Andrus Ansip: ma ei tahaks rahva kannatust enam proovile panna ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Andrus Ansipi intervjuu Toomas Sildamile.
Andrus Ansipi intervjuu Toomas Sildamile. Autor/allikas: Heini Heinlaid / ERR

Euroopa Parlamendi liige Andrus Ansip, peaminister 2005-2014 ja siis viis aastat Euroopa Komisjoni asepresident, on praeguse valitsuse sõnakas kriitik. Samas väidab, et temas pole solvumist nende vastu, kes Reformierakonna opositsiooni lükkasid. "Oleks" Ansipile ka ei meeldi, sest: oleks Lembitul olnud kuulipilduja, mis siis saanuks?

Üks mu sõber, kirglik poliitikahuviline, oli unustanud, et olete Euroopa Parlamendis ja arvas, et Andrus Ansip on Euroopa Komisjoni pensioneerunud volinik, kes jalutab muretult kodulinna Autovabaduse puiesteeks nimetatud tänaval. Kuidas teile meeldib Tartu linnavõimu otsus, et südalinna Vabaduse puiesteele pääsevad juulikuus vaid jalakäijad ja kergliiklejad?

Olen Autovabaduse puiesteel ühe korra käinud ja kui see teie kirglik sõber mind seal nägi, siis, jah, ta võib ka üldistada.

Mulle meeldib see idee. Euroopa paljudes linnades on järjest tekitatud juurde autovabu tsoone ja ühiskondlik hüve, mida saadakse, kaalub üle ebamugavused autojuhtidele.

Kui mitu korda olete viimastel nädalatel mõelnud, vaadates sõnade ja mõtete turmtuld EL-i majanduse taastuspaketi ja pika eelarve ümber, et pagan küll, nüüd tahaks jälle töötada Euroopa Komisjoni asepresidendina?

Seda viimast mõtet mul ei teki. Aga EL-i uuele eelarvele olen kogu aeg mõelnud ja mul on hea meel, et nüüd on selles ka kokku lepitud.

Pinged on alati suured, kui räägitakse rahast. Mina olen pidanud kahtesid EL-i eelarve läbirääkimisi ja mõlemal korral olid pinged väga-väga tugevad.

Seekord ei olnud midagi erandlikku, kuigi eelarve ise on mõnes mõttes erandlik, kuna kaasatakse laenuvahendeid eelarve kulutuste katteks, mida varem pole tehtud. Varem on laenu võetud EL-i kui terviku poolt, aga see laenati edasi liikmesriikidele. Nüüd laenatakse muuhulgas ka selleks, et katta EL-i enda eelarve kulutusi. See on esmakordne.

Võite ju olla Euroopa Parlamendi siseturu ja tarbijakaitse komisjoni täisliige või tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni asendusliige, aga EL-i majanduse päästmist ja loodetavat jalule tõusmist vaatate ikkagi kõrvalt.

Päris nii see ei ole, et parlamendiliikmed peavad suu kinni hoidma ja läbirääkimistes kaasa lüüa üldse ei saa.

Eelarveteemad on kõikides komisjonides ja kõikides parteigruppides kuumad arutlusteemad, nii ka meie, Uueneva Euroopa parteirühmas.

Kas teil Euroopa Parlamendis igav ei ole?

Igav kindlasti ei ole.

Eestist Euroopa Parlamenti valitud Jaak Madison (EKRE) ütles, et tema sinna enam ei kandideeri, suhteliselt mõttetu koht.

Ju inimene ei ole leidnud seal rakendust. Ta on ka öelnud, et seal [Euroopa Parlamendis] on hea teisi ärritada. Kui ärritamine on suur eesmärk, poleks pidanud sinna pürgimagi.

Andrus Ansipi intervjuu Toomas Sildamile. Autor/allikas: Heini Heinlaid / ERR

Teie palk on Brüsselis...

Nii nagu kõigil [europarlamendi liikmeil] – pisut alla 7000 euro kuus.

Aga üldiselt on Brüsselis, Lääne-Euroopas, kombeks palgast mitte rääkida isegi siis, kui palk on avalik. Need on teatud tabud. Palgast ei räägita, ka oma vanematele.

Vabandust. Ja mida saab Euroopa maksumaksja selle raha eest tagasi?

Usun, et parema Euroopa. Minu eelnev tegevus Euroopa Komisjonis kinnitab kõigile, et sellel tegevusel on olnud tagajärjed. Ei tahaks hakata loetlema kõiki neid kangelastegusid...

Jõuame ka nendeni. Aga esialgu huvitab mind, miks te usute Saksa liidukantslerisse Angela Merkelisse ja peate teda kõige õigemaks inimeseks Euroopa Liitu praegusest kriisist välja juhtima?

Olen veendunud, et Angela Merkel pole olnud mitte ainult väga hea liidukantsler Saksamaale, vaid ta on olnud ka väga hea juht tervele EL-ile.

On olemuslik, et Saksamaal lasub suurem vastutus EL-i ühtsuse eest kui näiteks "kasinal nelikul", kes mõtleb esimesena oma väikestele... oma riigi huvidele ja neil ei ole niisugust vastutust EL-i kui terviku ees. See vastutus on eelkõige Saksamaal ja mul on hea meel, et Saksamaa kantsleriks on praegu Angela Merkel, mitte Gerhard Schröder (liidukantsler 1998-2005, toim).

Saksamaa on peaaegu ainus majandus EL-is, kes on kriisist võimeline küllalt edukalt väljuma ka üksi tegutsedes. Kuid ka Saksamaal saadakse aru, et nad on liiga väike, et võistelda globaalses plaanis Ameerika Ühendriikide ja Hiinaga, selleks on Saksamaal vaja tugevat Euroopat ja Angela Merkeli eestvedamisel eelarveläbirääkimised nüüd ka õnnestusid.

Merkelilt ootasite üht mõtet, mis teie rõõmuks kõlaski: üheskoos tugevama Euroopa nimel. Mida tähendab teile tugevam Euroopa, mis paljudele mõjub hirmutavalt, liikmesriikide suveräänsust vähendavalt?

Ma ei tea, mis on absoluutne suveräänsus. Kui inimene abiellub, annab ta osa oma suveräänsusest abikaasale, ehk et kõik me kohaneme selles maailmas.

Kas EL on nagu abielu?

Mingis mõttes võib nii öelda. Oleme oma partneritega lepingulistesse suhetesse laskunud ja peame endale võetud kohustusi pidama. Kas see nüüd abielu on... Aga koos me tegutsema peame ja koos tegutsedes oleme tugevamad, saame paremini hakkama.

On palju valdkondi, kui Saksamaa või teised suured riigid on üksinda liiga nõrgad ja ainult koos suudame võistelda maailma tõeliselt suurtega – Hiina ja USA-ga.

Teie arvates toimub praegu võidujooks, kes esimesena kriisist välja saab, sest tema on võitja. Kes on kõige kiirem? Euroopa? Hiina? USA?

Praegu pole veel selge, kes kriisist väljub. USA maadleb tugevalt viirusega. Kuidas neil majandusega läheb, pole teada, mõned ütlevad, et majandus kahaneb seal võrreldes möödunud aastaga kuus protsenti, teised ennustavad 20 protsendilist miinust – me ei tea, mis saab USA-st. Me ei tea ka seda, mis juhtub täpsemalt Hiinas. Küll on nüüd mõningane kindlus, mis juhtub EL-is.

Kuid mängureeglid selles kriisis kehtestasid USA ja Hiina. Nemad otsustasid esimestena, et majanduse elavdamiseks investeeritakse triljonitesse ulatuvaid summasid. Kui EL ei oleks selle mänguga kaasa läinud, siis oleksime näinud, kuidas hiinlased ja ameeriklased ostavad üles kõik paljulubavad ettevõtted EL-is ja meist saanuks siis alltöövõtjad ja töötajad kellegi teise teenistuses.

EL on Hiina kritiseerimisel väga ettevaatlik, et mitte öelda lödi. Miks?

Päris nii see pole, et EL kui tervik oleks Hiina kritiseerimisel väga tagasihoidlik. Aga selge on ka see, et mõnel suurel liikmesriigil on Hiina suunal pragmaatilised huvid ja seetõttu ollakse tagasihoidlikud oma kõnepruugis.

Kuni meie kõhkleme, ostab Hiina pool maailma üles ja ehitab tunneli Helsingist Tallinnasse.

Tunneli ehitamisega niisama lihtsalt ei lähe. See, et hiinlastel on vahendeid, ei tähenda, et nad investeeriksid sinna, kui tasuvus on aegade hämaruse taga.

Aga te ju näete nende maailma ülesostmise poliitikat.

Jah, seda saab näha küll, aga mitte niivõrd Eestis.

Kuigi ka meil on olnud viimasel ajal [meedias] artikleid, kuidas hiinlased näitavad siin enda aktiivsust, näiteks turvaettevõtteid ostes. Aga Eesti paistab EL-is silma eelkõige sellega, et Hiina investeeringute osatähtsus on üks madalamaid. Sellest on saanud ka Eesti konkurentsieelis, sest Lääne investeeringud tahavad minna sinna, kui Hiina omasid nii palju ees ei ole.

Teie teate Euroopa Komisjoni endise digivolinikuna, kas Huawei ja 5G võrgu kombinatsioon on saatanast.

Meil on põhjust olla väga ettevaatlikud, kui räägime Huaweist. Sest Hiinas võeti 2017 vastu uus julgeolekuasutuste seadus, mis ütleb ühemõtteliselt, et kõik tootjad – tegelegu nad tark- või riistvaraga – peavad tegema koostööd Hiina luureasutustega.

Hiina suursaadik võib ju öelda, et Huaweid see ei puuduta ja nemad sellist koostööd ei tee...

Lühidalt. Jah, meil on põhjust olla ülimalt ettevaatlikud ja Euroopa Komisjon on ka vastavad  soovitused andnud, mida – nagu tundub – Euroopas järjest enam järgitakse.

Kuidas peaks Euroopa Liit suhtuma praegu USA-sse?

USA on EL-i kõige lähem koostööpartner. Nii peakski suhtuma.

Aegajalt on see küllalt raske, sest oleme harjunud, et maailma kõige võimsam riik on väga ettearvatava käitumisega, kuid Donald Trumpi suur eesmärk on olla mitte-etteaimatava käitumisega president. See teeb meie olukorra komplitseerituks ja raskeks, aga jah, Euroopa – Eesti sealhulgas – peaks tegema tihedat koostööd USA-ga

Kes oleks Eestile ja Euroopale parem president Washingtonis – Donald Trump või Joe Biden?

Olgu see ameeriklaste enda valida.

Mulle tundub, et Joe Biden on inimene, kelle käitumine on etteaimatav ja kes presidendina juhiks Ameerika Ühendriike nii, et ka USA käitumine oleks etteaimatav. Eestile oleks see soodsam kui etteaimamatu käitumisega maailma kõige võimsam riik.

Andrus Ansipi intervjuu Toomas Sildamile. Autor/allikas: Heini Heinlaid / ERR

Mida teie arvate liikumisest Black Lives Matter?

Eks see viitab probleemidele, mis on endiselt lahenduseta nii USA-s kui ka Euroopas.

Eestis on raske mõista, et must elu loeb, meil ei ole kunagi olnud kolooniaid, me ei ole kedagi ekspluateerinud orjadena. Meile jääb see teema pisut kaugeks.

Aga Brüsselis näen, kuidas kindral Stormsi kuju on punase värviga üle kallatud. Tema oli see, kes [kuningas] Leopold II ajal Kongos vastutas 10 miljoni kongolase tapmise eest. Ja kui meenutame, et see kõik sündis 1800. aastate lõpupoole, ka 1900. aastate esimeses kümnendis, siis on see päris kohutav. Me teame köndistamisest Kongos, kui inimesed ei suutnud kautšukki piisavalt korjata, siis neil raiuti maha käsi või jalg ja nii palju, kui palju jäi puudu "täitmata plaanist".

1950. aastate lõpus võeti Kongos, Rwandas ära 23 000 last nende vanematelt ja toodi Belgiasse, sest arvati, et nende isa võis olla belglane ja nad pandi kirikukoolidesse. Veel minu eluajal koheldi kongolasi kui rääkivaid loomi ja võeti neilt ära lapsi kui kassidelt poegi.

See äng on inimestes sees ja ajalooga ei ole paljudes Lääne-Euroopa riikides, ka USA-s veel selget sotti tehtud.

Hollandi peaminister ütles hiljaaegu, kui temalt küsiti sama küsimust, mida teie minult, et need inimesed, kes sel teemal rääkida võiksid, on juba surnud ja jätame need teemad sinnapaika. Ei saa rääkimata jätta, ajalugu tuleb selgeks rääkida.

Ühesõnaga, teie mõistate, miks USA-s ja Euroopas minevikumeeste monumente maha võetakse, põhjuseks koloniaalaja teod?

Jah, need teod on olnud küllalt võikad.

Teil on ette näidata Euroopa Komisjoni digivoliniku edulugu – rändlustasude kaotamine, mida teavad kõik euroliidu kodanikud, kes EL-is reisivad. Komisjoni iga liige vist ametiaja lõpul sellist tulemust ette näidata ei saa?

Kes see koera saba ikka kergitab, kui ise ei kergita...

Rändlustasude kaotamisega alustati juba mõnda aega varem, aga ei jõutud kuhugi. Viimase viie aastaga jõudsime meie lahenduseni.

Kusjuures lähtepositsioon oli Läti eesistumise ajal nende poolt pakutud 5+5+5. Viis minutit kõneaega maksad rändluse eest nagu kodus – aastas, viie päeva jooksul. Viis sms-i viie päeva jooksul aastas. Ja siis veel viis megabaiti ka viie päeva jooksul aastas. Mitte tasuta, vaid maksad nagu kodus.

Alustasime peaaegu olematusest ja jõudsime lõpuks rändlustasude kaotamiseni.

Või siis digitaalse sisu kaasaskantavuse lubamine. Vanasti – aga mitte väga ammu – oli nii, et kui sul oli koduriigis soetatud ligipääs digitaalsele sisule ja läksid naaberriiki, siis sa sellele enam ligi ei pääsenud. Praeguseks on see unustatud, inimesed ei mäletagi, et olid ka niisugused ajad.

Või uued telekomi reeglid, mis võimaldavad märkimisväärselt suurendada investeeringuid sidevõrkudesse EL-is, mõtlen siin eriti 5G võrke, mille koguinvesteering on umbes 500 miljardit eurot...

Milline võiks olla Kadri Simsoni tulemus Euroopa Komisjoni energeetikavolinikuna?

Eks seda saab ikka töö pealt vaadata. Rohemajandus ja taastuvale energiale üleminek on ilmselt see, mille järgi Kadri Simsoni tööd lõpuks mõõdetakse.

Aga, andke andeks, miks te nüüd Eesti sisepoliitikas ebaõnnestute?

Mina küll ei tunne, et oleksin siin isiklikult ebaõnnestunud. Eesti sisepoliitikas ei ole mul praegu mingeid ambitsioone, järelikult pole ka ebaõnnestumine võimalik.

Mullu mais rääkisite Postimehe Jüri Saarele, kuidas teete kõik selleks, et praegune valitsus võimalikult kiiresti ametist lahkuks. Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsus Jüri Ratase juhtimisel on ikka ametis.

(Ohkab)

Vormiliselt on ta küll ametis, aga minu arvates valitsust ei ole Eestil juba mõnda aega.

Meenutagem kasvõi kuulsust kogunud pressikonverentsi möödunud nädalal [pärast neljapäevast valitsuse istungit], kus kaks ministrit – [rahandusminister] Martin Helme ja [sotsiaalminister] Tanel Kiik – omavahel räusklesid. Ja mida tegi peaminister? Peaminister naeratas, ütles, et ooh, sellist tulevärki oleks tahtnudki näha. (Ratase tsitaat: "Ma vaatan, et selline tulevärk täna, et võimas. Otsepildis meedias sellist pressikonverentsi kaua olen oodanud.", toim)

Kui mina olnuks peaminister, tahtnuks ma haihtuda.

Ei saa nii olla, et Eesti riigis kaks ministrit kemplevad võrdsusega tegelevate MTÜ-de rahastamise pärast, üks keelab ära ja teine ikka teeb, aga peaminister ainult naeratab.

Kuidas oleksite teie peaministrina sel pressikonverentsil käitunud?

Loomulikult ei oleks ma asja nii kaugele lasknud, see tulnuks selgeks rääkida varem, mitte minna pressikonverentsile omavahel räusklema. See ei ole mitte ainult peaministri peitupugemine pressikonverentsil, vaid tõendus sellest, et peaministrit Eesti riigil ei ole.

Pean siiski faktitäpsuse huvides ütlema, et see ei olnud räusklemine, vaid teravuste vahetamine.

Ah, hinnangute küsimus.

Olen mitmelt Eestist valitud europarlamendi liikmelt küsinud, kas neil on Ratasest kahju, sest valitsus on tal keeruline. Kas teil on Ratasest mõnikord kahju?

Kahju saab olla inimesest, kes on isiksus. Ta on muutunud nii ümaraks ja nii isikupäratuks, mandumine on olnud täielik. Kui on kaotatud igasugune au ja väärikus, siis on raske kahju tunda.

Abstraktselt võttes, jah, on. Aga konkreetse persoonina – sa oled peaminister, sul peab olema riigi ja rahva ees vastutus...

Kui mõelda, kuidas ta käitus enne viimaseid riigikogu valimisi, kui ta iga päev korrutas, kuidas meie riigieelarve on struktuurses ülejäägis ja nominaalses tasakaalus ning nädal pärast valimisi selgus, et ei olnud kumbagi. Kuidas saab uskuda, et peaminister ei teadnud, millises seisus on Eesti riigi rahandus? Kuidas sa siis üldse peaminister oled, kui niisuguseid asju ka ei tea. Ta valetas. Kas mul saab olla kahju inimesest, kes valetab?

Reformierakonna endised peaministrid Kallas, Ansip ja Rõivas jätsid möödunud aastal minemata Ratase pakutud eksvalitsusjuhtide pidulikule lõunasöögile. Võinuks ju minna ja kõik südamelt ära öelda. Nagu mees mehele.

Kas kellelgi on tõepoolest arvamus, et Ratas ei tea, mida ta on valesti teinud või ei tea, mida Ansip, Kallas ja Rõivas tema tegevusest arvavad? Olen päris veendunud, et ta adub: see, millega nad praegu tegelevad, vastutustundlik käitumine küll ei ole. Vaevalt, et näost näkku ütlemine midagi paremaks teeks ja kas teie pakutud koht on ütlemiseks parim koht, ka selles julgen sügavalt kahelda.

Andrus Ansipi intervjuu Toomas Sildamile. Autor/allikas: Heini Heinlaid / ERR

Kaarel Tarand kirjutas Sirbis, et kui Ansipil ei oleks Eestis igav hakanud, võinuks ta soovi korral tänapäevani peaminister olla, sest vastutustundliku ja tegija riigimehe maine jäi talle kõvasti külge. Miks te siis ei tahtnud seda?

Iga inimene ammendub oma ametis, juhtub see varem või hiljem. Mina tundsin selle ära siis, kui mul oli kaheksa aastat peaminister oldud.

Inimene hakkab muganduma. Tuleb ära tabada see hetk, kui sa veel ei ole mugandunud, aga oht on väga suureks läinud, tekib kiusatus uut informatsiooni endasse enam mitte ammutada ja langetada otsused olemasoleva [teadmise] pealt. Mõnda aega võib see anda päris häid tulemusi, aga oht, et eksitakse, on väga suur. Mina ei tahtnud ennast sinna asetada.

Olen väga tänulik Eesti rahvale, et pärast üheksat aastat peaministrina valiti mind [2014] Euroopa Parlamenti, kusjuures ma sain Eestis kõige rohkem hääli. Seda juhtub harva, et inimene on olnud üheksa aastat täitevvõimu juht ega ole lõpuks näoli poris ja seljal jalajäljed.

Kui kevadel 2019 teinuks valitsuse Reformierakond, kas teie oleksite siis praegu teist ametiaega Euroopa Komisjoni volinik?

(Paus)

Ajalugu ei tunne olekseid, ei ole mõtet väga palju selle üle spekuleerida. Et kui Lembitul olnuks kuulipilduja, siis milline oleks maailm praegu välja näinud...

Aga jah, suure tõenäosega oleksin olnud Euroopa Komisjoni volinik. Kuid ei maksa arvata, et see amet on midagi niisugust, millest peaks kümne küünega kinni hoidma või mille puudumist peaks väga taga nutma. Mul on huvitav ka Euroopa Parlamendis, loodan, et [seal] alles läheb huvitavaks.

Olete ise kord väitnud, et jäänuks teie Reformierakonda juhtima, nagu oli 2004-2014, siis poleks oravad kunagi opositsiooni kukkunud. Olete selles ikka nii kindel?

Ah, kuulge... Et tüütust küsimusest lahti saada, nähvad midagi ja siis tuleb järgmine küsimus... Oleks ma teadnud, et see minu vastus hakkab nii iseseisvat elu elama...

See jääbki teiega.

... võibolla oleksin põhjalikumalt kaalunud oma vastust.

Aga jah, eks minu repliigis mingi annus enesekindlust muidugi peitub. Olen kogu elu olnud suhteliselt enesekindel. Ehkki, alati olen ka kahelnud ja kaalunud argumente.

Usun küll, et oleksin sellega hakkama saanud. Aga jälle – ajalugu ei tunne olekseid.

Oleks... Võibolla oleks teistel paratamatult tekkinud mõningane tüdimus Reformierakonnast, nii või naa?

Tüdimus oli juba tekkinud. Ei ole päris normaalne, et üks erakond on nii pikalt valitsuses, nagu Reformierakond oli.

17 aastat.

Demokraatias on vaheldumine päris loomulik.

Aasta tagasi arvas Siim Kallas, et kolm praegust valitsusparteid vihkavad Reformierakonda ühiselt. Miks küll?

Ma ei ole selle hinnanguga nõus. See koalitsioon on sündinud väga pragmaatilistel alustel ja kellegi vihkamine ei ole küll olnud liikumapanevaks jõuks.

Jüri Ratasele oli praegune koalitsioon ainus võimalik, kus tema sai jätkata peaministrina.

EKRE oli Reformierakonna poolt välistatud, see koosseis on neile ainus võimalus olla üldse valitsuses.

Ja Isamaale on pensionireform (pensioni II samba vabatahtlikuks pööramine, toim) kindlasti teema, kus Reformierakonnaga poleks sellist kokkulepet sõlmitud, nagu saadi EKRE ja Keskerakonnaga.

Nii et see valitsus on sündinud väga pragmaatilistel alustel.

Oli EKRE välistamine valitsuspartnerina Reformierakonna poolt ikka õige samm?

Vaadates seda, mis on hiljem tulnud, olen järjest enam veendunud – jah, see oli ainuõige samm. Ma ei jaga ka optimismi, mida kesk-aasialiku võimuvahetuse puhul on mõned inimesed väljendanud, kui võim läks isalt pojale, et nüüd on meil tegemist tolerantsema ja etteaimatavama käitumisega juhiga. Minu arvates ei maksa Martin Helmel midagi öelda hommikul ühtedele üht ja pärastlõunal eitada seda.

Võtame needsamad [EL-i] eelarveläbirääkimised. Ta läheb ECOFIN-ile (EL-i liikmesriikide majandus- ja rahandusministreid koondav majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu, toim)  ja ütleb selgelt, et Eesti on EL-i majanduse taaskäivitamise paketile vastu. Ta ütleb sama ka Reutersile. Reuters teeb sellest uudise, mis lendab igale poole maailma, ka minu prantsuse keele õpetaja küsib, miks Eesti on vastu. (Tegelikult kasutas Reuters allikana Martin Helme 27.05.2020 intervjuud ETV "Esimeses stuudios", toim)

Tõtt öelda, mina ei oska talle seletada. Kodus küsivad ajakirjanikud Helmelt ja ta ütleb: ah, see on Reutersi tõlgendus. Ja siis läheb edasi, nagu midagi poleks juhtunud ja keegi ei küsi ka, kuidas siis tegelikult oli.

Sest peaminister Ratas ütles, et Eesti valitsuse positsioon on teistsugune.

Aga see ei tee olematuks, mida [rahandus]minister ütles Reutersile ja mida ta pärast eitas.

Kuidas erineb Ansipi Reformierakond praegusest Kaja Kallase Reformierakonnast?

(Kandev paus)

No mina ei tahaks hakata neid erinevusi välja tooma. Las seda teevad kõrvalseisjad.

Eks iga juht on oma iseloomu, vaadete, eelistustega ja mingil määral vastavalt sellele kujuneb ka erakond. Mingid erinevused muidugi on, kuigi põhiolemuselt on Reformierakond ikka endine, kaitseb liberaalseid väärtusi nii Ansipi ajal kui ka Kallase ajal.

Oponendid hoiatavad, et te ei saa valitsusse seni, kuni Kaja Kallas on Reformierakonna esimees ja peaministri kandidaat. Kas teie mõistate nende juttude tagapõhja?

(Muigab) Kui oleksin mõne praeguse valitsuserakonna esindaja, siis ainult selliseid jutte kogu aeg räägiksingi. Mina aga nendesse juttudesse ei usu.

Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid ütles küll, et Keskerakonnale ja Isamaale tekib "vangerdusoht" valitsuses siis, kui Reformierakond vahetab esimeest, sest koalitsiooni töörütmile oleks keerulisem Kristen Michal või Andrus Ansip opositsiooni juhina.

(Paus)

Ja mis see küsimus praegu on?

Kas see on usutav väide?

(Paus)

Usun, et Kaja Kallas on piisavalt ebamugav praegusele koalitsioonile. Alati on arenemisruumi, aga mis puudutab Andrus Ansipit, siis Andrus Ansip ei saa selleks opositsioonijuhiks, kes võiks praegusele valitsusele ebamugavaks muutuda.

Mullu sügisel lugesin meediast – Reformierakond on poliitilises isolatsioonis, sest tal ei ole teistele midagi pakkuda. "Teistele", see tähendab Keskerakonnale ja Isamaale. Kas teil on neile midagi pakkuda?

Jah, neid kõige jämedamaid vorste meil ei ole pakkuda. (Muigab) See ei peakski olema eesmärgiks, et koalitsiooniläbirääkimised käivad põhimõttel "kurgid sulle, raha mulle". Pakkuda tuleks Eesti rahvale. Mina näen, et sellel koalitsioonil on olnud rahvale pakkuda häda ja viletsust. Oleks saanud palju mõistlikumalt asju ajada.

Allakäik tuleb märkamatult, ka rahvusvahelises plaanis. Oleme suutnud end mängida olukorda, kus lätlastel on NATO asepeasekretär ja Euroopa Komisjoni peasekretär, leedulastel on NATO asepeasekretär ja Eestil ei ole ühtegi sellist kohta tulnud. Need on märgid, kui tõsiselt meid võetakse.

Kui ikka rahandusminister läheb ja ütleb lärtsatades ära, et meie oleme vastu, tambib rusikaga rindu, räägib suveräänsusest... Ei mõju usutavalt.

Andrus Ansipi intervjuu Toomas Sildamile. Autor/allikas: Heini Heinlaid / ERR

See oli nüüd küll avaldus – inimene räägib suveräänsusest ja see ei mõju usutavalt?

Kui see inimene räägib maksude kontekstis suveräänsusest, siis sel pole riigi suveräänsusega küll palju pistmist.

Kui räägime EL-i eelarvest, et kulude katteks võetakse võlgu, siis ükskord tuleb võlg tagasi maksta. Mis on tagasimaksmise võimalused?

Üks võimalus – sissemaksed eelarvesse jäävad nagu need on ja liikmesriigid hakkavad tulevikus eelarvest vähem raha saama, sest osa vahendeid läheb varasemate võlgade katteks.

Teine võimalus – suurendatakse liikmesriikide sissemaksed ühisesse EL-i eelarvesse ja sellega makstakse võlg tagasi.

Ja kolmas võimalus – luuakse täiendavad EL-i omavahendid. Praegu läheb suur osa tollimaksust EL-i eelarve katteks ja samamoodi võib sinna minna muid makse...

Digimaks, plastimaks...

... ka süsinikumaks.

Süsinikumaks on selline, mida ühe riigi poolt efektiivselt kehtestada ei ole võimalik. Sellest on aastaid räägitud, et tuleks maksustada ka mustalt toodetud elektrit, mida kolmandatest riikidest sisse ostetakse, näiteks Venemaalt, Valgevenest. Kui Eesti tahaks kehtestada selliseid makse Venemaalt ostetavale elektrile üksinda, siis see võib Eestisse tulla ka läbi Soome või läbi Läti ja Leedu ning meie kahjustaksime ainult oma ettevõtteid sellise maksu kehtestamisega.

Digimaks?

Ka suur Prantsusmaa on olnud liiga väike, et iseseisvalt digimaksu kehtestada. Ärgem unustagem, tegelikult on juba praegu 12 liikmesriigis mingil määral digimaks olemas, aga päris digimaksu, mis tagaks õiglase tulude jaotamise, seda pole õnnestunud [EL-i üleselt] kehtestada. Prantsusmaa üritas, aga sattus nii suure globaalsete teenuste pakkujate ja USA surve alla, et peatas selle maksu rakendamise.

Eesti ajakirjandus kurdab ka, et nende reklaamitulud muudkui vähenevad, need tulud lähevad Facebookile, Google'ile, kes suudavad müüa käitumispõhist reklaami ja loomulikult ei ole see õiglane, sest need suured teenusepakkujad ei maksa sentigi makse meie riigis.

See ei ole normaalne, sellele tuleb lahendus leida ja minu arvates on efektiivne lahendus ainult siis, kui leiame selle ühiselt Euroopale.

Pista siia juurde jutt suveräänsusest on täiesti kohatu. Kas me oleme suveräänsemad siis, kui meid lihtsalt riisutakse ja kooritakse? Me käitume täiesti mõistusepäraselt siis, kui suudame oma huvisid koos teistega kaitsta, see on kõige parem suveräänsuse kaitse.

Kas teie näete Jüri Ratase koalitsioonis pragusid?

Ainult pragudest see koalitsioon koosnebki, ei ole seal suuri ühishuve näinud. Ongi see "kurgid sulle, raha mulle" ja igaüks saab vorstikese ja keegi kõigi jämedama.

Valitsused ei kuku ju opositsiooni survel?

Võtame kasvõi sel nädalal räägitud [siseministeeriumis valminud] võõrtööliste eelnõu, mille kohta [haridusminister] Mailis Reps ütleb, et see jääbki siseministri unistuseks. Ma küll ei mäleta, et varasematel valitsustel oleks olnud selline suhtlusstandard, kus üks minister oleks teise ministri nagu koni varba all ära kustutanud. See on midagi erilist.

See tuleb valitsuse enda seest, mitte opositsiooni survest.

Jah, see tuleb valitsuse seest, koalitsioonid lagunevad tavaliselt seestpoolt. Ei saa eitada, et ka väline surve annab [valitsuse] sisemiseks lagunemiseks hulga põhjusi. Kui ajakirjandus on leebe, opositsioon on hambutu – ei see valitsus siis lagune, küllap võetakse veel laenu ja küllap saab keegi veel vorstikese.

Kõrvalt vaadates jääb mulje, et kuna Reformierakond ei ole otsustanud, kas teha – kui see võimalus avaneb – valitsus Keskerakonna või Isamaa ja sotsidega, siis see otsustamatus hoiabki praegust valitsust koos, sest ei Keskerakond ega Isamaa taha opositsiooni kukkuda.

(Naerab)

Nii lihtne see küll ei ole, et Reformierakond otsustab, et meie tahame nüüd käia selle erakonnaga ja siis kõik sünnibki. Lagunemine tuleb eelkõige seestpoolt, kui koalitsioonis jõutakse arusaamisele – nii enam edasi ei saa, see ei ole talutav, see on ülatanud kõik võimalikud piirid. Siis hakkab koalitsioon lagunema ja siis on ka võimalus uut koalitsiooni kokku panna.

Koalitsioonierakonnad vajavad ju perspektiivi, et mis saab siis, kui see valitsus laguneks.

Põhimõtteliselt on see perspektiiv neil olemas. Reformierakond on praeguseks deklareerinud, et on võimeline tegema koostööd kõigi riigikokku kuuluvate erakondadega. Mulle koostöö Martin Helme juhitud EKRE-ga väga mõistlikuna ei tunduks, aga... kui mõned ütlevad, et ta on mõistlikum kui Mart Helme, siis selles... mingi sõnum on.

Panite mu praegu mõtlema, et kas oleks võimalik ka Reformierakonna ja EKRE liit, kellel oleksid hääled parlamendienamuseks tõesti koos.

Mina ei taha teoretiseerida, aga teoreetiliselt on kõik võimalik.

Ma ei ole erakonna asjades nii palju sees, et võiksin rääkida mingitest allhoovustest. Ei pea heaks tooniks, kui ametist lahkunud erakonna esimees jätkab erakonna juhtimist. Pigem hoida ennast eemale.

See pole nii ainult erakonnas, vaid iga juhi puhul – kui juht ametist lahkub ja hakkab üle õla kogu aega [uue juhi] vigu parandama, siis sellel, kes on ametisse asunud, ei teki iialgi tunnet, et tema vastutab nüüd kõige eest. Ja kui ta teab, et keegi parandab alati tema vead, siis päris juhti temast ei kasvagi.

Andrus Ansip, te olete üks mõjukamaid reformierakondlasi.

Ma kasutan seda mõju – kui mul seda on – kusagil mujal ja mitte selleks, et jätkata erakonna juhtimist ka siis, kui ma ei ole juht. Kui sa ei ole asjades sees ja hakkad langetama otsuseid vana rasva pealt, siis varem või hiljem tulevad eksimised ja seepärast ma hoidun taolisest sekkumisest.

Kaja Kallas andis möödunud nädalal kolleeg Arp Müllerile põneva intervjuu, et Reformierakond on Isamaaga uue valitsuse juttu ajanud. Oleks Isamaa ka teie valik?

Raske on minul kedagi valida või valimata jätta.

Kui praegune valitsus peaks lagunema on Reformierakonna valik väga lihtne: kas teha uus valitsus Keskerakonnaga või Isamaa ja sotsidega.

Küllap see sõltub ka sellest, miks valitsus laguneb ja sellest tulenevalt valikuvõimalused ka vähenevad. Kui praegune valitsus, oletame, laguneb selle tõttu, et üks erakond saab hakkama millegi väga amoraalsega, siis selge see, et tema koht on opositsioonis ja tema enam valikute hulka ei kuulu.

Elus on ikka nii, et meie valime ja meid valitakse. Need valikud ei pruugi alati kokku langeda, olgu siis meeste ja naiste vaheline suhe või erakondade vaheline suhe, reeglid on ikka needsamad.

Kuigi Isamaal on Reformierakonnaga kurvad kogemused – 2005 ajasite Res Publica valitsusest välja, 2014 lükkasite IRL-i kõrvale.

Võin öelda, et Reformierakonnal on samad kurvad kogemused, nemad lükkasid meid ka kõrvale.

Sügisel 2016, üks kord.

Ei ole poliitikas nii, et keegi lükatakse kõrvale.

Valimised annavad tavaliselt uue reaalsuse ja valimiste põhjal koalitsioone tehakse ja tavaliselt jätkab koalitsioonis vähemalt üks eelmises valitsuses olnud erakond. Keegi ei nimeta seda – näiteks Soomes – reetmiseks, et meie kolm või kaks peaksime jätkama uues valitsuses koos ja kui nii ei saa jätkata, siis ei saa seda keegi teha.

Seega teie ei ütle, et sotsiaaldemokraadid ja Isamaa reetsid Reformierakonna sügisel 2016, kui tegid valitsuse Keskerakonnaga?

Ma ei kasutaks poliitikas üldse taolistel puhkudel väljendit "reetmine". See on ikka oma huvide realiseerimine kõige paremal moel ja mis need huvid täpselt olid, nemad teavad paremini.

Sellist pakkumist Reformierakond poleks saanud kindlasti teha, nagu tegi Keskerakond [novembris 2016] peaministriparteiks saamise nimel, et ministrikohad jagunevad võrdselt sõltumata sellest, milline oli valijate mandaat ühele, teisele või kolmandale erakonnale. See ei ole proportsionaalne, aga sellise pakkumise Keskerakond tegi ja väiksematele partneritele [sotsidele ja Isamaale] oli see piisavalt ahvatlev. Jälle tuleb kord öelda – päris pragmaatiline koalitsioon sattus. Ehkki rumalusi tehti palju. Võtame sellesama alkoholiaktsiisi tõstmise...

Andrus Ansip, palun, ärme lähe sinna.

Miks?

Ma tean teie juttu – 50 suletud külapoodi, 345 miljonit eurot saamata maksuraha, millest te tahate rääkida. Kihte on siin rohkem. Pärast kange alkoholi aktsiisi nüüdset langetamist vähenes piirikaubandus, aga suurenesid alkosurmad, rohkem inimesi viiakse politseisse kainenema, perevägivald...

Ei oleks pidanud seda lollust tegema, siis ei oleks tulnud seda lollust ka parandada ja jäänuks teie nimetatud kaasnähud olemata.

Paraku on see üldistatav, et ah, ärme lähe sinna, ah, mis me nüüd sellest ikka, las ta olla... Ratas teeb suure lolluse, mis lõpuks kleebitakse külge ainult [Jevgeni] Ossinovskile, aga see oli Ratase valitsus. Siis tulevad perekond Helmed ja ütlevad, et nemad parandasid ära lolluse, taovad endale rusikaga rindu ja ajakirjandus kõrvalt ütleb, las ta olla, siin on nii mitmeid kihte, las ta olla. (Laiutab käsi)

Andrus Ansipi intervjuu Toomas Sildamile. Autor/allikas: Heini Heinlaid / ERR

Laevaehitaja ja -remontija BLRT loobus välistööjõu-probleemide tõttu suure ujuvdoki Tallinnasse paigaldamisest ja paneb selle käima Leedus, kus tööjõupoliitika on ettevõtetele sõbralikum. EKRE vastuseis välistööjõule mõjutab Eesti valitsuse poliitikat. On see kõik paratamatus?

Paratamatus on see loomulikult – ettevõtlust edendatakse seal, kus on ettevõtjale kasulikum. Ka praegune valitsus võiks aru saada, et oleme globaalses konkurentsis ja konkurentsis ka oma naabritega. Üldiselt tuleb öelda, et mida külvad, seda lõikad. Külvati ja viljad juba tulevad.

Nii need ettevõtted Eestisse tulid, sest Eesti on olnud investoritele konkurentsivõimelisem ja atraktiivsem ning nii need ettevõtted võivad siit ka minna, kui Eesti muutub naaberriikidest vähem atraktiivseks. Kaovad töökohad, kaob ka meie majanduslik õitseng. Igal teol on tagajärg.

Kas Ratase valitsus on praegu liiga kergekäeliselt miljardid eurod laenu võtnud?

Jah, on. Kõigepealt oleks Ratase valitsus pidanud headel aegadel koguma reserve nagu neid koguti 2005, 2006, 2007. Aga Ratase valitsus jättis reservid kogumata, ka kõige parematel aegadel oli eelarve defitsiidis. See on esimene ja väga oluline viga.

Edasi on kõik käigud juba sundkäigud. Kui tavaliselt üritavad valitsused kriisiajal stimuleerida tööhõivet, et võimalikult paljud inimesed tööl püsiksid, siis nüüd oli risti vastupidi – maksumaksjal tuleb teatud kulud kanda, et inimesi kodus hoida. Kui inimesed on kodus, tööd ei tee, aga süüa tahavad, ju siis selle eest tuleb maksta.

Olid tööturutoetused, mida töötukassa pakkus vähenenud töötasu toetamiseks.

Tööturutoetus töötas väga hästi. See on meede, mida praeguse valitsuse puhul tuleb kiita. Aga selleks tulnuks kasutada reserve, mis kulutati ära headel aegadel, seega tuli võtta laenu. Selleks oli see vajalik.

Samas isegi ütleksin, et ka lennukilt raha külvamine, nagu tehti USA-s, et igale inimesele maksti mingi kindel summa kätte – nendes oludes oleksid ka taolised meetmed täiesti arutamist väärt.

Augustis peaksid avalikuks saama järgmise aasta riigieelarve kontuurid. Milline on teie soovitus – juurde laenata või kärpida?

Sellele küsimusele ei ole üldse mõtet vastama hakatagi. Me ju teame, mida see valitsus teeb – laenab mõõdutundetult. Laenamisega on nii, et see, kuhu laenuraha investeeritakse, peab olema selline koht, kus see tagasi teenitakse.

Nii et teie kärbiksite eelarvet?

Ilmselt tuleks teha mõlemat. Nii vaadata, kuidas mitteotstarbekaid kulutusi kokku tõmmata kui ka seda, kust annaks majandust stimuleerida. Ei saa jätkata ebaefektiivsete kulutustega näiteks avalikus sektoris, samal ajal kui erasektor peab kärpima. Ei ole maksumaksjal iialgi nii palju raha, et ta maksaks kõik kriisi tekitatud kahjud kinni, mingist anonüümsest kassast. See on utoopia.

Nii et ilmselt tuleks teha mõlemat.

Eesti Panga eelmise president Ardo Hansson ütles kujundlikult, et Ratas ja Helme seisavad praegu Ansipi ja [toonase rahandusministri] Ligi õlgadel, kes tegid kümme aastat tagasi need otsused, mis lõid korraliku vundamendi, reservid, millega on nüüd võimalik olukorda leevendada. Kelle õlgadel seisavad need, kes tulevad pärast Ratast ja Helmet?

Usun, et eks nad kõik seisavad varasemate valitsuste õlgadel. Aga need ei ole Ansip ja Ligi, kes praegusele valitsusele hea lähtepositsiooni lõid. See on ikka Eesti rahvas, kes on käitunud tervemõistuslikult pikka aega, ei ole talunud valitsust, kes oleks meie riiki võlgadesse uputanud ja ma loodan, et see kainenemine saabub meil õige pea ja praegune pillerkaar ära lõpeb.

Alles oli uudis, kuidas 2018 maksime riigi laenude teenindamiseks 17 miljonit eurot aastas, nüüdseks on see summa kasvanud poole miljardini. On suur vahe, kas 17 või 500 miljonit eurot aastas. Selle 500 eest saaks ühtteist teha.

Raudne reegel ütleb, et riikides, kus valitsussektori võlatase on väiksem, investeeritakse avaliku sektori poolt rohkem kui riikides, kes kogu aeg võtavad investeerimise eesmärgil võlgu.

Andrus Ansipi intervjuu Toomas Sildamile. Autor/allikas: Heini Heinlaid / ERR

Ütlesite koroonakriisi alguses kriitiliselt, et kõiki koju istuma panna on suhteliselt kerge lahendus, aga kui palju see lausaliste meetmete rakendame tekitab majanduslikku kahju, pole valitsusele huvi pakkunud. Teie ei oleks Eestit nii kinni pannud?

Kindlasti olnuks mõistlikum rakendada rohkem sihitud meetmeid, kui lausalisi piiranguid.

Kuid, meil on kriisis hästi läinud, eriti võrreldes riikidega, kus probleemid on suured. Belgia, Hispaania, Itaalia...

Ja väga hästi on meil läinud võrreldes sellega, milliseid tonte ise endale silme ette maalisime: kuidas Hiinas viidi inimesi peredest ära, keevitati kortermajade uksi kinni või kuidas Hispaanias avastati vanadekodu, kus kõik elanikud olid surnud ja hooldajad samuti kas surnud või jalga lasknud jne.

Aga kuiva statistika keeles oleme nii surmade kui ka haigusjuhtumite arvult miljoni elaniku kohta EL-i keskpaiga lähedal – 11. ja 13. kohal. Kui võrdleme end kasvõi Lätiga, siis neil on läinud mitu korda paremini.

Lausalised meetmed ei ole kõige efektiivsemad ja mõnes valdkonnas toodavad ka suurt kahju.

Möödunud nädalal oli The Economist'is artikkel, kus viidati Maailmapanga globaalsele uuringule – maailmas tähendab laste viis kuud koolist eemale hoidmine nende tulevaste sissetulekute vähenemist 10 triljoni võrra. Igal asjal on oma hind. Et koolikohustuse mittetäitmine meile midagi maksma ei lähe, seda illusiooni ei maksaks endale luua.

Oli vaja, et [Tallinna linnapea] Kõlvart tõi Ida-Tallinna keskhaiglat tagasi juhtima Ralf Allikvee, kes andis Eesti Päevalehele intervjuu, kus seadis kahtluse alla, kas meil on ikka mõistlik hoida kõiki haiglaid COVID-19 patsientide ootuses ja katkestada plaaniline ravi. Tema ütles otse, et tänavu aprillis jäi võrreldes mullusega [Ida-Tallinna Keskhaiglas] 3000 patsienti ravita.

Plaanilise ravi oluline piiramine oli vale. Ka õiguskantsler on öelnud, et eraraviasutuste keelamine oli põhiseaduse vastane. Neid vigu, kui peaks tulema uus puhang, ei tohiks valitsus mingil juhul korrata.

Leidsite, et valitsusel on parem loobuda keeldudest ja käskudest ning uskuda rahva tervesse mõistusesse. Kas tõesti saaks COVID-19-ga hakkama ilma keeldude ja käskudeta?

Mingid suunised peaksid kindlasti olema. Aga keeldude rakendamine nii nagu meil tehti... tihtipeale tuleb tunnistada, et see ei olnud põhjendatud.

Võtame eraraviasutuste tegevuse keelamise. Keelati ära hambaarstide tegevus. Ja patsient peab Tartust minema Tallinnasse selleks, et tarkusehammas välja tõmmatakse, kuna Tartus need skafandrites arstid ütlesid, et kuni kõnnite ja kõnelete, pole te meie patsient. Aga inimene ei saa magada, ei saa töötada, ei saa elada, see valu on tappev, valuvaigistid ei aita... Miks pidas keegi, kes ei ole arst ja ei ole arstina töötanud ennast targemaks kui mitukümmend aastat hambaarstina praktiseerinud inimesed.

Need lauskeelud on olnud mõneti väga kahjulikud ja neid uuest sama moodi rakendada ei ole mõtet.

Või siis piiride sulgemine. Üks Stanfordi ülikooli teadlaste artikkel ütleb, et Kesk- ja Ida-Euroopas varjati piiride sulgemisega riikide mittevalmisolekut kriisiks. Tuleb tunnistada, et mis Eestis siis teistmoodi oli. Soomes oli nakatumine väiksem kui Eestis, Lätis samamoodi. Meil – ilma vähimagi kooskõlastuseta oma naabritega – otsustati piirid sulgeda.

Järgmisel sügisel valitakse Eestile taas presidenti. Olete valmis kandideerima?

Ei, kindlasti mitte.

Koalitsioonil oleks ju päris nutikas teie peale kokku leppida, Reformierakond peab teid toetama ja üks mõjukas valitsuse kriitik on kõrvale tõstetud?

Pärast meie tänast juttu ma küsiksin, et mis põhjus oleks koalitsioonierakondadel mind toetada? Nad võiksid saada endale väga tugeva kriitiku Kadriorgu ja seda nad kindlasti ei taha.

Aga tõsiselt vastates – pärast üheksat aastat täitevvõimu juhina ei ole mul mingit ambitsiooni sukelduda sellisel tasemel Eesti sisepoliitikasse. See aeg on möödas. Olen tänulik Eesti rahvale kõigi nende üheksa aasta eest [peaministrina] ja ei tahaks rahva kannatust enam kuidagi proovile panna.

Kes oleks hea ja õige Vabariigi President?

See on riigikogu otsustada.

Arvate, et riigikogu saab sellega sügisel 2021 hakkama?

Võib saada, võib mitte saada... (Naeratab)

See koalitsioon kindlasti ei saa. Aga, kui koalitsioon muutub, siis need võimalused, et president valitakse riigikogus, on täiesti arvestatavad.

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: