Põhimõtteliselt pole distantsõpe (st õppeviis, kui õpilane ei ole koolimajas, vaid suhtleb kooliga elektrooniliste vahendite kaudu) Eesti koolides midagi enneolematut. Selles võib näha õppeprotsessi rikastavat õppeviisi, mis aitab mh arendada õpilase iseseisva töö oskust.

Kui enne eriolukorda rakendati distantsõpet valdavalt siiski väikeses mahus, korraldades nt e-õppel põhinevaid projektipäevi, siis nüüd, uue ähvardava koroonapuhangu tingimustes on õpilaste distantsõppe perioodid muutunud kohati nädala- või paari nädala pikkuseks.

Ühtlasi peavad mitmed koolid plaani (või on juba otsustanud) suurendada distantsõppe osakaalu veelgi. Näiteks ühes õiguskantslerile saadetud pöördumises selgitati, et kõnealuse kooli gümnaasiumiõpe hakkab edaspidi toimuma nõnda, et kaks nädalat on õpilased distantsõppel ja ühe nädala koolis.

Niisiis on meil tekkinud või tekkimas koolide õppekorralduses olukord, kus õpe ei pruugi enam toimuda valdavalt koolimajas.

Ükskõik, mis õppeviisi kool kasutab, peamine on see, et tagataks kvaliteetne haridus. Selleks tuleb riigikogul põhiseaduses sätestatud nn parlamendireservatsiooni põhimõtte kohaselt kehtestada kõik olulised normid. Peab määrama piirid, mille raames võivad kool ja koolipidaja tegutseda.

Õigusriigis ei tohi olla olukorda, kus avalik võim tegutseb õigusliku aluseta, kuigi see tegevus võib olla ajendatud parimatest kavatsustest. Selge raamistiku olemasolu hariduses on oluline, sest haridus omandatakse pikema protsessi käigus.

See tähendab, et iga üksik samm ei pruugi olla õiguste rikkumine, kuid mitme teguri koosmõju tulemusena võib kvaliteetne haridus osutuda kättesaamatuks. Ei tohi tekkida olukorda, kus koolipidajate ja koolide tegutsemispiirid on nii laiad ja hägusad, et õpilane/vanem ei saa aru, mida kool võib teha ja mida mitte.

Õigus õpetaja juhendamisele

Riigi haridusstandardiga (riiklike õppekavadega) on ette nähtud, et haridust võib omandada mitmesugustes õppevormides. Valdavalt omandatakse põhi- ja gümnaasiumiharidus statsionaarses õppes.

See õppevorm on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi mõeldud koolikohustuslikele inimestele või õpilastele, kellele õppimine on põhitegevus. Niisuguses õppes on kooli juhendatud tegevusel suurem osakaal kui iseseisval õppimisel.

Just juhendatud õppe suur osakaal eristab statsionaarset õpet mittestatsionaarsest õppest ja koduõppest (mitte segi ajada distantsõppega). Juhendatud õpe on kooli määratud viisil toimuv õpe: näiteks loeng, individuaaltund, konsultatsioon, e-õpe ja õppekäik, mis on suunatud teadmiste ja oskuste omandamisele ning toimub õppekeskkonnas, milles osalevad nii õpilane kui ka õpetaja. Statsionaarset õpet võib korraldada mitmel viisil, sh neid viise kombineerides.

Kuigi seadus lubab õpet läbi viia mitte üksnes koolimajas, on kogu õppekorraldus siiski koolimajas toimuva õppe keskne (päevakava, turvalisuse tagamine, tugi õppimises). E-õpe on võimalik, kuid puudub selle õppeviisi regulatsioon. Näiteks pole sätestatud, millises proportsioonis võib kool korraldada koolimajas toimuvat ja e-keskkonnas toimuvat õpet ning kuidas on e-õppe puhul tagatud kooli juhendatud õpe.

Niisiis on praegustes koroonaviiruse leviku tingimustes üks keskseid õiguslikke küsimusi selles, kas ja kuidas tagatakse distantsõppe ajal õpilase õigus õpetaja juhendatud õppele.

Vanema kohustused kooliga seoses

Vanema kohustused kooliga seoses sätestab seadus. Vanem on kohustatud võimaldama ja soodustama koolikohustuse täitmist, sh looma koolikohustuslikule õpilasele kodus õppimist soodustavad tingimused ja õppes osalemise eeldused. Kuigi õppekeskkonnaks peetakse ka kodu (nt antakse õpilasele iseseisvaks õppimiseks koduseid ülesandeid), ei kohusta seadus lapsevanemat oma last õpetama, ei eriolukorras ega muul ajal.

Paraku puudutab suur osa e-õppe korralduse kohta õiguskantslerile esitatud kaebusi nimelt seda, et õpilased ei saa õpetajalt vajalikku juhendamist (aine selgitamist, konsulteerimist), ning õpetaja rolli peab üle võtma vanem.

Erilist tähelepanu tuleb pöörata tuge vajavate laste distantsõppele, kuid ka selles osas kooli tegevuse raamid seaduses või riiklikes õppekavades puuduvad (ei pea silmas üldklauslit, et õpet tuleb kohandada iga õpilase vajadustele).

Nagu öeldud, vanem ei saa ega pea asendama kooli juhendatud õpet, eriti siis, kui õpilase õpetamine vajab ka tavaõpetaja tegevusega võrreldes lisaoskusi. On võimalik, et mõne haridusliku erivajadusega lapsele e-õpe ei sobigi ning neile õpilastele peab tagama õppe koolimajas.

Koolide autonoomia ja riigi reguleerimisvajadus

On selge, et koolid ja koolipidajad peavad olema piisavalt autonoomsed õppetööd korraldama ning detailne regulatsioon seaduses või määrustes (riiklikes õppekavades) ei vii hea tulemuseni. Siiski tuleb selleks, et kogu riigis oleks tagatud ühtsed arusaamad, mida e-õpe endast kujutab ja millistes raamides seda rakendada võib, läbi kaaluda ka seaduse ning riiklike õppekavade muutmise ja täiendamise vajadus.

Haridus peab olema Eesti eri paigus põhijoontes ühtmoodi kättesaadav ning õpilaste ja vanemate õigused ja kohustused arusaadavalt ja selgelt sätestatud.

Muudatuste tegemist ei tasu aga ette võtta asjakohase analüüsi ja aruteludeta. Nii õiguskantslerile esitatud avalduste kui ka meedia vahendusel kättesaadava info põhjal näib, et arusaam e-õppest ja selle korraldamisest on väga erinev.

Toon näiteks distantsõppe, mida kirjeldas õiguskantslerile üks lapsevanem: kahe kuu jooksul andis õpetaja algklassiõpilasele e-kanali kaudu ülesandeid ning ise vaid kontrollis õpitut. Juhendamist kool ei taganud, õpetaja rolli pidi üle võtma vanem.

E-õppega seotu tuleb läbi mõelda laiemalt kui vaid ühe kooli tasandil, sest e-õpe toob kaasa peale kitsalt õppekorralduse küsimuste ka muid lahendamist vajavaid küsimusi. Näiteks kes peab tagama kodus kooli õppetööks vajaminevad arvutid ja internetiühenduse?

Samuti tekitab suuremahuline distantsõpe laste toitlustamise küsimuse (nii rahaline pool kui ka sooja toidu kättesaadavus) ning eriti nooremate laste puhul probleemid järelevalvega ja huvihariduse kättesaadavuse küsimuse (huviharidus toimub koolis või selle lähedal, kuid elukohast kaugel) ning ka näiteks transpordiküsimused.

E-õppe rakendamise lubatavus

Ka praegu, kui seadus ja riiklikud õppekavad piirduvad sellega, et nimetavad e-õpet kui vaid üht lubatud õppeviisi, saab kool rakendada e-õpet õiguspäraselt, tagades hariduse kättesaadavuse ja kvaliteedi.

Seaduse järgi kehtestab kool riiklike õppekavade alusel oma õppekava, mis on õpingute alusdokument ja milles eelkõige tuuakse välja kooli eripärast tulenevad valikud riiklike õppekavade raames. Kool saab õppekavas läbimõeldult ja kooliperega läbiräägitult sätestada e-õppe korralduse. See annab nii õpetajatele, õpilastele kui ka vanematele selguse, millele neil on õigus ja milleks nad on e-õppe raames kohustatud.

Lisaks n-ö korralisele e-õppe rakendamisele on näiteks mitmed Tallinna koolid viinud osa õpilasi üle distantsõppele, põhjendades seda vajadusega koroonaviiruse levikut tõkestada. Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt tagab kool õpilase koolis viibimise ajal tema vaimse ja füüsilise turvalisuse ning tervise kaitse.

Tervisekaitse abinõude rakendamiseks (kooli kodukorra kohaselt) loob võimalused koolipidaja ning abinõude rakendamise korraldab direktor. Niisiis peavad koolipere tervise kaitseks mõeldud abinõud ja nende korraldus kajastuma kooli kodukorras.

Kui direktorile ei tulene kodukorrast tervisekaitse abinõu rakendamiseks alust, ei saa seda ka kehtestada. Nimelt võivad need abinõud tuua kaasa inimeste põhiõiguste (nt liikumisvabaduse, hariduspõhiõiguse) piiranguid.

Nendeks peab olema õiguslik alus. Iseküsimus on, kas õigusriigile on üldse kohane jätta tervisekaitse abinõude kehtestamine pelgalt kodukorra reguleerida. Näiteks on koolide sulgemise üle otsustamine jäetud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse järgi nakkushaiguste epideemilise leviku tõkestamiseks terviseametile.

Rõhutada tuleb sedagi, et tervisekaitse meetmena ei saa e-õppe (distantsõppe) korraldus oluliselt erineda eespool kirjeldatud n-ö tavapärase õppetöö osaks olevast e-õppest: hariduse kättesaadavus (kvaliteet) peab olema kõigile tagatud, kooli juhendatud õpe peab olema kättesaadav, vanem ei ole kohustatud juhendatud õpet läbi viima ega õpetaja tööd tegema.

Ka siis, kui kooli kodukord võimaldab rakendada e-õpet tervise kaitsmise vajaduse tõttu, tuleb silmas pidada, et valitud meede (e-õpe) peab olema sisuliselt põhjendatud ja läbikaalutud otsus.

Kuigi direktor võib seaduse järgi anda oma pädevuse piires käskkirju, on koolid õiguslikus mõttes keerulises olukorras. Tervisekaitse vajaduse tõttu rakendatakse suuremahulist e-õpet, ent millistele andmetele tuginedes on alust väita, et e-õppe rakendamine ka tegelikult aitab viiruse levikut tõkestada, või kas praeguse koroonaviiruse leviku juures on üldse õigustatud niivõrd laia mõjuga meedet kasutada.

Kokkuvõttes tuleb riigil eesotsas riigikogu ning haridus- ja teadusministeeriumiga astuda samme, et e-õppe korraldus saaks selged raamid ning et õpilaste põhiõigus kvaliteetsele haridusele oleks ka tegelikult tagatud.