ERR-i portaalis ilmunud artiklis "Kes maksab memme vaeva" küsiti, kes peaks kinni maksma nende vanemate töötasu, kes terve lapsega kodus õpivad. See pani mind omakorda küsima, et miks peaks viienda või seitsmenda klassi lapse vanem temaga kodus istuma?

Õnneks on Eestis veel võimalik lastel vabalt omaette liikuda (erinevalt riikides, kus täiskasvanud peab pidevalt juures olema) ning usun, et enamik koole töötab selle nimel, et algklassid saaksid koolis käia.

Mulle väga meeldis haridusministeeriumi asekantsleri Mart Laidmetsa arvamus, et alates 7. klassist on distantsõpe kohati isegi arengut soodustav lahendus ja et selles vanuses lapsed peaksid olema võimelised juba ka iseseisvalt hakkama saama. Kirjutan sellele kahe käega alla.

Üheks hariduses kokku lepitud eesmärgiks on kasvatada ennastjuhtivat õpilast, sest aina vähem leidub töökohti, kus öeldakse samm-sammult ette, mida teha tuleb. Selle asemel väärtustatakse kolleegi, kes suudab ise oma aega ning tööjärge juhtida. Ja seda peab ju ometi samuti õppima. Kuna siin ei ole ühte ja ainsat töötavat lahendust, siis tuleb selle õppimiseks luua soodne keskkond ning mis oleks soodsam keskkond kui paar päeva kuni nädal iseseisvat õppimist.

Mõistan siinkohal ka vanemate hirme, kes kardavad, et laps jääb maha, ei viitsi õppida, lohistab end läbi, ei tee mitte midagi jne. Aga seegi on kõik õppimise koht. Saan aru, et hirmud pärinevad kevadisest kogemusest, kuid oma kooli näitel leian, et mudel, mille puhul ollakse nädal aega koolist eemal ja siis koolis tagasi, võiks ja peaks soosima õppija enese- ning ajajuhtimise õppimist (ja nimelt õppimist, mitte kohe ja paugupealt oskamist), sest õpetaja tugi on iga väikese aja tagant taas olemas.

Tegu ei ole ju tegelikult mingi eriti innovaatilise lahendusena, ühe meetodina tooksin siinkohal näiteks ümberpööratud klassiruumi meetodi, kus uus materjal omandataksegi esmalt iseseisvalt ning seejärel on õpetaja ülesanne see siduda eelnevate teadmiste, praktilise eluga jne. Toonitan siinkohal, et see on õpetaja ülesanne, mitte lapsevanema.

Tugimeeskonna suurem roll

Jah, on lapsi, kelle jaoks on kodus iseseisvalt õppimine väga raske ja samamoodi on lapsi, keda tohutult väsitab tegelikult pidev kooliskäimine. Selles osas peamegi olema paindlikud, kaasama kooli tugimeeskonna ja leidma sobilikke lahendusi. Siin on palju potentsiaali päriselt individuaalsete õpiteede loomiseks.

Näiteks matemaatikas kiiremini edasijõudev laps saab läbida kodus õppides keerulisema programmi ning see õpilane, kellel on raskusi funktsionaalse lugemisega, saab ülesande teksti vastavalt talle sobiliku pingutusastmega; inglise keeles vabalt suhtlev õppur võib läbida kirjandusteose inglise keeles; liikumises nõrgem saab individuaalse treeningkava jne.

Need on väga algelised näited individuaalsest lähenemisest. Oleks meil ainult jaksu ja inimesi sellega süvitsi tegeleda. Hetkel on see üks suuremaid kitsaskohti hariduses – me vajaksime palju rohkem ressurssi nimelt tugimeeskondadele, kes saavad olla toeks nii õpilasele, õpetajale kui vajadusel lapsevanemale. Aga kindlasti on võimalik ka olemasoleva ressursiga palju ära teha, kui natukene kastist välja mõelda.

Vahemärkus ja meeldetuletus: praegusel hetkel räägime me ikka ja kogu aeg üksikutest distantsil õppimise päevadest või nädalast. See ei ole võrreldav kevadise olukorraga.

Õppimine on palju enam kui koolis käimine

Olen sageli kuulnud lauset: "Kool on palju enamat kui õppimise koht". Nõus! Aga teisalt tuleb meeles pidada, et õppimine on palju rohkem kui koolis käimine.

Praegune koolisüsteem sobib ikkagi kõige paremini keskmisele õpilasele. Olete te mõnda kuskil näinud? Mina ei ole. Seega on praeguse aja ülesanne kohe eriliselt tähele panna, milline õpilane vajab millist tuge ja lahendusi, et ta oma haridusteel edasi jõuaks. Et igaühel oleks pingutusmoment, et iga õpilane leiaks omale sobiva õppimisviisi ning et hariduses nähtaks suuremat pilti, kui üksikud tunnid.

Mulle väga meeldis minu enda kunagise gümnaasiumi direktori Kersti Nigeseni mõte, et tunniplaan pole peamine. "Tunniplaan pole üldse see kõige tähtsam plaan. Praegu just arutasime põhikooli õpetajatega: ainekavad peavad olema lapsevanemale kättesaadavad poolaasta lõpuni. See annab neile võimaluse kätt pulsil hoida ja näha suuremat pilti. Kas sa saad täna tunnis olla ja kas tänased ülesanded on tehtud või mitte, pole kõige olulisem. Tähtis on, et poolaastaks ettenähtud materjal saaks omandatud."

Olen temaga 100-protsendiliselt nõus. Tunniplaan on abivahend, kuid palju olulisem on keskenduda õpitulemustele laiemalt. Ja see on ikkagi õpetajate roll. Nemad annavad sihid ja suunad, kuhu on vaja liikuda. Olgu õppimise kohaks siis kodu, õppekäik või koduõppenädal.

Jah, meilgi on õppekavad lapsevanematele avalikult näha ning see on hea võimalus Stuudiumi vahendusel hoida oma lapse edenemisel silm peal, kuid see ei tohiks olla lapsevanema jaoks täiskohaga töö, vaid võimalus, mitte eeldus.

Julgus eksida ja mõelda kastist välja

Meil on erilised ajad ja see teeb ärevaks. Julgustan vanemaid usaldama pedagooge. Julgustan õpetajaid usaldama õpilasi. Julgustan õpilasi olema loovad ning süvenema sellesse, mis neid huvitab.

Me keegi ei taha, et koolid läheksid kinni, aga me peame seda enam püüdma ennetada viiruste kiiret levikut. Jah, võib-olla tunduvad mõned meetmed liialdustena, kuid me kõik ju katsetame ning ei oska hetkel ennustada, kuidas läheb.

Nagu oleme ise oma kooli laste vanematele öelnud: me proovime septembris niimoodi, vaatame, kuidas läheb, analüüsime tulemusi ja siis mõtleme, kuidas edasi. Oluline on praegu mõista nii neid, kes arvavad, et vahet pole, niikuinii on nad kõik segiläbi, kui ka neid, kes vägagi kardavad ja hea meelega oma lapsi üldse kooli ei saadaks.

Soovin kõigile õpilastele, õpetajatele, vanematele, koolipidajatele südamerahu, koostöömeelsust ning julgust vaadata kastist välja, sest seda viimast soovitas juba minu varalahkunud õpetaja Pille Valk: "Peab julgema!"