, et palli põrgatatakse kahe kogu vahel edasi-tagasi. Kui riigikogu ei suuda valida, peab see lõppema valijameeste kogus. Kui suudetakse paavst valida, siis tuleb suuta ka Eestile president valida.