Riho Terras soovitab Isamaal lõpuks nõustuda Euroopa Komisjoni päästeplaaniga ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Riho Terras
Riho Terras Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kui Euroopa Parlamendi seitsmes liige Eestist, eelmine kaitseväe juhataja Riho Terras (Isamaa) ütleb, et tema kodumaad juhib konservatiivne koalitsioon, siis kas ta tõesti tõstab konservatiivide sekka ka Keskerakonna? Ja mida tema teeks Euroopa taastumisplaaniga, mida pakuvad meile EL-i juhid Saksa- ja Prantsusmaa toel?

On teil kahju, et Brexit õnnestus...

Jah!

 ... ja britid lahkuvad Euroopa Liidust?

Mul on kahju, et Brexit õnnestus, sest selle tulemus on näha Saksa-Prantsuse [EL-i majanduse taastumise] ettepanekus. Sellist ettepanekut ei oleks tulnud, kui britid olnuks Hollandi, Austria, Rootsi ja Taani ehk "kasina neliku" viies liige. Nad oleks seal kindlasti olnud, nagu tavaliselt.

Brittide lahkumine EL-ist on EL-ile väga suur põnts.

Kui britid jäänuks EL-i, siis poleks Riho Terras Euroopa Parlamenti pääsenud, sest teie saite europarlamenti seitsmendana ja see koht tuli meile ära läinud brittide arvelt.

Siis ma teinuks seda, mida tegin enne, oleks edasi tegelenud Eesti kaitsetööstusega, ja personaalselt oleks kõik ikka hästi.

Kas Eesti peab jääma Euroopa Liitu igal juhul?

Jah.

Ka siis, kui EL ilmutab suuremat solidaarsust, mida EKRE Jaak Madison nimetaks liikumiseks Euroföderatsiooni suunas?

Euroföderatsioon ei ole mõistlik. Eesti peab teiste hulgas pingutama, et nii ei läheks.

Kas on oht, et nii võiks minna?

EL-is ühiste maksude kehtestamine on libe tee. Ja ehkki mõni maks võib meile tunduda õiglane, näiteks digimaks, siis see kindlasti ei tundu õiglane iirlastele. Nagu meile ei tundu õiglane mõni keskkonna- või plastimaks.

Eks see vaidlus tuleb ja mina praegu seda veel ei näe, et need maksud kehtestatakse.

Kui palju te Brüsseli koridorides Madisoniga vaidlete?

Pole teda ausalt öeldes näinudki. Koridorid on [koroonakriisi tõttu] kinni ja kõik Euroopa Parlamendi liikmed maskide taga, nii et ma ei tundnud isegi kunagist peaministrit Andrus Ansipit ära.

Euroopa Liit ei suutnud koroonakriisi alguses hoida lahti kaupade, teenuste ja tööjõu vaba liikumist. Miks?

Liikmesriikide valitsuste rahvuslikud instinktid hakkasid kiiremini tööle kui EL. Piirid kinni, ennast kaitsta, kõik need tegevused.

Põhjus on selles, et [koroonalaine saabumise ajal] oli EL-i kogu energia suunatud Kreeka-Türgi piirile. Ja inimesed ei osanud ümber orienteeruda.

Minu hinnangul peaks EL-il olema pidevalt tegutsev kriisimonitooringu süsteem. Täna jälgitakse kriisi Malis oluliselt paremini kui seda, mis toimub Euroopas ja Euroopa ümbruses. Malis, arvan ma, oleks EL reageerinud kiiremini koroonakriisile, sest seal on staap, kes sellega pidevalt tegeleb.

Nii kadus ka Schengeni viisavaba reisimisruum ja igaüks pani oma soovi järgi EL-i sisepiire kinni.

Sest igaüks kaitses oma kodanikke. Mingil hetkel tundus neile [otsustajatele], et tegemist on erakordselt agressiivse viirusega. Ilmselt oligi agressiivne, aga võib-olla oleks saanud seda lahendada vähemate piirangutega. Ülekeeramine oli paljudes riikides emotsionaalne.

Eesti käitus väga mõistlikult. Arvan, et Eesti valitsus on vähemalt selle kriisi piiramisel käitunud ratsionaalselt.

Meie valitsus arutab praegu juba pikemat aega, kuidas ja milliseid antikehade kiirteste kasutada. Kes seda tegelikult otsustama peaksid – tervishoiuametnikud või poliitikud?

Mina hoiaksin end sellest teemast täiesti eemale, sest mul puudub igasugune kompetents nende testide osas. Ma pole neist ühtegi näinud.

Riho Terras Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Miks tunneb Itaalia end Euroopast mahajäetuna?

Sest Itaalia valitsus on kogu kriisi ajal kõvasti hüüdnud, kuidas neid maha jäeti. Tegelikult sai Itaalia EL-ilt päris korralikku toetust, aga see ei olnud alguses nii kiire, kui nad eeldasid.

Praegu on põhiline, et Itaalia valitsus tahab enda möödalaskmist väiksemaks teha. Tegelikult oleks pidanud nad karnevalid ja suusapuhkused Põhja-Itaalias märgatavalt kiiremini ära keelama, aga seda ei tehtud, ei kehtestatud karme reegleid. Inimesed hakkasid massiliselt surema. Keegi peab ju süüdi jääma ja kõige lihtsam on süüdistada EL-i.

Mis on tulemus? Itaallaste arvates on nüüd kõige sõbralikum riik Venemaa, siis Hiina ning kõige vähe sõbralikud Saksa- ja Prantsusmaa.

See on rumalus. Arvan, et kõik niimoodi ei mõtle. Aga itaallastele on Venemaa olnud kogu aeg selline... tubli riik, sest on neist piisavalt kaugel.

Hindasite aprilli alguses EPL-is, et "esimene ja olulisim läbikukkumine on selgelt Hiina poliitilise mõju all oleva WHO reageering kriisile ehk pandeemia väljakuulutamisega nädalaid, kui mitte kuid venitamine". Mida peaks Eesti tegema, WHO-st välja astuma?

Mitte välja astuma. Aga igal juhul peaks Eesti koos samamoodi mõtlevate riikidega tegema kõik selleks, et vähendada Hiina otsest poliitilist mõju WHO-s ja kasutama selleks ka suuri Euroopa riike.

WHO pidanuks välja kuulutama epideemia ja mitmes riigis jäänuks ära paljud suured kriisid.

On siis praegu nii, et Venemaa ja Hiina tähendus tõuseb, USA rahvusvaheline mõju langeb?

Hiina mõju on kindlasti tõusnud. Venemaad ma tõusmas ei näe. Nende poliitiline olukord on väga... mitmekülgne. Põhiseaduse muudatuste hääletus, Putini positsioon, koroona... Kiirvale, mida nad Itaalias korraks kasutasid, oli ka läbinähtav.

Aga see, mis nüüd toimub Ameerika Ühendriikides, on kogu maailmale väga ohtlik. Massirahutused linnatänavatel – ma ei kujuta endale ette, kuidas see võiks mõjuda maailmale. USA globaalne mõju kindlasti väheneb, kui nad nüüd nii palju iseendaga tegelevad.

Mis meist sellises olukorras saab?

Säilitame rahu. Hoiame endale pikalt ja raske tööga välja võideldud liitlassuhteid NATO-s ja EL-is. Usaldame neid liite, kuhu oleme astunud. Ja püüame end mängida suuremaks, kui tegelikult oleme.

On see üleskutse pettusele, või?

Jah. (Naerab) Üleskutse rohkem tegemisele. Väikesed poisid ei paista välja, kui nad kõrgele ei hüppa. Meilgi tuleb pidevalt kõrgemale küündida ja rohkem leida uusi lahendusi. Digitaalsus on üks neist.

USA sõduri saabas Eesti pinnal – boots on the ground – ei ole vist enam NATO kõrval meie suurim julgeolekugarantii?

Kindlasti on. Kindlasti ei ole USA armee ja ka nende otsustusprotsessid muutunud nii, et nad meile enam julgeolekugarantiid ei pakuks.

Trump ei tunne, et G7 esindaks korralikult seda, mis praegu maailmas toimub, ning tahab kutsuda G7 tippkohtumisele ka Venemaa, Austraalia, Lõuna-Korea. Kuidas tundub?

Tundub, et Austraalia ja Lõuna-Korea on täitsa okay riigid. Arvan, et teised G7 riigid ei nõustu [Venemaa kutsumisega] seni, kuni Krimmi olukord on endine või Minski kokkulepped on kusagil kõrval.

Ettemääramatus on see, mis iseloomustab USA praegust administratsiooni?

Kriisid on alati maailmas olnud, suured tänavarahutused olid USA-s ka 1970-ndatel, ja kui paljude arvates pole ka sellist COVID-i kriisi kunagi olnud, siis 1968 suri üle maailma kolm miljonit inimest sellise tüvega haigusesse, mis põhiliselt puudutas 65-aastaseid ja vanemaid inimesi.

Need asjad on kõik olnud. Säilitame rahulikku meelt, hoiame kokku oma liitlastega ja küll kõik saab korda.

COVID-19 langetab Eesti SKT-d, mistõttu vähenevad kaitsekulud. Mida teha?

Tahan loota, et kuna kaitse-eelarve plaanid on tehtud konkreetsete rahasummade, mitte SKT protsendi peale, siis jätkub Eesti valitsusel mõistust mitte teha märgatavaid kärpeid reaalsetes numbrites. See oleks ratsionaalne, sest julgeoleku pealt kokkuhoidmine võib valusalt kätte maksta.

Kui kaitsekulud ei väheneks, aga ümberringi peavad kõik teised kokku hoidma, siis oleks neil teistel seda raske mõista.

Eks kaitsekulude tõstmist kahele protsendile SKT-st oli ka raske mõista neil, kes [riigieelarvest] vähem saavad. Aga kaitsevägi ja kaitseministeerium peaksid tõsiselt vaatama administratiivkärbetele, mida on aastate jooksul niigi tehtud selleks, et rohkem investeerida kaitsetehnikasse.

Kokkuhoidlik peab olema, aga ei ole mõistlik inimesi lahti lasta või võimeid vähendada. Usun, et praegune valitsus nii ka ei tee.

Ja ühiskond mõistab, et igalt poolt mujalt hoiame kokku, aga mitte ainult riigikaitsest?

Tahan loota, et mõistab.

Selliste kriiside ajal tundub riigikaitsekulude koomale tõmbamine loogiline, pealegi ei paista sõda kusagilt tulemas.

Täiesti ebastabiilne olukord maailmas, teie poolt viidatud USA positsioonide nõrgenemine, Venemaa positsiooni tõusmine – need on kõik märgid, et kaitsekulude pealt kokku hoidmine ei ole mõistlik.

Ei saa aru. Enne kuulsin teilt, et Venemaa tähendus ei tõuse kuidagi.

Viitasin teie küsimusele. (Naerab)

Riho Terras Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Saite Euroopa Parlamendis põllumajanduse ja maaelu komisjoni asendusliikmeks. Miks EL-i riigid vajavad põllumajanduses võõrtööjõudu?

Mina ei tea, kas nad vajavad. EL-i paljud liikmesriigid ei kasuta võõrtööjõudu, vaid EL-i sisest tööjõudu.

Soome, Poola...

Kindlasti, kolmandatest riikidest pärit tööjõud on olemas ja mõnel kohal ka vajalik. Olen ise Eesti põllumeeste juures näinud neid ukrainlasi, kes töötavad Lõuna-Eesti taludes.

On see orjatööjõud?

Üks oli [Ukraina sõjaväe] allohvitser ja teine klaveriõpetaja, üks neist töötas juustutehnoloogina ja teine... Ei mäleta enam, aga temalgi oli spetsiifiline amet. Nad töötasid seal talus põhjusel, et Lõuna-Eestist polnud sellise ettevalmistusega inimesi võtta.

Aga üks maasikakasvataja rääkis, kuidas ta korjas Eestist seitse ja Lätist kolm inimest kokku, hakkasid nood siis õhtul jooma, hommikuks olid küüni peaaegu maha põletanud ja maasikaid ei korjanud neist keegi. Aga temal on vaja 120 inimest maasikaid korjama.

Kui otsustatakse, et see [võõrtööliste kasutamine] ei ole enam Eestis majandusmudel, siis vajavad põllumehed aega, et ennast ümber orienteerida. Kaitsetööstuses loodan ma sageli robotitele, kuid maasikakorjamise robot oleks väga keeruline. Moosi saaks, aga sellist maasikat, mis korjamisel katki ei läheks, robotiga ei korja.

Kuidas teile tundub Eesti maasikarevolutsioon, kui meie siseministeerium asus EKRE poliitika järgi piirama hooajatööliste kasutamist põllumajanduses?

See on koroona-sanktsioon. Kui EL võtab Schengenisse tulemise piirangu maha, siis saavad ukrainlased siia tööle tulla.

Aga, muidugi, põllumehed on raskes olukorras ja valitsus peab neid mõistma. Kohtusin eile [1. juunil] põllumajandus-kaubanduskoja inimestega, kes mulle südamele panid, et ütleksin Isamaa juhatuses ka omalt poolt – põllumehi tuleb toetada.

Ütlesin need sõnad edasi.

Miks on Isamaa ja Keskerakond EKRE pantvangid?

Ei oska öelda. Kas nad on, seda tuleb küsida erakonna esimehelt (Isamaa esimees on Helir-Valdor Seeder, toim).

Veelkord, täna ei ole EKRE keelanud ukrainlaste tulemist, vaid EL on kolmandatest riikidest sisserände keelanud.

Soome lubab enda põllumajandusse Ukrainast tuhandeid võõrtöölisi.

Erisuse tegemine on liikmesriigi valitsuse õigus, mida [Eesti] valitsus ei ole teinud.

EKRE esimees Mart Helme ütles selgelt, arusaadavalt ja lihtsalt: meil on praegu võõrtöölisi Pärnu linna jagu ja me ei taha, et neid oleks rohkem.

EKRE-t iseloomustab selge keel, mida paljud poliitikud võiksid rohkem kasutada. Näiteks Euroopa Komisjoni eelarvevolinik Hahn, kes täna mulle vastas lausega, millest ma ei saanud aru ühtegi sõna. Küsisin talt, miks ei ole Eesti põllumajandustoetused tõusnud 75 protsendini EL-i keskmisest viimase eelarveaasta jooksul.

Selget kõneviisi on poliitikas rohkem vaja. Kuid mina ei usu, et praegune valitsus oleks põllumeeste vastu.

Kas saaksite üldse Isamaa inimesena muud öelda?

Saan ikka. Ega ma sunnismaine ole.

Maikuu alguses ütlesite dramaatiliselt, et "praegu võitlevad kõik ellujäämise nimel, ka põllumehed". Milline oleks EL-is meie põllumeeste toetamise õige viis?

Kõige õigem oleks, kui võrdsustuksid põllumajandustoetused, mis tõstaks meie toetusi üsna märgatavalt.

4,5 protsenti meie inimestest, kes tegelevad põllumajanduse või toidu tootmisega – umbes 30 000 inimest – suudavad üldjoontes Eesti ära toita. Aga meie põld on halvem, meie ilmastik on hullem kui soojades riikides... Mistõttu kompensatsioonimehhanism Euroopas peab olema ja kavatsen kindlasti seista selle eest, et see tõuseks. Viimane [EL-i seitsme-aastase eelarve] MFF-i ettepanek toob märgatavalt suuremat toetust maaelule, kui algselt planeeriti. Toob ka 30 protsenti rohkem raha meie otsetoetustesse, kui oli 2018. aasta ettepanek.

Kutsusite teadvustama, et rohepöördega kaasnevad piirangud ja regulatsioonid võivad viia olukorrani, kus meie põllumajandustoodangu hind muutub nii kõrgeks, et seda on keeruline müüa ja kallis osta. On see ülekutse loobuda EL-i rohepöörde toetamisest?

Ei, see on üleskutse MFF-ile ja Euroopa Komisjonile seda rohepööret pisut ajatada. Praegu on põllumees saanud kõige rohkem pihta, eriti meie põllumees, kuna mujal on otsetoetuste osakaal suur, aga Eesti riik siin eriti palju ei maksa.

Näiteks pestitsiidide poole võrra vähendamine tekitab olukorra, kus põllumehel kaup enam nii kiiresti ei kasva. Tõuseb hind, aga Eesti tarbija on Euroopa üks hinnatundlikumaid ja ostab juba järgmine päev Ukraina kartulit, kui ei ole võimalik mõistliku hinnaga Eesti kartulit osta.

Kui rohepööre teha, siis tuleb teha ka riikidele erisusi ja väga spetsiifiliselt vaadata iga riiki eraldi.

Teie vist ei ole Euroopa Komisjoni 750 miljardi eurose majanduse taastamise ja taastumise paketi hurraa-toetaja?

Ma saan aru, et seda on vaja. Aga et teeme sedasama, mida Itaalia ja Kreeka on aastakümned teinud, võtame võlgu, võtame võlgu, läheme lõpuks veel rohkem lõhki – sellega ma ei ole nõus. See oleks raha külvamine. Kompromissettepanek on raha kontrollitud suunamine.

Sotsiaaldemokraadid ja neist vasakule jäävad jõud arvasid, et tuleb võtta rahamasin, eurod valmis trükkida ja helikopterilt Itaaliasse, Hispaaniasse, Maltale ja mujale laiali külvata, ilma kontrollita.

Euroopa Parlamendil peab olema kontroll raha kasutamise üle ja Euroopa Komisjon peab seadma selged plaanid, et kuhu see raha läheb, et see ei läheks populistlike poliitiliste lubaduste täitmiseks.

Milline on teie soovitus Isamaale – kas soostuda Euroopa Komisjoni ettepanekuga?

Lõpuks – jah. Aga solidaarsus on kahepoolne. Solidaarsus peab olema selgelt nähtav ka meie suunas. Meie inimene peab tunnetama, et EL ei ole solidaarne mitte ainult itaallastega, vaid itaallastel on solidaarsus ka eestlastega, mõistes, et Venemaa on oht, et põllumajandustoetused on meile sama tähtsad kui neile.

Eesti saaks EL-ilt toetuste ja laenudena lisaraha 3,3 miljardit eurot, makstes sinna veidi üle miljardi euro. Pole paha?

Jah, kena äraostmine. (Naerab) Ega me pea seda raha kasutama, laenuvõtmise puhul on oluline, millise protsendiga see tuleks.

Ega see suur diil ole kerge tulema, sest kokkuhoidlikud riigid ei ole veel päris pehmed. Hollandis, kus elan, on selge suhtumine: mis mõttes laenu võtmine? Nende taha oleks ju Eestil end hea rivistada. Rootsi, Austria, Taani... Ühendkuningriik kahjuks enam mitte. Tavaliselt oleme selles pundis olnud. Aga Eesti-sugusel väikeriigil ei maksa ka kõigiga kohe tülli minna. (Muigab)

Teid teeb ettevaatlikuks, et "paljude riikide eesotsas on sotsialistid ja populistid, kelle poliitiline DNA sunnib neid raha kulutama enne, kui nad seda näinud on". Käib see ka Eesti kohta?

Absoluutselt mitte. Mina ei ole raha külvamist Eestis kunagi näinud. Kui see tulemas on, andke mulle teada, olen kohal. (Naerab)

Läinud aasta märtsi lõpus ei osanud te ERR-ile antud usutluses hinnata, mida tähendab Keskerakonna, EKRE ja Isamaa koalitsioon. Nüüd juba oskate?

Maailmavaatelt konservatiivne koalitsioon, mis on, minu arvates, ... hakkama saanud.

Kuid minu maitsele on liiga palju ministreid vahetatud.

Seda on praeguse valitsuse esimese aastaga teinud ainult üks erakond, EKRE, oma nelja ministrivangerdusega.

Minu maitsele on liiga palju ministreid vahetatud. (Muigab)

Konservatiivne koalitsioon... Kas Keskerakond on konservatiivne erakond?

Jah. Nende tegevused on konservatiivsed, ju nad siis on. Kindlasti on [Keskerakond] liberaalsem kui teised partnerid, aga praegu – minu arvates – konservatiivsete vaadetega.

Oli see, tagantjärele vaadates, Isamaale parim valik, minna valitsusse koos Keskerakonna ja EKRE-ga?

Eks järgmised valimised näitavad. Eks Eesti rahvas otsustab. Isamaa toetusnumbrid praegu väga kõrged ei ole, ütleme nii.

Kas Eesti on teie jaoks sama avatud, uuenduslik ja Euroopa-meelne kui näiteks jaanuaris 2019?

Eesti on Euroopa-meelne. Väärtushinnangutelt rohkem sissevaatav kui eelnevalt.

Demokraatia ongi keeruline. Tänane valitsus on see valitsus, keda Eesti rahvas endale [riigikogu valimistel märtsis 2019] tahtis.

Kui palju on teile esimese poliitikuaastaga poliitilist kogemust juurde tulnud?

Palju on õppida. Ma ei oska veel. Ei suuda Euroopa Parlamendi suures saalis sõna saades isegi minutilisest ajaraamist kinni pidada – läksin üle, tahtsin paberita rääkida, järgmine kord loen maha.

Kas poliitika on teile meeldima hakanud, härra reservkindral?

Praegu ma seda vastust ei anna. Pean veel harjutama. Tänu koroonale olen poliitik olnud ainult kolm nädalat, siis algasid ka Euroopa Parlamendis karmid piirangud.

Aga mul on Twitteri konto, soovitan jälgida. Teil, muide, ei ole.

Ei ole.

Väga halb.

Miks?

Sest palju kiiret infot, ka kergelt hullumeelset, aga kiiret infot liigub just Twitteris.

Nüüd on ka globaalsele meediale tehtud väike reklaamipaus.

(Naerab) Aga [EL-i] digimaksu, sellegipoolest, ei maksa kehtestada.

Toimetaja: Mirjam Mäekivi

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: