Sven Mikser: mul ei ole Jüri Ratasest kahju, olen temas pettunud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Toomas Sildami intervjuu Sven Mikseriga
Toomas Sildami intervjuu Sven Mikseriga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Euroopa Parlament ei ole sotsiaaldemokraadist endist välisministrit Sven Mikserit lihvinud ega diplomaatilisemaks muutnud, kui ta kutsub Eesti opositsioonierakondi ja üldse liberaale praeguse valitsusliidu vastu pikale, kurnavale vastasseisule. Ja sisepoliitika dikteerib alati välispoliitikat, nõustub Mikser.

Kui igav on teil olla Euroopa Parlamendis?

Igav ei ole. Kui oleks igav, siis oskaksin seda pärast 20 aastat Eesti sisepoliitikas nautida. Aga ei, igavus ei kuulu minu jaoks Euroopa Parlamendi miinuste hulka.

Siis peate andma soovitusi kolleegile Jaak Madisonile EKRE-st, kellel on seal küll igav. Sult ei nõuta suurt midagi ja enamus seal isegi ei viitsi midagi teha, sind saadetakse lihtsalt preemiana viimasele puhkepaigale – nii kirjeldas tema euroaparlamenti.

Identiteedi ja Demokraatia fraktsiooni liikmena ongi tema teises seisus, sest selle fraktsiooni liikmed on suurel määral kõrval tööst, mida Euroopa Parlamendi liikmed teevad – neil ei ole raporteid, soovitusi Euroopa Nõukogule ja muid taolisi dokumente.

Miks nad kõrval on?

See on [Euroopa Parlamendi] suuremate Euroopa-meelsete fraktsioonide vaikiv kokkulepe, et Euroopa tulevikule olulistel teemadel ei anta otsustavat rolli nendele liikmetele, kes ei jaga ühiseid Euroopa väärtusi.

Teiseks, eks igaüks oskab igavust tunda ja endale rakendust leida erineval moel. Vaatasin kodus karantiini ajal, et lastel on tihti igav. Mina aga olen jõudnud vanusesse, kus igavust sellisel moel enam ei tunta.

Nii et on ekslik nimetada europarlamenti suureks jutukojaks, kus väga palju väljendatakse oma arvamust, millest keegi midagi ei hooli ja mis midagi suurel määral ei mõjuta?

Ilu on vaataja silmades. Ega ma ole kasvanud aastaga Euroopa Parlamendis selle institutsiooni apologeediks või kõige suuremaks fänniks. Olen [välisministrina] näinud Euroopa otsuste langetamise mehhanisme ka teise külje pealt, Euroopa Nõukogu laua tagant.

Eks kõik need institutsioonid võitlevad suurel määral ka omavahel oma koha eest päikese all, soovides saada endale juurde rohkem otsustuspädevust teiste võimuharude arvelt. Parlament olemuslikult, ka rahvusparlament, ongi teatud määral jututuba. Aga teisalt toimib ta teatud mõttes Euroopa südametunnistusena, valvab, et liikmesriikide pealinnad ja Euroopa institutsioonid – Nõukogu ja Komisjon – ei hakkaks liiga küüniliselt ja pragmaatiliselt asju ajama, vaid lähtuksid väärtustest ja ideedest, millest kogu Euroopa Ühendus alguse sai.

Kui suur on teie igakuine sissetulek?

See, mis palgana pangaarvele laekub, jääb 7000 euro alla. Loomulikult hüvitatakse, et selle palga arvelt ei pea endale Brüsselis eluaset üürima.

Kindlasti ei soovi Euroopa Parlamendi valijad, et parlamendi saadikud pühiksid rahalistel kaalutlustel üldse kodumaa tolmu jalge alt ja kogu oma elamise Brüsselisse koliksid. Nii ka mina, kui pandeemia veel puhkenud ei olnud, üritasin igal kolmapäeval-neljapäeval-reedel naasta kodukamarale ja olla kaasas ka Eesti riigi poliitiliste arengutega.

Ja mida maksumaksja teilt selle kõige eest tagasi saab?

Loodan, et saab tagasi parema Euroopa.

Olen väga Euroopa-meelne inimene ja usun, et see, mida EL on aastakümnetega loonud, väärib hoidmist.

Ilmselt on teil Euroopa Parlamendi väliskomisjonis huvitavam, kui istuda Eesti riigikogu opositsioonipingil?

Ma ei julge öelda, et seal on huvitavam. Kuigi, näiteks olen ma koroonapandeemia tõttu edasi lükatud tuumarelvastuse leviku vastase leppe jätkukonverentsi raportöör. See on kõige olulisem tuumarelvastuse levikut ja tuumatehnoloogia kasutamist reguleeriv lepe üldse, mida vaadatakse üle iga viie aasta järel.

On terve rida teemasid, mis Eestis ei tõuse kunagi parlamentaarsel arutelul nii prominentseks, kui need on Euroopa Parlamendis. Samas on Eesti parlamendis võimalus rohkem olla kättpidi asja küljes.

Kui teha kiire tagasipilk läinud aastasse, siis kes olid 3. märtsil 2019 – riigikogu valimiste päeval – teie jaoks võitjad ja kes kaotajad?

Valimiste päeval oli Reformierakond kindlasti suur võitja, sest veel mõni aeg enne valimisi prognoositi Keskerakonna edu ja see, et Reformierakond suutis valimiskastide juures võidu võtta, oli neile rõõmus üllatus ja suur šokk Jüri Ratasele.

Võrreldes 2015. aastaga tegi tunduvalt parema tulemuse EKRE. Sotsiaaldemokraadid pidid vaatama peeglisse ja küsima, mis läks valesti.

Aga see oli valimispäeva seis. Juba loetud tunnid hiljem olid kaalukausid pöördunud.

Reformierakond võitis suurelt, Keskerakond jäi teiseks... Millist valitsust teie uskusite Eestile tulevat?

Selle valimistulemuse põhjal oli minu ainus matemaatiliselt võimalik enamuskoalitsioon, mis sisaldanuks sotsiaaldemokraate. Ehk siis Reformierakond, Isamaa ja sotsiaaldemokraadid.

Toomas Sildami intervjuu Sven Mikseriga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kui teie olnuks Keskerakonna esimees, kas oleksite oodanud Reformierakonna kutset koalitsiooni tegemiseks või proovinuks ise valitsuse kokku panna?

Kui te mulle otsa vaatate, siis mis te arvate – kas ma oleks läinud [EKRE esimehele] Mart Helmele tegema ettepanekut valitsus moodustada?

Oleksite lasknud Keskerakonnal opositsiooni kukkuda?

Ma ei taha ennast panna teise inimese kingadesse. Oleksin teinud kindlasti tööd selle nimel, et Keskerakond jõudnuks valitsusse, milles ei oleks esindatud EKRE. Selline valitsus olnuks ka matemaatiliselt võimalik. Loomulikult, Jüri Ratas ei oleks olnud selles valitsuses peaminister.

Aga ma kindlasti ei liitu nendega, kes ütlevad, et küll nüüd mees oskas kastist välja mõelda. See ei ole nutikus, vaid moraalsete standardite alla laskmine ja selleks mina valmis ei ole.

Sven Mikser, olete te tõesti siiras, kui ütlete, et erakonna esimehena, kellel on võimalik jääda peaministri kohale, olete teie valmis sellest loobuma moraalsete kategooriate nimel?

Selleks, et valitsusse ei saaks EKRE-taoline erakond – absoluutselt. Hetkegi kõhklemata.

Kas EKRE tuli selleks, et jääda ja peame harjuma temaga koos elama?

Kui vaatame taolist – ma ei oska seda nimetada ideoloogiaks, veel vähem maailmavaateks – mustrit viljelevate erakondade käekäigule, siis – jah.

Opositsioonierakonnad ja ka paljud teised vabadusi ja liberaalseid väärtusi kalliks pidavad inimesed ja ühiskondlikud organisatsioonid peavad peeglisse vaatama. Üks meie viga oli arvamine – see [koalitsioon] on liiga jube, et saaks päriselt juhtuda ja isegi kui see päriselt juhtub, siis kogu konstruktsioon vajub ise enda raskuse all loetud nädalate või kuudega laiali, kukub kokku.

Seda ei juhtunud, seda ei juhtu.

Kui tahame seista liberaalsete väärtuste, vaba ühiskonna eest, siis peame olema valmis väga pikaks, kurnavaks vastasseisuks, meil peab olema strateegilist kannatust ja kindlasti ka nutikust. Usun, et kõik, kellele see on oluline, olgu nad iduettevõtjad, kodanikuühiskonna organisatsioonid või liberaalsed, demokraatlikud poliitilised jõud – kõik me peame suutma oma rolli välja mängida.

On see nüüd üleskutse pikale vastupanule?

See on üleskutse, et me ei laseks ennast heidutada. Et käime üks kord koos, võtame kätest kinni, laulame ja siis vaatame, et oo, need inimesed on endiselt oma ministeeriumites, Toompeal. Ja siis lööme käega ja harjume ära. Seda ei tohi me lubada.

Mullu detsembris ütlesite Õhtulehes üllatava otsekohesusega, et "ükski valija ei vaja vagurat lollikest". Järelikult tulebki poliitilisse miinipildujasse järjest miine kukutada ja sihtida pole eriti vaja?

Ei-ei. Arvan, et valijad vajavad kindlasti tarku, südametunnistusega inimesi. Aga inimesed, kellel tarkust ja südametunnistust pakkuda ei ole, ei saa olla tasased ja vagurad, nemad peavad olema lärmakad, kuuldavad ja nähtavad. Sellist kombinatsiooni – vagur lollike – valija ei vaja.

Küll aga võib olla turul nišši vähem vaguratele lollikestele. (Naerab)

On siis endiselt nii, et valitsused lagunevad seestpoolt, mitte välisest survest?

Nii ja naa, aga Eesti kogemus ütleb, et enamasti minnakse sisemiselt tülli. Isegi mitte niivõrd tülli üksikküsimuste üle, vaid kellelgi hakkab reiting pikalt vales suunas minema ja otsitakse väljapääsu, kui see väljapääs on matemaatilisel mänguväljal muidugi olemas.

Praegu püsib Isamaa reiting pikka aega valimiskünnise piiril. Aga nad ei näe ka kusagilt mujalt valguskiirt paistmas, neile ei ole seestpoolt valitsuse lagundamise otsus kerge tulema.

Ent kui ühel või teisel põhjusel peaks valija ütlema, ka sina, Jüri Ratas, vastutad kõige selle eest, mida teevad isa ja poeg Helmed, ning istuvale peaministrile tundub, et tema enda renomee ja erakonna toetusbaas saavad kahjustatud asjade eest, milles ta ise vahetult ei ole kaastegev, siis see sunnib inimesed kindlasti teatud valikutele.

Huvitav, mida Reformierakond siis teeks, milline oleks nende esimene eelistus? Teha valitsus koos Keskerakonnaga või koos Isamaa ja sotsidega?

Tõenäoliselt otsiks Reformierakond täna siiski võimalust jätta Keskerakond järele mõtlema opositsioonipingile. Alati on ka võimalus, et kui valitsus kukub endalegi ootamatult ja opositsioon ei ole valmis kiirelt reageerima, siis hakatakse kompama erinevaid variante, mille seast valitakse hetkel soodsam tunduv lahendus.

Möödunud augustis rääkisite, et valitsuse lammutamiseks tuleb "süsteemselt töötada, et panna kokku kõik need jõud, mis viivad tulemuseni". Miks pole tulemust olnud – kas puudub süsteemsus või puuduvad jõud?

Praegu puudub jõud. Me näeme, et Toompeal püsib koalitsioon koos, tal on parlamendis enamus.

Osa ühiskonna pettumus, et selline valitsus püsib ja keegi justkui midagi ei tee, on arusaadaval moel suunatud osaliselt ka opositsioonierakondade vastu.

Nagu just ütlesin: mitte ainult opositsioonierakonnad, vaid kõik, kellele vaba ühiskond on oluline, peavad aru saama, et see on pikk strateegiline vastasseis, see ei ole juhuslik anomaalia, mis järgmiseks hommikuks läheb üle. See on miski, millega tuleb süsteemselt tegutseda.

Ja mitte ainult võidelda valitsuse või üksikute ministrite, nende väljaütlemiste ja tegude vastu, vaid tegeleda ka nende algpõhjustega. Ei saa ju eitada, et paljude inimeste frustratsioonil on sotsiaalmajanduslikud põhjused, mis jäeti riigi poolt õigel ajal tähelepanuta.

Mahajäetud ja ilmajäetud inimesed?

Kellele pakutakse nüüd midagi, mille üle uhke olla. Kui isiklik eduelamus ei anna põhjust tunda ennast hästi või teistest paremini, pakutakse sulle võimalus tunda seda kas oma nahavärvi, soo, emakeele või mingi muu tunnuse alusel, ka siis, kui su elujärg sellest paremaks ei lähe.

Aastal 2012 avaldas Eesti Ekspress nupukese "Sven Mikseri head pahad päevad". Mäletate?

(Paus) Pean hakkama mõtlema, mis juhtus 2012... Siis olin erakonna esimees...

Toomas Sildami intervjuu Sven Mikseriga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Sotsid olid siis Eesti kõige popim erakond, nautides umbes 30-protsendilist toetust ja kui siis oleksid toimunud riigikogu valimised, võinuks teie kolida suure tõenäosusega Andrus Ansipi peaministri kabinetist välja. Ja mis nüüd sellest järele on jäänud?

Valimiste vahelistes reitingutes on tihtipeale õhku sees.

See oli aeg, kui tekkis esimene tüdimus ja tülpimus [Reformierakonna esimehe] Andrus Ansipi pikast peaministriks olemisest ja kuhugi tuli see suunata. Eks sotsiaaldemokraadid olid ka tõusulainel. Kuid tegelikus valimisolukorras ei oleks meie struktuurne tugevus seda reitingu numbrit välja kandnud. Oleksime teinud hea tulemuse, aga kindlasti mitte 30 protsenti.

See aga ei muuda olematuks asjaolu, et meie reiting on sellest ajast märkimisväärselt kahanenud. (Praegu on sotsiaaldemokraatliku erakonna toetus 10 protsendi ümber, toim) Sellel on põhjused, osa neist endast väljaspool, aga päris mitmed tuleb üles leida ka enda seest.

Võib-olla oli viga sotside räige vastandumine EKRE-le, see ehmatas teie valijaid nagu ka kompromissitu alkovõitlus, mistõttu kaotasite kolmandiku kohtadest riigikogus? Enne viimaseid parlamendivalimisi oli riigikogu sotside fraktsioonis 15, pärast valimisi 10 liiget.

Seda alkovõitlust võib vaadata ka sellest peeglist, kuidas nüüd [sotsiaal]minister Kiik käib ja kahjatseb, et joomine on muutunud jälle suureks probleemiks ja riigikassa ei aja sugugi üle ääre, et aktsiisi alandati.

Loomulikult ei ole karskusvõitlus sotsiaaldemokraatide keskne maailmavaateline postulaat.

Mis see on siis?

See on lõhedeta ühiskond. Et ühiskonnas ei oleks mahajääjaid, kõrvaletõrjutuid, neid, kes ei tunne ennast ühiskonna osana ja keda ühiskond ei ole valmis aitama. Meie tahame tervet, lõhedeta ühiskonda, kus kedagi ei diskrimineerita grupitunnuste alusel, olgu selleks nahavärv, emakeel, seksuaalne sättumus, usutunnistus, vanus, sugu...

Alkoholiteema oli üks õnnetu teema, mis viis fookuse meie jaoks valesse kohta.

Mis puudutab EKRE-le vastandumist, siis meie ei ole otsinud vastandumist, kuid väärtuste eest seismisel oleme kõige põhimõttekindlam erakond ja selle üle ei oska ma tunda mingit kahetsust. Pigemini uhkust.

Kaks korda rohkem inimesi toetab – avaliku arvamuse küsitluste järgi – praegu EKRE väärtusi ja EKRE poliitikat kui sotside omi.

Väga loodan, et paljud neist inimestest ei toeta neid väärtusi, mida me näeme või kuuleme EKRE liidrite sõnadest. Küllap nad väljendavad üleüldist rahulolematust ja arvavad, et kõige parem on seda kanaliseerida EKRE toetamisse. Nad näevad EKRE-s radikaalset süsteemivastasust ja ignoreerivad, mida öeldakse näiteks naistearstide, mustanahaliste või maasikakasvatajate kohta.

Möödunud aastal võtsid sotsid LHV pangast 300 000 eurot laenu, mida käendavad solidaarselt erakonna juhatuse liikmed. Kui suurelt teie riskite?

Praegu võib juba öelda, et ei riski. Erakond tegi realistliku finantsplaani, et selle kohustusega toime tulla. Oleme ka riigikogus, saame riigieelarvelist toetust, lisaks liikmemaksudele ja toetajate annetustele. Nii et mul ei ole suurt riski.

Kas üldiselt ongi nii, nagu Vilja Kiisler äsja Delfis kirjutas: ""Pole raha, pole erakonda" kehtib endiselt ning Eesti poliitikat kujundab erakondade rahanälg, mitte valijate tahe."?

Eks see on mõnevõrra reljeefselt öeldud. Aga Vilja Kiisleril on kindlasti õigus, et rahakott on liiga suur tegur erakondade valimistulemuse kujunemisel.

Olen jätkuvalt seda meelt, et parim viis vähendada raha rolli poliitika üle on vähendada erakondade võimalusi seda raha kulutada. Sissetulevat raha võib kontrollida nii- ja teistpidi, ikka leidub keegi, kes pärandab oma maja erakonnale või kingib erakonnale lapse alimentideks mõeldud raha või leiab kapi pealt teemantsõrmuse ja pandib selle, et erakonna maailmavaadet toetada... Selliseid skeeme, mille peale tahaks laulda "Räägi, räägi veel, / küll me usume, / jutusta aga julgesti, / küllap meie usume!" – neid ikka leitakse.

Kui erakondadel on võimalus piiramatult raha kulutada, kleepides linna ja ujutades telekanalid reklaamiga üle, siis kindlasti leitakse viis, kuidas seda raha võtta. Kui piirata erakondade võimalusi raha kulutada, kaob ka suur motivatsioon susserdades raha sisse tuua. Mina näeksin [parteide] rahastamise reformi eeskätt nii, et vähendada reklaami mahtu, mida erakondadel on lubatud soetada.

Miks tekib ikka ja jälle elektrit, kui Keskerakond ja raha kokku saavad?

Küsige Keskerakonnalt.

Teie ju teate, kas Eesti erakondade rahastamises olid kunagi džungliseadused, et sulas ja kilekotiga?

Arvan, et teistes erakondades on võetud raha viisil, mis ei ole... seaduse mõttega kooskõlas. Võib-olla on probleem olnud selles, et meil lubatakse eraisikutel erakondi toetada. Alati on neid, kes soovivad erakondi toetada, aga ei taha, et nende nimi oleks avalikult välja toodud.

Mõneti võib see olla isegi arusaadav, sest kui tema maailmavaade on opositsiooniline, ei soovi ta, et riigivõim hakkaks talle kuidagi viltu vaatama. Teiste puhul tekib paratamatult küsimus, kas nad soovivad nähtamatu toetuse eest saada vastu mingit hüve, nagu on küsitud ka [Keskerakonna] viimase rahastamisskandaali ajal.

Toomas Sildami intervjuu Sven Mikseriga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kas erakonna esimehena olete teie olnud olukorras, kus rahapakk on lauanurgal ja mõtlete, mida sellega teha?

(Mõtleb korraks) Ei ole. Sotsiaaldemokraatidel ei ole olnud kunagi... (hakkab naerma) ...juurdepääsu suurele rahale. Oleme olnud Eesti erakondadest üks neid, kes on sunnitud kõige kasinamalt läbi ajama.

On teil Jüri Ratasest praegu kahju ka?

Ta on oma valikud ise teinud, mul ei ole temast selles mõttes kahju. Kui aga küsimus ümber sõnastada: ma olen temas kindlasti pettunud.

On teil kahju, et sügisel 2016 tõid just sotsid koos Isamaaga Keskerakonna peaministriparteiks, kui Ratas sai Savisaare asemel selle esimeheks, ja lükkasid Reformierakonna opositsiooni?

Mul ei ole kalduvust tagantjärele kahjatseda valikuid, mida olen teinud. Siis tegime valiku lähtudes toonasest parimast teadmisest. Ilmselt ei saa meile ette heita, kui eeldasime, et Keskerakonna uue põlvkonna juhid on... rohkem südametunnistusega, kui tagantjärele välja tuli. Me ju keegi ei teadnud, ja usun, ka Jüri Ratas ei olnud siis enda jaoks otsustanud, et pärast järgmisi valimisi hakkab ta tegema diili EKRE-ga.

Kas valitsuses olemine ongi nii nagu eksminister Janek Mäggi kord kirjeldas: "Vaidlus käis [ÜRO] ränderaamistiku ümber. Mikser ütleb, et on vaja, Reinsalu ütleb, et ei ole vaja. Ja nii kuus tundi järjest! Kõigepealt vastasin neli tundi e-kirjadele, siis tüdisin neist, said tehtud. Seejärel mängisin kaks tundi internetis kabet. Midagi öelda ei olnud vaja, kaasa rääkida ei saanud."? Mis tunne sellistes olukordades endal on?

See on omajagu emotsionaalselt kurnav. Aga kui oled endas kindel ja tead, mille eest seisad, siis tuleb need olukorrad üle elada.

Muide, mis on huvitav. Toona, olgu siis tegemist ÜRO ränderaamistikuga või ÜRO Peaassamblee kuulsa Jeruusalemma hääletusega – justiitsminister [Urmas Reinsalu] oli minu suurem kriitik kui opositsioon kokku ja ta kasutas kõiki võimalikke vahendeid enda nähtavuse suurendamiseks.

Samas, läheme ajas tagasi kõigest paar nädalat. Ma ei tea, kas Eesti ajakirjandus on seda käsitlenud, aga kui Iisraelis moodustati uus valitsus, tegi EL-i kõrge esindaja Josep Borrell avalduse, kutsudes uut valitsus mitte annekteerima Palestiinlaste alasid ja kutsus üles üldse vaoshoitusele. Ta tegi selle avalduse 25 EL-i liikmesriigi nimel, eriarvamusele jäid Ungari ja Austria. Minul on hea meel, et Eesti oli nende 25 hulgas.

See tähendab, et päris-poliitikas eksisteerib teatav järjepidevus. Mul ei ole vähimatki kahtlust, et kui tänane välisminister [Urmas Reinsalu] oleks jätkuvalt justiitsminister, väljendanuks ta oma nördimust ja eriarvamust sellise positsiooni suhtes. Nüüd, välisministrina peab ta aga järgima teatud järjepidevust.

Kuidas sai juhtuda, et üks ÜRO paber – ränderaamistik – muutus Eestis sedavõrd ühiskonda lõhestavaks? Kas te magasite selle maha, ei märganud võimalikku tormi?

Kindlasti oli torm suurem kui sisu oli väärt. Me ei osanud tõesti ette näha, et nüüd nii tugev torm tõuseb.

Aga... ma ei tahaks sellesse ka väga kinni jääda, ränderaamistik on ÜRO-s heaks kiidetud, maailm tiirleb endiselt ümber päikese ja pöörleb ümber oma telje, inimesed endiselt rändavad, on protsesse, mis rännet mõnel ajal pärsivad ja on protsesse, mis seda tagant tõukavad, olgu selleks konfliktid, kliimamuutused. Eesti tänane valitsus võib ju läbi mõne oma ministri aegajalt saada kokku Ungari kolleegidega ja väljastada pressiteateid, aga ma ei ole näinud, et Eesti valitsus oleks tegelikult suuteline neid protsesse globaalselt ümber pöörama.

Muidugi tahavad kõik, et ränne toimuks võimalikult hästi manageeritult, reguleeritult, kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja meie oma riigi seadustega – siin ei ole suuri erimeelsusi poliitiliste jõudude vahel.

Aasta tagasi tsiteeris välisminister Reinsalu oma eelkäijat, välisminister Mikserit – tänapäeva maailmas on kogu poliitika kohalik poliitika. Kas sellest ei peagi poliitik lähtuma, ka välispoliitikat tehes?

Jah, välispoliitika on alati kohaliku poliitika pikendus, selle laiendus. Välispoliitika on viis, kuidas me kaitseme oma riigi ja oma rahva huve väljaspool ruumi, kus kehtivad meie suveräänsed seadused. Meile on oluline, et see toimuks võimalikult reeglitepäraselt ja reeglitepõhiselt, kokkulepitud normidest kinni pidades, võimalikult hästi prognoositavas keskkonnas.

Ja sisepoliitika dikteerib välispoliitikat?

Alati ja paratamatult, jah.

Veel on Reinsalu tsiteerinud president Obamat, et valimistel on tagajärjed. Ka riigi välispoliitikale?

Paraku küll, jah.

Toomas Sildami intervjuu Sven Mikseriga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

On see meile uus kogemus? Seni oleme mõelnud, et välis- ja julgeolekupoliitika on kaks valdkonda, mis kulgevad edasi sõltumata valimistulemustest.

Minul ei ole kunagi sellist illusiooni olnud, et välispoliitika kulgeb edasi sõltumata valimistulemustest. Meil lihtsalt on mitme aastakümne jooksul olnud rahvuslike eesmärkide osas suurem konsensus, kui on tänasel päeval.

Aga kui vaatame näiteks Suurbritanniat, siis rahvusvahelisi suhteid väga suurelt mõjutav Brexiti otsus sõltus otseselt sisepoliitiliste valimiste tulemustest. Või vaatame USA-d ja nende osalust kliimaleppes või Iraani tuumaleppes, siis jällegi – oleks valimised läinud teistmoodi, oleks ka praegune seis oluliselt teistsugune, rääkimata rahvusvahelisest kaubandusest. Nii et loomulikult, valimised mõjutavad välispoliitikat.

Juba mõni aeg tagasi oli teil selge, et "Ameerika on lõhki" ja Trump on ebaõnnestunud ka USA 1990-ndatel kehtinud globaalse hegemoonia taastamisel. Mis meist siis saab?

(Ohkab) Väga pika aja jooksul? Või nähtavas tulevikus? Eestile on oluline, et rahvusvaheline poliitika oleks võimalikult reeglitepõhine. Oleme reeglitel rajanevat multilateralismi taga ajanud ja toetanud, me ei tohiks pöörata selle vastu põhjusel, et need reeglid ei meeldi ühele või teisele meie suurele liitlasele mingis konkreetses poliitika valdkonnas või konkreetsel hetkel. See printsiip on meile olulisem, kui joondumine ühe või teise liitlase järgi.

On olemas arvestatav šanss, et Ameerika Ühendriikide järgmine president või Kongress otsustavad naasta mõningate rahvusvaheliste kokkulepete juurde, millest praegune administratsioon on taganenud, näiteks kliimalepe. On kindlasti mingid teised valdkonnad, kus see naasmine ei ole nii kiire, automaatne ja täielik, näiteks rahvusvahelised kaubandussuhted, ka USA lähenemine Lähis-Ida konfliktile. Ka sellest ei tohi me lasta end heidutada. Meie vaatame maailmale, maailma julgeolekule ja oma rahvuslikele huvidele enda seisu- või istekohast lähtuvalt. Meie huvid, ohutajud ja võimalused ongi erinevad.

Euroopa Liit jääb kokku?

Euroopa Liit jääb kindlasti kokku.

Ma ei näe, et keegi [päris otsustajatest] EL-i 27 pealinnas arvaks, et tema rahvuslikud huvid on paremini kaitstud väljaspool EL-i kui need on täna EL-i sees, olgu siis tegemist majandus-või julgeolekuhuvidega või võimega kaasa rääkida maailmapoliitikas.

Kas nn kasin nelik, Austria, Holland, Rootsi, Taani ja lisaks Soome lepivad ühislaenuga, mida Euroopa Komisjon päästepakina pakub?

Praegu on mõningad riigid, eeskätt Austria, olnud väga konkreetsed ja jäigad. Aga arvan, et kokkulepe saavutatakse, liiga palju on kaalul.

Kas kokkulepe jääb täpselt sinna, kus on tänane pakkumine, selles ei ole ma päris kindel. Võimalik on, et kompromiss saabub pisut teise tasakaalupunktiga, eriti, mis puudutab küsimust, kui palju on EL-i ühisest päästepaketist grandid ja kui palju laenud. Võib-olla saabub kompromissi saavutamise käigus ka suurem selgus, kuidas kogu paketti finantseeritakse, millistest allikatest see laen tulevikus tagasi makstakse.

Kuidas teie sõnastaksite üheks lauseks Eesti praeguse Euroopa-poliitika?

Eesti praegust Euroopa-poliitikat peab sõnastama praegune valitsus.

Aga teie kui välispoliitika huviline kodanik?

Eesti Euroopa-poliitika on praegu kindlasti rohkem sisepoliitika pantvang, kui peaks olema. Meil on valitsuses erakond, kes ei taha just otseselt öelda, et ta on Euroopa Liidu või Eesti Euroopa Liitu kuulumise vastu, aga kes siiski vastustab kõike, mida Euroopas üritatakse ühiselt kokku leppida.

Aga lõpuks ikka neelab kõik alla.

Ei.. jaah... Küllap... Küllap. Nii kaugele nad kindlasti ei lähe, et pilli lõhki ajaksid ja sunniksid valitsusjuhi Ülemkogul üksinda kogu Euroopa ühist asja blokeerima.

Nii et jah, eks seal ole kõminat... Ütleme nii – need tünnid ei ole päris täis, mis seda kõminat teevad.

EKRE Jaak Madison loodab, et praegune võimuliit suudab järgmise aasta varasügiseks kokku leppida presidendi kandidaadis. Kõrvalt vaadates – on see usutav?

Ei. Ei ole.

Kui tõenäoline on, et esile kerkib presidendikandidaat, kes saaks riigikogus vähemalt 68 häält ja osutuks valituks?

101 piires arvutamine ei ole väga keeruline. Riigikogu selles koosseisus on oluline number 34. Nii palju hääli on Reformierakonnal, ehk nemad üksinda suudavad blokeerida ükskõik millise neile ebameeldiva kandidaadi valimise riigikogus. Kui tahta presidenti parlamendis valida, peab Reformierakond olema selle kandidaadiga nõus.

Ma pigem arvan, et järgmist presidenti ei valita riigikogus.

Samas, kui peaks juhtuma, et Madisoni unistuse kohaselt leitakse koalitsiooni ühine kandidaat, siis selle kandidaadi šansid saada Eesti järgmiseks presidendiks ei ole väga suured. Mõni koalitsioonierakond tajub, et ta suudab enda kandidaadist teha presidendi suurema tõenäosusega, kui see ei ole koalitsiooni ühine kandidaat.

Millisest erakonnast me räägime?

Ma ei tahaks siin oma analüüsi väga detailselt avama hakata.

Toomas Sildami intervjuu Sven Mikseriga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Toimetaja: Urmet Kook

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: