Olev Liivik: eliit ja tema privileegid NSV Liidus

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Olev Liivik Autor/allikas: Eesti Mälu Instituut

Nõukogude Liidus eksisteerinud lõhe privilegeeritud eliidi ja kõigi teiste vahel näitas, et kommunistlik ühiskondliku võrdsuse ideaal jäi tühjaks loosungiks, kirjutab Olev Liivik. Kommentaar ilmub koostöös portaaliga CommunistCrimes ("Kommunismikuriteod").

Nõukogude Liidus valitses egalitarismi ideoloogia, kuid tegelikult lokkas ühiskonnas ebavõrdsus ning diskrimineerimine, mille all kannatasid enim kommunistliku impeeriumi erinevad marginaalsed ja marginaliseeritud grupid.

Seevastu igapäevaselt tajutavaks ning suurt osa elanikkonnast puudutanud nähtuseks oli sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus, mille peamiseks põhjuseks oli teatavate ühiskonnagruppide privilegeeritud seisund.

Selle kirjutise eesmärgiks on vaadelda ühiskondliku või ametialase positsiooniga kaasnevaid ning selle abil saavutatud privileege, mis võimaldasid vähestel väljavalitutel ligipääsu sotsiaalsetele ja majanduslikele hüvedele, mis olid enamusele inimestest kas täiesti või enamasti kättesaamatud.

Sageli klammerdutakse privileegidega seoses nomenklatuuri külge, mida on mõnede autorite nagu NSV Liidust emigreerunud ajaloolase ja politoloogi Mihhail Voslenski ning Jugoslaavia tuntud kommunisti Milovan Djilas, kes mõlemad süsteemis pettununa selle kriitikuks muutusid, mõjul mütologiseeritud.

Nende järgi oli nomenklatuur "uus klass" ja "valitsev klass" ning mõistet tavatsetakse tarvitada kitsalt Nõukogude eliidi tähenduses. Niisugune lähenemine on lihtsustatud ega võta arvesse formaalseid hierarhiaid ja sotsiaalseid kihistusi nomenklatuuri sees ning jätab kõrvale terve rea ühiskonnagruppe, mida on privileegide süsteemi funktsioneerimise jälgimisel võimatu ignoreerida.

Nomenklatuuri võib kitsamas tähenduses vaadelda (salajase) nimistuna tähtsamatest ametikohtadest, millele määrati ja kust vabastati parteikomitee otsusel või nõusolekul (partei eeskujul hakkasid koostama oma nomenklatuure ka valitsusasutused). Tavatähenduses mõisteti nomenklatuuri all isikuid, kes neid nomenklatuurseid ametikohti täitsid sõltumata sellest, kas töötati parteiaparaadis, ministeeriumis, teadus- või kultuuriasutuses juhtival ametikohal.

Nagu nomenklatuuri ei ole võimalik samastada privilegeeritud eliidina, ei olnud ametikohtade nimekirja vaja ka hüvede määramiseks, vaid nomenklatuur oli eelkõige parteiline kontrollimehhanism, mis võimaldas kaadripoliitika kaudu kontrollida ja sekkuda kõrgematel parteiorganitel madalamate parteiorganite ning parteiorganitel riigiasutuste ja muude organisatsioonide tegevusse.

Nomenklatuuri üheks tunnuseks oli hierarhilisus. Nimelt oli oma nomenklatuur NLKP Keskkomiteel, liiduvabariigi partei keskkomiteedel ning regionaalsetel parteikomiteedel ehk tollase Eesti NSV tingimustes linna ja rajooni parteikomiteedel.

Kõikidel nomenklatuuri astmetel olid veel oma sisemised hierarhiad, nagu põhi- ja arvestusnomenklatuur ning büroo ja sekretariaadi nomenklatuur. Sellel põhjusel ei ole näiteks formaalse staatuse poolest võrdsed näiteks EKP Keskkomitee osakonnajuhataja ning rajooni täitevkomitee osakonnajuhataja, kuna esimene neist kuulus EKP Keskkomitee nomenklatuuri, aga teine rajoonikomitee nomenklatuuri.

Nõukogude Eesti parteinomenklatuuri tipud. Autor/allikas: Rahvusarhiiv

Tunduvalt olulisem marker oli sama tasandi nomenklatuuri ametikohtade poliitiline ja ühiskondlik mõju ning ette nähtud privileegide ulatus. EKP Keskkomitee nomenklatuuris (ca 1500-2500 ametikohta) olid kõige kõrgema staatusega EKP Keskkomitee büroo liikmed, samuti olid teistest tähtsamad EKP Keskkomitee liikmed.

Niisamuti võib eristada liiduvabariigi keskasutuse töötajaid rajoonitasandi partei ja täitevkomiteede töötajatest, kellel tuli täita esimeste korraldusi. Mis puutub privileegidesse, siis diferentseerusid need nomenklatuuri ühe tasandi ametikohtade ulatuses rääkimata erinevatest tasanditest, kus erinevused olid enamasti suuremad.

Kui vaadelda privileege sotsiaalmajanduslikus tähenduses, oleks mõistlik diferentseerida neid õiguslikust regulatiivsest aspektist.

Selle alusel võiks välja tuua kolme liiki sotsiaalmajanduslikke eesõigusi: avalik-normatiivsed (õiguslikult reguleeritud), ametkondlik-bürokraatlikud (mis olid vähem või rohkem salastatud või kirjutamata normid) ning "mitteametlikud", mida võib käsitelda juurdepääsuna kaupade ja teenuste jaotuskanalitele, milleni pääseti tänu soodsale ametikohale- ja positsioonile.

Teisisõnu olid loodud soodsad tingimused defitsiitsete kaupade ja teenuste ning muude hüvede jaotamiseks, vahendamiseks ja hankimiseks. Selline tegevus ei tarvitsenud olla tingimata ebaseaduslik, kuid kindlasti ei olnud see ka seaduslik ehkki kujunes süveneva defitsiidi tingimustes ühiskondlikuks normiks.

Sellega seoses ei tarvitsenud tingimata väheneda sotsiaalne ega majanduslik ebavõrdsus, aga kindlasti lõi see soodsa pinnase ametiseisundi kuritarvituste, korruptsiooni ning spekuleerimise levikuks.

Tavalise inimese jaoks oli kaupade puudus osaks nõukogudeaegsest argielust. Autor/allikas: Rahvusarhiiv

Keeruline on anda ammendavat loetelu valdkondadest ja ametikohtadest, kellel võis olla "mitteametlikke" privileege, kuid sellesse nimekirja võib kindlasti arvata kaubandus- ja toitlustusasutuste töötajad, arstid, meremehed, täitevkomiteede ametnikud, kes olid seotud kommunaalvaldkonnaga ning ametiasutuste ja ettevõtete haldustöötajad.

"Mitteametlikest" privileegidest said kindlasti osa paljud Ministrite Nõukogu Asjadevalitsuse töötajad, sest selle ametkonna kaudu toimus nomenklatuurile mõeldud erikaupluste varustamine, samuti samale kontingendile suvilakruntide ja puhkusega seotud jpm hüvede jaotamine ehk teisiti öeldes jaotasid nad ametkondlik-bürokraatlikke hüvesid.

Ametiühingu töötajad tegelesid seevastu suuremalt jaolt tavaliste inimestega, jagades kortereid, autoostulubasid ja puhkusetuusikuid, mis olid väga defitsiitsed ning mille järjekorras oodati tavaliselt pikki aastaid.

Ühiskonnagruppidena, kellel oli märkimisväärseid eelisõigusi, mida võib kvalifitseerida avalik-normatiivsetena ja ametkondlik-bürokraatlikena võib nimetada näiteks parteibürokraatiat, ministreid, valitsusautuste juhtivaid töötajaid, tippsportlasi, loovintelligentsi tippusid, juhtivaid teadlasi, partei- ja sõjaveterane, ülemnõukogu saadikuid, keda kõiki võiks mööndustega lugeda Nõukogude eliidi hulka.

Mis puutub kitsamalt nomenklatuuri, siis said nad osa põhiliselt eesõigustest, mis olid ametkondlik-bürokraatlikud ehk ei olnud avalikud. Samas ei välistanud see avalike normeeritud eesõiguste olemasolu, mis materiaalses mõttes olid tagasihoidlikumad. Oleks aga naiivne uskuda, et Nõukogude eliit ei oleks kasutanud "mitteametlikke" eeliseid, sest neil oli enamasti küllaldaselt sotsiaalset kapitali ja ka materiaalseid võimalusi endale lisahüvede hankimiseks.

Eelisõigustega kontingendi puhul tuleks esimesena nimetada tavainimesest kõrgemat sissetulekut. Siiski tuleb kohe rõhutada, et võrreldes kapitalistlike riikidega olid NSV Liidus sissetulekute erinevused väikesed. Juhtivtöötajate ja tavaliste töötajate põhipalga (mis oli riiklikult paika pandud) erinevused ei olnud väga suured, kuid nende sissetulekute erinevused võisid suureneda märkimisväärselt juhtivtöötajatele makstavate lisatasude-soodustuste näol.

Üheks laialt levinud lisatasuks oli nn 13. palk, mida nimetati "terviserahaks" ning mis maksti välja puhkusele minnes. Kui laialt 13. palk partei- ja riigiasutustes levinud oli, ei ole täpselt teada. Igal juhul pärandati see puhkusetoetuse kujul Eesti Vabariigi riigi- ja omavalitsusasutustele, kus ta oli levinud veel 2000. aastate alguses.

See maksti välja kõikidele töötajatele sõltumata ametipositsioonist. Samuti maksti Eesti Vabariigis lisatasu võõrkeele oskuse ja akadeemilise kraadi eest, mis pärines samuti Nõukogude perioodist ning oli lisasissetuleku allikaks nimelt ametnikkonnale.

Diferentseeritud olid ka pensionid. NSV Liidus eksisteeris personaalpensionide süsteem, mida oli kolme liiki: üleliidulised, liiduvabariiklikud ja kohalikud. Personaalpensionäride pension oli kõrgem kui tavalise töötaja palk.

Nõukogude privileege uurinud Mervyn Mathewsi andmetel ulatus näiteks 1956. aastal üleliidulise tähtsusega personaalpensionäri pension 2000 rublani, aga keskmine palk oli samal ajal vaid 720 rubla. Lisaks sellele kehtisid personaalpensionäridele soodustused kommunaalmaksetele ning ravimitele, mille kulutused olid siiski väikesed.

Üheks privilegeeritute soodustuseks oli tulumaksuvabastus, mis oli ette nähtud sõjajärgsetel aastatel ning uuesti pärast Brežnevi võimuletulekut Nõukogude Liidu ja sotsialistliku töö kangelastele ning teistele riiklike autasudega pärjatutele. Tingimata tuleb lisada, et tulumaksuvabastusi võidi kohaldada ka muudele ühiskonnagruppidele, näiteks loovintelligentsile.

Kõrgema partei- ja valitsuse ešeloni, aga samuti valitud loovintelligentsi privileegiks olid tasuta puhkusetuusikud vastavalt partei, valitsuse ja loomeliitude sanatooriumides. Lisaks täielikule ülalpidamisele olid kinni makstud sanatooriumisse saabumise ja lahkumise kulud. Selle kõrval ei ole isegi mainimist väärt ülemnõukogu saadikutele ja personaalpensionäridele tasuta sõiduõigus ühistranspordis.

Defitsiiti silmas pidades tuleb peatuda ka Nõukogude eliidi kaupadega varustamisel. Olgugi, et juhtivtöötajate palgad olid tavainimeste omadest kõrgemad, võisid nad defitsiitse kauba eest maksta vähem, kui need oleks jõudnud tavalisse kaubandusvõrku.

Eeskätt käis see eriliste toidupakkide "kremljovkade" kohta, mida olevat olnud Eesti NSV-s õigus saada umbes tosinal kõige tähtsamal partei- ja valitsustegelasel, kusjuures selle eest maksti vaid sümboolset hinda. Lisaks sellele leidus NSV Liidu suuremates linnades ning liiduvabariigi pealinnades eripoode, kus liikus muuhulgas tavainimesele kättesaamatu importkaup.

Teadlaste maja Lenini (Rävala) puiesteel Tallinnas. Hoone, millesse projekteeriti valdavalt 5-toalised korterid, ehitati Nõukogude Eesti teadlastele ja intellektuaalidele. Autor/allikas: Rahvusarhiiv

Sageli erinesid Nõukogude eliidi elamistingimused tavainimese omadest. Kui Eesti NSV-s eelistas kohalik tippnomenklatuur enne Teist maailmasõda ehitatud prestiižemaid korterelamuid, kus nendele eraldati tavaliselt elamispind, mille suurus ületas kehtestatud norme. Samuti armastati individuaalelamuid prestiižetes elamurajoonides.

Suuremates Eesti linnades valmisid mitmesuguste ametkondade ja ettevõtete töötajatele, aga ka loomeliitude liikmetele ja teadlastele ehitatud korterelamud, mida on mõnikord ekslikult peetud nomenklatuurseteks korterelamuteks.

Viimaks tuleks lühidalt peatuda eliidi meditsiinilisel teenindamisel. Tallinnas paiknes Vabariiklik Neljas Haigla, mida tunti parteihaiglana. Seal raviti liiduvabariigi partei- ja valitsusametnikke, aga ka privilegeeritud loovintelligentsi ja teadlaskonda ning partei- ja sõjaveterane jt, kellest väljavalitutele osutati haiglas arstiabi kogu perekonnale.

Kui juhtiv partei- ja valitsusametnik suri või lõppes personaalpensionäri maine teekond, siis võidi lesele ja alaealistele lastele lisaks matusetoetusele määrata ühekordseid toetusi, aga võrdlemisi sageli määrati lastele toetusi ka nende täisealiseks saamiseni ning leskedele kindlustati eluaegne ülalpidamine.

Kommunistliku partei võimumonopoli lõppemisega ning NSV Liidu kokkuvarisemisega kaotati nomenklatuur. Osades endistes liiduvabariikides säilis teatav osa eliidi formaalsetest privileegidest, mitmel pool püsisid elujõulised ka "mitteametlikud" privileegid, aga kõikjal leidus endise eliidi esindajaid, kes võtsid koha sisse ka poliitilise ja majanduseliidi hulgas uutes ühiskondades.


Olev Liivik (sündinud 1975) on eesti ajaloolane, Eesti Mälu Instituudi vanemteadur. Tema peamised uurimisvaldkonnad on teise maailmasõja järgne Eesti poliitiline ajalugu ja baltisaksa vähemuse tegevuse Eestis 1920. ja 1930. aastatel.


Kirjandus

  • Djilas, Milovan. The new class: an analysis of the communist system. New York 1957.
  • Hämäläinen, Mariliis. Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee nomenklatura 1945–1953. Tartu 2011.
  • Lankots, Epp. Klassid klassideta ühiskonnas. Elitaarne ruumimudel Eesti NSV-s ja nomenklatuursed korterelamud Tallinnas 1945-1955. – Kunstiteaduslikke Uurimusi/ Studies on art and architecture, 2004, No 2, pp 11−41.
  • Leito, Toomas. Tagasivaated. Tallinn 2020.
  • Liivik, Olev. Nõukogude ajaloo mõisted ajaloolaste hambus. – Kultuuri KesKus, (November 2009), pp 48–49.
  • Matthews, Mervyn. Privilege in the Soviet Union: A study of elite life-styles under communism. London 1978.
  • Meri, Hindrek. Tagasivaateid veerevast vagunist. Tallinn 2010.
  • Ott, Margus. Nõukogude ebavõrdsusest. Postimees, 17.03.2018.
  • Tannberg, Tõnu. Moskva institutsionaalsed ja nomenklaturased kontrollimehhanismid Eestis NSV-s sõjajärgsetel aastatel. – Eesti Ajalooarhiivi toimetised Tartu 2007, pp 225–272.
  • Voslensky, Michael. Nomenklatura. The Soviet Ruling Class. New York 1984.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: