Ma tahaksin, head kaitseliitlased, teid veelkord tänada selle suure töö eest, mida tegite koroonakriisi ajal, turvates Eesti piiri ja patrullides koos politseiga nii Saaremaal kui paljudes teistes Eestimaa kohtades. Ühtekokku oli töösse haaratud 1447 kaitseliitlast, keskmiselt oli üks kaitseliitlane/naiskodukaitsja väljas üle 40 tunni ning mitte ühelgi Kaitseliidu struktuuriüksusel ei olnud eriolukorra ajal ühelgi hetkel probleeme inimeste leidmisega eesliinile. Kõik see sündis koostöös ning koosmeeles politsei ja piirivalvuritega.

See polnud sugugi kõik. Muu hulgas olid Kaitseliidu liikmed kaasatud terviseameti staapi, osalesid kriisiinfotelefoni 1247 töös, andsid erinevatele asutustele abi küber- ja infojulgeoleku vallas, toetasid mitmete haiglate ja COVID-19 testimispunktide tööd ning olid paljudes omavalitsustes need, kellele sai erilistes oludes loota ootamatult tekkinud nõudlike logistikaülesannete täitmisel.

Te olite abiks nii politsei- ja piirivalveametile, erinevatele ministeeriumitele, terviseametile, haiglatele kui ka kohalikele omavalitsustele. Teie tööd on kõrgelt hinnatud nii riigi kui rahva poolt. Ma loodan, et te ei lase ennast kõigutada siseminister Mart Helme sõnadest, kes kõneles halvakspanevalt Kaitseliidu rollist kriisi ajal.

Kaitseliitlased tegid kõik, mida neilt oodati ja palju rohkem. On muide väga tõenäoline, et me pöördume peatselt, juba sellel sügisel, uuesti Kaitseliidu vabatahtlikke poole. Nad kindlasti tulevad välja, sest nad on kaitseliitlased ja tõelised patrioodid, aga ma ei imesta, et täna on nad nördinud. Kõik kaitseliitlased, aga muidugi eriti need, kes olid väljas neil ohtlikel päevadel ja öödel, olles kriisi eesliinil.

Kaitseliit on unikaalne organisatsioon, Eesti omariikluse üks sümboleid. Ta loodi juba enne Vabadussõja algust eelkõige just tagalas korra tagamise eesmärgil ja kuigi hiljem kasvasid Kaitseliidust välja olulised osad Eesti kaitseväest, on lisaks rindevõitlusele just sisekorra tagamine relvastatud vaenlase vastu oluline osa Kaitseliidu DNA-st. Seda peegeldab ka tänane Kaitseliidu seadus, mis näeb ette ühe Kaitseliidu tegevusvaldkonnana abi andmise siseministeeriumi allasutustele. Koostööõppused politsei- ja piirivalveameti ja Kaitseliidu vahel olid juba enne koroonakriisi tavapärased, igal aastal umbes kakskümmend.

Kriisikogemus näitas ka, et Kaitseliidu kasutamine isegi sunniõiguse (st. relva kasutamise õigusega) pole keeruline, valitsus ja president saavad anda loa väga kiiresti. Kaitseliit on kõrges valmisolekus ja kui luba tuli, oldi valmis kohe tegutsema. Minu jaoks on üks oluline möödunud eriolukorraga seotud tõdemus see, et Kaitseliit tõestas ennast jõuliselt meie laiapindse riigikaitse "šveitsi noana" ja pakkus rasketel hetkedel ühiskonnale vajalikku tuge väga erinevatel viisidel.

Nüüd on seaduseelnõu staadiumis idee luua politsei- ja piirivalveametile samuti vabatahtlikel põhinev kriisireserv, aga pole päris selge, milleks? Politsei tegi COVID-i kriisi ajal väga head tööd, kuna aga keeruline olukord nõudis rohkem inimressurssi, pöörduti nende liitlaste poole, kellega on varsemalt koostööd tehtud. Eestil on olemas oma juhtimissüsteemi, varustuse, sidevahendite ja logistikaga vabatahtlikkusel põhinev organisatsioon, Kaitseliit, mis on kohal kõigis Eesti piirkondades. Valitsus ja seadusandja võivad loomulikult otsustada, et tulevikus Kaitseliidu poole enam teatavate korrakaitseülesannetega ei pöörduta. Aga seda tuleb siis teha, öeldes ausalt, et Kaitseliit sai väga hästi hakkama, aga me ikkagi otsustasime süsteemi muuta. Ja öelda ka, miks!

Kaitseministeerium esitas need küsimused punkt-punktilt kirjas, millega me kriisireservi eelnõud ei kooskõlastanud. Ma ei tahaks, et vaidlus ühe väga olulise teema, politsei ja piirivalve kriisireservi üle, muutuks poliitiliseks pallimänguks, kus siseminister hakkab oma väidete toetuseks ebaausalt Kaitseliitu maha tegema. Olgu siis täpsustuseks öeldud, et kriisireservi teema arutelu on praegu eelnõu staadiumis ja ei lähe kindlasti valitsuses läbi enne, kui on selge: PPA kriisireserv – milleks ja milline?