Urmas Paet: isikupõhised välistamised poliitikas ei ole mõistlikud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Toomas Sildami intervjuu Urmas Paetiga
Toomas Sildami intervjuu Urmas Paetiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Reformierakond võiks toetada praeguse valitsusliidu presidendikandidaati, üllatab pikaaegne välisminister, europarlamendi liige Urmas Paet, rääkides sisepoliitikast. Globaalselt peab ta USA-Euroopa pingete puhul kõige halvemaks, et president Trump ei aruta liitlastega oma plaane ja teeb Atlandi-ülest koostööd nõrgendavaid soolosid.

Millal saab Eesti naisvalitsusjuhi, nagu on koroonakriisiga edukalt toime tulnud Saksamaal, Norras, Taanis, Islandil, Uus-Meremaal, aga ka Soomes?

(Ohkab) Pean selle kohvi lõpuni jooma ... (tõstab kohvitopsi suule) ... ja arvan, et siia põhja jääb pisut kohvipaksu. Siis vaatame.

Teie ohe oli raske.

Ei olnud raske. Lihtsalt süsihappegaasi ülejäägid.

Siiski?

Ikka saab [Eesti naispeaministri], ühel päeval ikka saab. Aga nagu juba ütlesin, kuupäeva nägemiseks pean kohvitassi põhjani jooma.

EKRE aseesimees Martin Helme nimetas Eesti Ekspressis Reformierakonna populaarsust "totaalseks lõksuks" – kuni te olete Eesti kõige populaarsem erakond, ei vaheta te juhti – Kaja Kallast –, ja kuni te ei vaheta juhti, ei pääse te opositsioonist. Kurb saatus?

See, keda austatud küsija tsiteerib, on minu meelest mõnevõrra ülemüstifitseeritud ja ületsiteeritud.

Tegemist on valitsuserakonna aseesimehega.

See ei ole naljaga öeldud, kui arvan, et Eesti ühiskondlikus elus on mõned poliitikud, kelle iga ütlemist ülemäära palju tsiteeritakse ja võimendatakse, kuigi nii palju seal sisulist väärtust ja tähendust ei ole.

Aga ette heita ühele erakonnale (Reformierakonnale - toim.), et neid toetab liiga palju inimesi, see näitabki, et tegu ei ole väga tõsise ja pädeva analüüsiga.

Martin Helme küll pigem nentis, et kuni Reformierakond ei vaheta välja oma esimeest, siis seni ei saa te ka valitsusse.

Punkt A – vaata vastust eelmisele küsimusele.

See on ühe inimese hinnang, millel ei ole erilist puutumust vaba ühiskonna demokraatlike protsessidega. On selge, et ühtegi valitsust ei looda Eestis sellepärast, et kas ühe või teise erakonna esimees on kellelegi isiklikult sümpaatne või mitte. See ei ole enam nüüdisaegne lähenemine.

Reformierakonna auesimees Siim Kallas pööras Õhtulehes aga Martin Helme lause ümber: "Ütleme siis teistpidi: kuni seal on perekond Helme, pole võimalik EKRE-ga koostööd teha." Kas olukord ongi praegu nii reljeefne?

Tahan uskuda, et ei ole. Viimased aastad Eesti ühiskondlikus elus ja poliitikas on selles mõttes pigem nukrad, et palju on sõnavahtu, palju on retoorikat, millel sageli puudub sisu ja mõju, liiga palju räägitakse asju, mis järgmisel päeval enam ei kehti ja mida keegi tõsiselt ei mõte.

Kas see käib ka Siim Kallase sõnade kohta?

See on üldine foon praegu Eesti poliitikas. Sõna kaal, kahetsusväärselt, pole meie poliitikas päris niisugune, nagu võiks olla.

Isikupõhised välistamised ei ole adekvaatne lähenemine. Kui kedagi [erakondadest] tahetakse välistada, et koostöö on raske, siis on määravad sisulised argumendid.

Toomas Sildami intervjuu Urmas Paetiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Teie olete Reformierakonna aseesimees ja oskate hinnata – ehk võinuks enda poolt EKRE välistamise valitsuses ära jätta, sest kahe peale oleks teil riigikogus enamus?

Jutt ei olegi välistamisest, et partei nimi on nii- või teistsugune. Jutt on sisust – kellega on võimalik leida programmiliselt nii palju ühisosa, et on mõtet ja võimalik valitsust koostada.

Valimiste eelne aeg ja kampaanialubadused... tahaksin võtta neid tõsisemalt kui lihtsalt sõnakõlkse. Vaadates, mida üks või teine erakond, sealhulgas EKRE, enne valimisi pajatas, lubas ja milliseid seisukohti väljendas, siis ühisosa leidmine selle erakonnaga sellel ajahetkel olnuks väga punnitatud.

Nii oli õige ausalt öelda: meil ei ole mõtet rääkida ühisest valitsusest [EKRE-ga].

Mis on Reformierakonna missioon opositsioonis?

Sama, mis olnuks ja on olnud koalitsioonis – pakkuda välja võimalikult palju häid lahendusi ja püüda neid ka teostada, et Eestis kasvaks inimeste heaolu, et Eesti julgeolek oleks tagatud...

Urmas Paet...

...et seni saavutatud vabaduste määr oleks Eestis hoitud iga inimese jaoks.

Urmas Paet, kes nende opositsiooni ettepanekutega arvestab? Koalitsioon küll mitte.

Aeg-ajalt ikka. Teatud asjadele osutamine, eriti kui seda teha järjepidevalt, siiski avaldab mõju. Ka tänase valitsuse sees on ühe- ja teistsuguseid vaateid, ka tänase valitsuse aitamine sisuliste argumentidega olulistel teemadel on opositsiooni ülesanne.

Näiteks praegu – millega ma olen rahul, sest see oli ainuvõimalik käik – otsustas Eesti valitsus mitte hakata mõttetult vastu töötama Euroopa kriisist väljatuleku kavale ja asus seda toetama. Siingi on oluline opositsiooni roll välise fooni loomisel ühiskonnas, asjadest rääkimisel ja nende selgitamisel.

Mis peab juhtuma, et valitsus vahetub?

(Muigab) On mitu varianti.

Kas Isamaa peaks mässama hakkama või Keskerakond väsima?

Parlamentaarse demokraatia esimene variant on riigikogu valimised ja nende tulemus.

Teine võimalus on oluline lahkheli valitsuse sees. Kui küsida, mis see võiks olla, siis mina ei oska öelda. Nagu viimane aastake või natuke rohkem on näidanud – väga palju öeldakse suuri sõnu, ka kellegi suhtes kriitikat ja mahategemist, aga kui minnakse otsustama, tehakse otsus ära ja suudetakse ennastki veenda, et oligi õige otsus.

Milline oleks teie soovitus Kaja Kallasele: kas Reformierakonnal oleks õigem teha valitsus Keskerakonnaga või Isamaa ja sotsidega?

(Ohkab ja peab pausi.)

Keskerakonnaga oleks rahulikum – üks partner.

See on tuntud tõde, et mida vähem partnereid valitsuses, seda vähem on võimalusi tülli minekuks või suuremate probleemide tekkimiseks. Aga tahan loota, et lõpuks sõltub vastus sellest, kellega on rohkem sisulisi kokkupuutepunkte sellel ajahetkel, kui seda valitsust tegema hakatakse.

Isamaa ja sotsid lisaksid valitsusse rohkem pinget ja pingeid.

Kolm partnerit on rohkem kui kaks, nende vahel on ikka rohkem erimeelsusi, selge see. Samas, kui väga idealistlikult rääkida, siis kandepind erinevate ühiskonnagruppide kaasamisel oleks jällegi laiem.

Toomas Sildami intervjuu Urmas Paetiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Olete koos Savisaarega töötanud Tallinna linnas, kui olite Nõmme linnaosa vanem, ning siis Ansipi esimeses valitsuses – teie välisminister, Savisaar majandus- ja kommunikatsiooniminister. Kas nüüd oskate öelda: kuidas on Keskerakond muutunud?

Mina ei ole Keskerakonda kuulunud ja ei oska nende siseelust rääkida.

Väljast tundub, et kui Savisaar oli pealik, oli ta oluliselt autoritaarsem juht. Nõmme linnaosa vanemana käisin linnavalitsuse istungitel, kus oli hulk rahvast kohal – abilinnapead, linnaosade vanemad, linnaametite juhid. Tallinnas oli Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioon, Savisaar oli linnapea. Ja igal linnavalitsuse istungil hurjutas ta teiste ees avalikult mõnda oma parteisse kuuluvat linnaosa vanemat või abilinnapead.

Toona oli loosung, mis ilmselt pakkus rahuldust talle ja ta lähikondsetele: peksa omasid, siis teised kardavad. Inimlikult karm stiil. Teised Keskerakonna asjamehed teda pelgasidki.

Täna, tundub, Ratast niiväga ei peljata. Savisaare ajal oli see ühe inimese keskne erakond, nüüd on lugu tõmmatud laiemaks, liidreid või poolliidreid on seal rohkem, kes eelmise juhi ajal nii väga silma paista ei saanud.

Kas teie olete Jüri Ratases pettunud, et ta ei tahtnud pärast riigikogu valimistel Reformierakonnale alla jäämist väikese vennana teie valitsusse minna või opositsiooni langeda ning tegi ise koalitsiooni koos EKRE ja Isamaaga?

"Pettumine" ei ole õige sõna. Ma olin üllatunud.

Olin üllatunud, sest eeldasin, et Ratase tunnetus peaministrina Euroopast – kus talle meeldis ja meeldib kolleegidega suhelda – mõjutab teda ka sisepoliitiliste valikute tegemisel. Olin üllatunud, et ei mõjutanud. Mõjutas siiski ainult see, et garanteerida peaministri positsiooni allesjäämine.

Keskerakonna vaatest käitus Ratas ainuõigelt, sest jättis kodupartei peaministriparteiks.

Ei ole kindel.

Ühiskondlike protsesside hindamisel ei saa öelda, et midagi on ainuõigesti.

Jah, sul on tähtsad ametikohad, ka peaministri koht. Aga teisalt, kui šokeerid koalitsioonivalikuga päris suurt osa Eesti ühiskonnast, ka oma valijaid ja oma erakonna toetajaid, sest neid häirivad ühe sinu valitsuspartneri kurjad ütlemised, siis sellel on oma hind. Vähemalt on viimane aasta ja Keskerakonna toetus sellele kinnitust andnud.

Mis lõpuks mille üles kaalub? Kas see, et oled olulises väärtussüsteemis põhimõttekindel või eelistad taktikalistel kaalutlustel mingeid positsioone? Võta nüüd kinni.

Ma ei ole kindel, et see oli Keskerakonnale ainuõige lahendus. Kui isegi tekkinuks teistsugune valitsus, kus olnuks Keskerakond ilma peaministri kohata, kuid valitsus toiminuks hoopis teistmoodi kui tänane valitsus, võib-olla olnuks see Keskerakonnale hoopis parem valik.

Kuulge, kas tõesti siis, kui teie olite Nõmme linnaosa vanem, tõusis päike seal neli minutit varem kui mujal pealinnas?

(Turtsatab) See võis tõusta paar minutit varem, kui läänepoolsemates Tallinna piirkondades, sest nagu me teame – päike tõuseb idast.

Septembris 2002 saatis keegi teie nime alt meediale libapressiteate: "Nõmme linnaosas tõusis täna päike neli minutit enne päikesetõusu ülejäänud Tallinnas". "Olen veendunud, et Nõmme linnaosa asukad suudavad seda lisaaega väärtustada," pandi teile suhu sõnad. Päris vaimukas?

Jah. Alati, igas normaalses ühiskonnas, kui keegi suudab poliitikas või poliitikalähedases olukorras õnnestunud nalja ka teha, on see ainult lisaväärtus.

Mis aga Nõmmel valget lisaaega puudutab, siis see kulub ära. Kuna olin tohutus ärevuses selle intervjuu pärast, mida praegu annan, läksin veel öösel kella kolme paiku õue, oli täiesti valge ja väga ilus. Nii et soovitan ka kõigile [ERR-i portaali] lugejatele: minge eeloleval ööl kella kolme ajal õue ning te saate aru, miks iga [lisa]minut Nõmmel ja mujalgi on suveööl lisaväärtus.

Unega on teil ikka kõik korras?

Unega on superhästi kõik.

Miks te toona nimetasite päikesetõusu-uudist magedaks naljaks, kus politsei peab suutma korra majja lüüa?

Aga kas naljale ei tulegi naljaga vastata? Arvan, et ikka tuleb.

Kahjuks olen pidanud ka tõdema, et mõnikord peab olema naljaga ettevaatlik, sest selle taju ja tunnetus on väga individuaalne. Nii nagu ka mina ei pruugi alati mõista, kui keegi teine teeb enda meelest head nalja.

Toomas Sildami intervjuu Urmas Paetiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kui möödunud aasta lõpus sai Delfi 23-aastaseks, avaldasid nad edetabeli, et kellest on kõige rohkem kirjutanud. Esimene oli Edgar Savisaar, kohal number 8 aga Urmas Paet. Teie järel tulid Siim Kallas, Kaia Kanepi, Barack Obama, Donald Trump, Yana Toom... Pole paha?

Siin peab täpsustama, et tegu on Eesti ajakirjandusega. Kui võtaksime globaalse meedia, siis oleks Obamal ja Trumpil mõnevõrra teistsugune positsioon võrreldes minu, Edgar Savisaare ja Kaia Kanepiga.

Üldiselt on nii, et kui poliitikut ei tunta, ei ole teda poliitikuna olemas.

Vabas ühiskonnas kipub see nii olema, sest sul on iga nelja aasta järel usalduskontroll.

Kas olete Euroopa Parlamendis rahul?

Nii ja naa, nagu elus ikka.

Teil ei ole Brüsselis igav?

Eelmise [Euroopa Parlamendi] koosseisu teine pool ja ehk pikemaltki oli väga huvitav. Sain palju tööd teha.

Nüüd on suur osa uue koosseisu esimesest aastast tühikäik. Kõigepealt, pärast valimisi, võttis mitu kuud aega, et parlament üldse rakenduks. Kui see oli paika loksunud ja hakkas midagi sisulist tekkima, tuli kevadel suur kriis peale, kus parlament – õigemini parlamendi esimees – tõmbas suurel osal sisulisest tööst juhtme välja. See olukord kestab siiamaani. Toimuvad küll Zoomi ja muud koosolekud, aga see pole see.

Ka on praegu valdavad otsused seoses Euroopa Liidu rahandusliku ja majandusliku päästepaketiga, kuid paljud muud – tulevikuvaates samuti tähtsad teemad – on pandud jää peale.

Toomas Sildami intervjuu Urmas Paetiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kui palju on Euroopa Parlamendis teie sissetulek?

Täpselt sama number, mida on minu kolleegid sama laua taga teile mõned päevad varem rääkinud. Netopalk on natuke alla 7000 euro, pluss elamis- ja sõidukulu.

Mida maksumaksja selle eest vastu saab?

Suures pildis tuleb seda siduda minu maailmavaatega. Saab seda, et tegutsen ka Euroopa Parlamendis nii, et Euroopa Liit oleks võimalikult toimiv ja tugev organisatsioon, mis on Eestile parim tagatis meie julgeolekuks ja heaoluks.

Olen olnud erinevate kaitsepoliitika teemade raportöör, siis julgeolekupoliitika asjad – kõik need on suunatud sellele, et Euroopa oleks võimalikult tugev.

Kasutate sageli väljendit "tugev Euroopa on Eesti huvides". Kas te olete euroföderalist?

Ei ole. Esiteks ei oleks see praeguses arengus reaalne ja see ei ole mõistlik. Mina olen seda meelt, et nendes teemades, kus 27 liikmesriiki suudavad kokku leppida, tuleb tegutseda ühiselt.

Vaatame laiemalt. Eesti majandus on väga-väga sõltuv ekspordist ja 90 protsenti või rohkem sellest läheb Euroopa Liitu. Esimene järeldus: kui Euroopa ühisturg toimib, kui meie eksporditurud Euroopa Liidus on heal järjel, tuleb sellest meile kasu. Aga siit on ka samm edasi – meile oluliste Euroopa Liidus asuvate eksporditurgude jõukus sõltub järjest enam sellest, kuidas Euroopa, need konkreetsed riigid ja Eesti firmade partnerid positsioneeruvad globaalselt.

Näiteks Põlvamaal euroliitu eksportiva ettevõtte ja tema töötajate käekäik sõltub lõpuks sellest, milline on maailmas tasakaalupunkt Euroopa, Hiina, Ameerika Ühendriikide ja muude oluliste tegelaste vahel. See kõik on omavahel seotud.

Ja kui nüüd jälle rääkida Euroopa tugevusest, siis jah, selleks et tänases maailmas oleksid Euroopa Liidu liikmesriigid võimalikult heal järjel, peab euroliit olema võimalikult tugev, et konkureerida ja tasakaalustada Hiinat, Ameerikat, mingites asjades Venemaad.

Kui algas koroonakriis ja Euroopa Liidu sisepiiride sporaadiline sulgemine, kas Euroopa Komisjon saanuks liikmesriike käskida: avage Schengeni sisepiirid, taastage Euroopa Liidu põhivabadused?

Ei oleks saanud käskida. Õiguslikult võivad liikmesriigid piirikontrolli taastada, kui tervishoiualane olukord seda nõuab. Antud juhul nii oli.

Mida saanuks Euroopa Komisjon ja ka liikmesriigid paremini teha, oli see, et oleks pidanud üksteisega rohkem arvestama ja suhtlema. Tulemus tulnuks sama, need piirikontrollid oleks ikkagi taastatud, aga see olnuks süsteemsem, jätnuks vähem halba maiku ja pingeid naabritevahelistesse suhetesse.

Praegu tegid riigid otsuseid nii, et isegi ei teavitanud naabreid, kui panid järgmisest keskööst piirid kinni. Seda saanuks vältida, kui oleks korra sügavalt sisse ja välja hingatud, võetud veel paar tundi naabritega suhtlemiseks.

Märtsis küsisid mitmed liberaalsed poliitikud: kui palju oli Euroopa Liidu liikmesriikides kehtestatud piirangutel meditsiinilisi põhjendusi ja kui palju valitsuste soovi meeldida jõuliste otsustega oma valijatele. Milline oleks teie vastus?

See oli segu mõlemast ja sõltus riigiti.

Kui vaadata viimasele kolmele kuule, siis ei ole mustvalget skeemi, et öelda – nendes riikides, kes panid väga ranged meetmed, oli koroonadiagnoosiga suremus automaatselt väike. Võtame Belgia ja Hollandi, naaberriigid, suhteliselt sarnase suurusega. Belgia pani väga ranged piirangud, Holland pani ka piirangud, aga kaugeltki mitte nii ranged, näiteks oma piire ei sulgenud nad kunagi. Nende koroonasuremuse statistika vahe on kahekordne, Hollandis väiksem ja Belgia juhib edetabeleid, kahjuks.

Öelda, et üks või teine administratiivne meede selgelt midagi mõjutas, on peaaegu võimatu. Loogikast ja tervest mõistusest tulenevad asjad, jah. Kui sul õnnestus suured hooldekodud hoida isoleerituna, et viirus sinna ei pääsenud, siis läks paremini.

Teie hoiatasite, et koroonapandeemia mõjul võib veelgi enam süveneda poliitiline lõhe Lõuna- ja Ida-Euroopa vahel. Kuivõrd Euroopa Komisjoni pakutud taastumiskava seda lõhet tasandab?

Sellega kipub olema nii, nagu meil aeg-ajalt ka sisepoliitikas. Et on halvas mõttes sisemaiseks tarbimiseks suunatud retoorika, mida tehakse kellegi teise arvel.

Vaatame Euroopa päästeplaani. Esimese hooga oli ka mitu Ida- ja Kesk-Euroopa riiki, kes uljalt plärtsatasid, et see ei lähe mitte, andke kõigile võrdsed tingimused, mis mõttes Lõuna-Euroopa riike rohkem toetada... Tagajärg – selle retoorikaga tehti kahju, külvati emotsionaalset negatiivsust, kuigi praegu on kõik Ida- ja Kesk-Euroopa riigid seda päästepaketti toetamas. Enamiku jaoks on nüüd motiiv see, et nad saavad sealt rohkem raha tagasi, kui sinna sisse panevad.

Oli teile üllatav, et EKRE toetas Euroopa Komisjoni taastumiskava?

Ei olnud. See läheb samasse pilti, kus tehakse sõnakaid seisukohti ühes raadiosaates, näiteks pühapäeviti, siis möödub mõni päev ja käes on tegelik otsustamine. Kõva kõminat oleme aasta jooksul palju kuulnud.

Nii tundub mulle loomulik asjade käik, kui vaatan ERR-i õhtust uudistesaadet, et seal tuleb selle erakonna esimees [Mart Helme] ekraanile ja ütleb: muidugi on Euroopa Liit Eestile oluline, meile on oluline Euroopa Liidu ühtsus.

Toomas Sildami intervjuu Urmas Paetiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kuidas nüüdne Eesti Brüsselist vaadates paistab?

Ilus. Armas. Kena. Nii paistabki. Rahulik.

Tänases maailmas on meil tõesti see eelis... Kui vaatame möllu, mis on nüüd käinud USA-s ja suurtes Euroopa pealinnades, kus ühtepidi tehakse poliitilise meelsuse demonstratsioone, mis pahatihti lõpevad rüüstamise ja laamendamisega, siis – sülitan kolm korda üle vasaku õla – meie ei ole koht, kus sellised asjad juhtuvad.

Inimlikus plaanis on [Eesti] väga kena paik.

Poliitikateadlane Tõnis Saarts oletab, et minimaalriigi idee ja neoliberalism on nii suurde ebasoosingusse sattunud, et on küsimuse all, kas neid vanal kujul reanimeerida enam õnnestubki. Kas liberaale ootavad halvad ajad?

Ma arvan, et ei oota halvad ajad. On küsimus, kes mida liberaali all mõtleb. Minule on liberaali peamine tunnus see, et peetakse oluliseks ja kaitstakse indiviidide vabadusi ja õigusi. Maailmas, kus surve vabaduste piiramiseks on selgelt kasvav, on Euroopa see kants, kus inimesed ei peaks tundma oma vabaduste ruumi tungimise pärast hirmu. See on minule peamine – inimõiguste kaitse, vabaduste kaitse... Usun, et enamik inimesi Euroopas ja Eestiski hindab sama.

Oponeerige Saartsile, kelle ennustuse kohaselt on poliitilisel eeslaval kaks võimalust: kas uuenenud sotsiaaldemokraatia või mõõdukama näoga parempopulism.

Kõik elus muutub. Mõõta poliitilisi jooni 19. sajandi algsete teooriate järgi – sellel ei ole praktilist mõtet.

Kui võrrelda näiteks sotsiaaldemokraate Eestis ja Hispaanias, siis esmapilgul ei saa arugi, et tegemist on ühise nimetajaga. Või ka liberaalid, kellel on Euroopa Parlamendi liberaalide fraktsioonis mingites küsimustes väga erinevad seisukohad.

Ei saa eeldada, et kõik klassikalised poliitilised jooned püsivad muutumatutena, ükskõik mis ühiskondades toimub. See kõik muutub.

Paremäärmuslaste puhul näeme Euroopas parteisid, kes tahavad olla tohutud Venemaa sõbrad, ka selle hinnaga, et Euroopa Liit kokku kukub, et siis saabki Venemaaga mingeid asju ajada, kuni parteideni, kelle jaoks Venemaa on eksistentsiaalne oht Euroopale või tema riigile.

Kui ütled, et kõik konservatiivid, liberaalid või sotsiaaldemokraadid on ühesugused, siis ei ole. Mis muidugi teeb orienteerumise selles pildis palju keerulisemaks ja ühe mütsiga löömine ei aita.

Mida on rahvusvahelistes suhetes rohkem – ratsionaalsust või emotsionaalsust?

(Paus) Mulle näib, et viimasel ajal... rohkem emotsionaalsust.

Sellele on kaasa aidanud ühine infoväli, sotsiaalmeedia, järjest suuremate inimhulkade juurdepääs igasugusele informatsioonile, ka valeinfole, mis tähendab, et emotsioonide osakaal on hüppeliselt kasvanud. Ka otsustajatele, sest nad peavad arvestama, mis toimub nende ümber, nende ühiskondades.

President Trumpile tundub, et Saksamaa kohtleb Ühendriike halvasti kaubanduse valdkonnas ja ta otsustab vähendada USA sõdurite arvu Saksamaal poole võrra. Saame me ikka öelda, et USA on endiselt Atlandi-ülese julgeolekusilla kindel tugipost?

Täna, ma usun, veel saame. Muidugi, Trumpi valitsemisaastatel on olnud igasuguseid asju. Kuid jälle, seal on sõnu ja tviite hunnikutes rohkem kui samme. Kahjuks on tulnud ka tegelikke samme, mis Ameerika ja Euroopa koostööd ei tugevdada.

Saksamaal on 52 000 USA sõdurit, jääb 25 000.

Jah, sellel on kolm häda.

Esimene ja suur häda on, et ta otsustab neid asju üksi. Ameeriklaste väeüksused Saksamaal ei ole seal ju selleks, et kaitsta Saksamaad. See on osa laiemast pildist, mille märksõna on NATO. Kui üks NATO liikmesriik hakkab ühepoolselt tegema otsuseid ilma, et arutaks liitlastega oma plaane, siis see on kogu loos kõige kehvem pool.

Teine probleem on, et kui USA sõjaline kohalolek Euroopas väheneb, on see märk. Märk neile, kes tunnevad selliste arengute üle heameelt, Venemaale ja Hiinale ennekõike, kui räägime globaalsest konkurentsist.

Kolmas on ajastus, et mis meie kõrval toimub. Kui Trump käib välja, et G7 juurde tuleks tagasi kutsuda Venemaa, arutamata seda teiste liitlastega, siis see on osa kontekstist.

Igal juhul on see soolo praegu kehv areng.  Kui tahame rääkida Euroopa ja USA julgeolekukoostööst, siis selliseid soolosid ei peaks seal olema.

Teisalt, mõni kuu on jäänud ja Ameerikas tulevad presidendivalimised. Eks ka see annab konteksti. Võib juhtuda, et mõne kuu pärast räägime hoopis uutest Ühendriikide poliitilistest valikutest.

Ameerika näib olevat väsinud olemast maailmajuht ja õpetaja, tal hakkavad omad mured ja hädad üle pää kasvama, ütles LP-s Jaan Kaplinski, kelle sõnul tuleks Eestiski arvestada võimalusega, et USA tõmbub veel rohkem maailma, ka Euroopa asjadest eemale, ja mitte panna oma julgeolekut vaid ühele kaardile. Milline oleks meie teine kaart?

Euroopas on piisavalt omavahelist koostöökogemust, piisavalt raha, tehnoloogiat ja mõistust, et senisest rohkem panustada Euroopa julgeolekusse.

Aastakümned on meie julgeolek paljuski tuginenud USA-le, tulevikku vaadates peavad Ühendriigid siin olema ja siia jääma ja koostöö peab olema hea, aga Euroopa osakaal enda julgeolekus peab selgelt kasvama.

Viimaste aastate jutt Euroopa kaitsekoostööst ei ole suunatud NATO vastu ega alliansi nõrgestamiseks, vaid on elementaarne vajadus, et ka ise tuleb teha rohkem. Seda ütleb ka praegune hektiline seis Euroopa-Ameerika suhetes – ajad võivad olla erinevad. Nii on hea, kui sul on valmisolek ja võimekus vajadusel ise ennast kaitsta, mitte loota teiselt kontinendilt tulevale abile. Mis aga ei tähenda, et seda [abi] tuleks tõrjuda, vaid vastupidi, seda tuleb igapäevases töös Euroopaga muudkui siduda, aga enda kodutöö ei tohi unaruses olla.

Olete muretsenud, et Euroopa Liit ja USA peaksid tülitsemise asemel hoopis vaatama, et Hiina meist teerulliga üle ei sõidaks. Kas koroonakriis ei tõstnud tarnekindlust ettepoole odavast tööjõust, suured firmad võivad end Hiinast ära tõmmata ja siis ei saa me rääkida Hiina tõusust, vaid langusest?

Jah, aga ma arvan, et nii ei lähe.

Euroopa mõne riigi majanduslik sõltuvus Hiinast on juba märkimisväärne. Kas on Hiina andnud riigile suuri laene, ehitanud strateegilise tähtsusega taristut ja saanud selle enda omandusse – see kõik on juba juhtunud, tänane seis ei ole carte blanche.

Mis edasist puudutab, siis on üks komponent, millest ei saa üle ega ümber – hind. Kuni Hiina suudab, ükskõik mis vahenditega, toota asju odavamalt kui mujal, siis see eelis tal on. Ja paljud ettevõtjad üritavad seda eelist kasutada.

Euroopa Liidus on kõvad konkurentsireeglid Euroopa Liidu enda ettevõtete vahel, et ei tohi olla riigiabi ja kõik muu. Kuid Euroopa turul tegutsevaid Hiina või Pärsia lahe piirkonna ettevõtteid sellised piirangud, nagu näiteks riigiabi keeld, ei ahista. Mis tähendab, et nendega võrreldes on Euroopas tegutsevad  Euroopa firmad ebavõrdses olukorras.

Praeguse kriisi ühe esimese tulemusena hakkab Euroopa Liit enda konkurentsireegleid kiiresti üle vaatama, et kolmandatest riikidest Euroopa turule tulevatel firmadel ei oleks konkurentsieelist Euroopa ettevõtete ees.

Norras jõudis lennukompanii Norwegian pankroti äärele ja firma osteti Hiina riikliku rahaga üles. Tuleb hoida silm peal, vältimaks, et strateegilised ettevõtted läheksid praeguse madalseisu ajal Euroopa-väliste riikide rahadega seotud ettevõtete kätte.

Brüsselis katkesid lennud, kuna lennujaama maapealne teenindaja Swissport pani pillid kotti. Kõik arvavad, et kui Swissport, siis see on Šveitsi lugu. Ei ole, on Hiina firma.

Ja Hiina jättis oma firma abita?

Saame veel näha, millised need kaalutlused olid. Fakt on see, et sul on Euroopa-väline omanik strateegilises ettevõttes ja kui see omanik otsustab seal kaugel Hiinas, et täna tõmbame rubilniku (suure lüliti - toim) välja, siis Euroopa Liidu pealinna lennuliiklus seisab. See on praegune olukord.

Toomas Sildami intervjuu Urmas Paetiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Mis saab presidendivalimistest 2021?

Valitakse parlamentaarsele riigile president. (Muigab)

Kas Reformierakond tuleb oma kandidaadiga välja?

Ei tea. Meie ei ole seda veel nii arutanud. Paistab, et tänane koalitsioon loodab presidenti saada oma seltskonnast, aga ühtegi lõplikku joont ei ole veel märgata.

Huvitav, kas Reformierakond oleks valmis toetama presidendina Isamaa Jüri Luike, keda keskpartei Jaanus Karilaid pidas arvestatavaks võimalikuks kandidaadiks?

Tegemist on lugupeetud ja soliidse inimesega. Aga veelkord, seda seisukohta saab kujundada siis, kui pilt on klaarim, me näeme, kes on kandidaadid ja milline on jõudude vahekord neist ühe või teise puhul.

Kas peate üldse võimalikuks, et praegune riigikogu suudab presidendi ära valida?

Jah, ma pean seda võimalikuks, aga sellel on muidugi eeldus. Et riigikogu ette jõuab kandidaat, kes ei ole lihtsalt koalitsioonierakondade omavahelise tagatoa diilitamise osa. Et see on kandidaat, kellel on ühiskonnas laiem kandepind.

Teoreetiliselt võidakse koalitsioonis ka otsustada: tõstame presidendi teema kõrvale, üritame saada Eestile parimat presidenti ja koalitsioon ei pea ühtemoodi käituma. See on võimalus, aga ma ei pea seda väga tõenäoliseks. Arvan, et presidendi lugu on nii tähtsaks tehtud, et koalitsioon üritab leida kandidaati, keda nad kõik saaksid toetada.

Ja keda saaks toetada Reformierakond, kui tahta valida president riigikogus?

Sel juhul on Reformierakonna toetust vaja. Aga ka laiemas pildis – kui see ei ole partei- või koalitsioonipoliitiline valik, siis seda parem kõigile.

Kas te ise mäletate oma hiljutist vastust Eesti Ekspressi küsimusele "Mida te kardate?"

Jah, mäletan muidugi.

Te ütlesite – sõda. Kas see liiga must ja masendav ei ole?

Aga kui midagi karta, siis see peabki olema must ja masendav.

Ja küsimusele "Mille peale loodate?" vastasite: "Et lõpuks võidab siiski terve mõistus. Napilt, aga võidab." Seega, meil on lootust?

(Naerab) Ei taha klišeedesse minna, aga: lootus sureb viimasena.

Sel palju korratud lausel on väga sügav tõepõhi all.

Toomas Sildami intervjuu Urmas Paetiga Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: