Sergei Metlev: Maarjamäe memoriaali uuendamisel on tõsised tingimused ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Sergei Metlev
Sergei Metlev Autor/allikas: Erakogu

Isegi kaudne endise okupatsioonimonumendi taasloomine solvaks Nõukogude terrori ohvrite mälestust, eriti Maarjamäel, kirjutab Sergei Metlev.

Nõukogude ajal Tallinnasse rajatud Maarjamäe memoriaal pole kohustuslikult säilitatav muinsuskaitsealune objekt. Ent kuna memoriaal on abstraktne, seal puuduvad Nõukogude okupatsioonivõimu ülistavad sümbolid ja tekstid ning maastikuarhitektuuri teosena on see huvitav, siis on tee avatud ala taaskasutuseks. Kuid sellel on mõned olulised tingimused.

Maarjamäel on neli põhilist mäluobjekti, mis koos moodustavad Eesti 20. sajandi ajaloo raskeimate episoodide mälestusala – olulisim on 2018. aastal avatud Eesti kommunismiohvrite memoriaal, mis on tuhandete repressioonides hukkunute sümboolne hauatähis; kõrval on Saksa sõjaväekalmistu (lisaks sakslastele maeti sinna eestlasi - kokku üle 2000 inimese); 1944. aasta kaitselahingutes hukkunute mälestusmärk ja Nõukogude memoriaal.

Targalt lähenedes võib Maarjamäest kujundada ajaloomõtestamise õppevälja ning kindlasti jääb see erilist hoolt vajavaks hukkunute mälestuspaigaks.

Siiski on Maarjamäe memoriaali renoveerimiseks minu arvates vaja täita olulised tingimused, mis tulenevad paiga ajaloolisest tundlikkusest, ning nendes tuleb eelnevalt detailselt kokku leppida.

Esiteks tuleb teha arheoloogilised väljakaevamistööd, sest ajaloolastel on alust arvata, et Saksa sõjaväekalmistu on suurema pindalaga kui näitavad 1990. aastatel pandud umbkaudsed tähised. Osa Nõukogude memoriaali alast võib asuda haudadel.

Pärast taasokupeerimist hävitas Nõukogude võim kalmistu, see taastati praegusel kujul Eesti ja Saksa riigi koostöös. On mõeldamatu teha vana memoriaali alal tõsiseid samme ilma sõjas langenud ja seal maetud inimeste mälestust austamata.

Teiseks tuleb ümber paigutada mäluobjektide vahel 1980. aastatel avatud Punaarmee väeosade tahvlid, mis ei austa hukkunuid ega tähista haudu, vaid on otseseks ideoloogiliseks manifestiks. Tahvlite peal on väeosad, mis said enda nimetuse ette sõna "Tallinna". Võimalikud väljakaevamised peavad tõenäoliselt toimuma ka nende tahvlitega hõlmatud alal, sest ka selles pinnases võivad olla säilmed.

Igasuguste konfliktide vältimiseks ja kalmistul puhkavate sõjas hukkunute mälestuse asutamiseks tuleb need ideoloogilistel põhjustel sinna pandud tahvlid teisaldada, näiteks kõrval asuva Eesti Ajaloomuuseumi hoovi, kus juba praegu eksponeeritakse õppe-eesmärgil erinevaid Nõukogude mälestussambaid. Eesti riigil on tulenevalt seadusest kohustus hoolitseda sõjahaudade eest ning tagada neile korrektne ja väärikas tähistus.

Kolmandaks ei tohi hakata taaslooma koha ideoloogilist sisu uute kriitikavabade siltide ja infotahvlitega. Kui renoveerida, siis muuta jäädavalt sisu ja rõhutada, et tegu on nüüd lihtsalt erilise maastikuga, pigem isegi kauni teekonnaga Eesti kommunismiohvrite memoriaali poole.

Isegi kaudne endise okupatsioonimonumendi taasloomine solvaks Nõukogude terrori ohvrite mälestust, eriti Maarjamäel. Tulevikus, uurimistöö edenedes võib esineda vajadus kommunismiohvrite memoriaali isegi laiendada – sellega tasub tööde kavandamisel arvestada. Mitte kõiki Maarjamäe memoriaali osi ei pea alles jätma.

Mina näeksin kõrgendikul, kus asub obelisk, alaliselt lehvimas ja öise valgustusega suurt Eesti lippu, mis teeks piirkonna ilusamaks ning taastaks sümboolselt ajaloolise õigluse. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: