Kersti Kaljulaid: eeskätt on vaja õppida inimeseks olemist ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Eeskätt on vaja õppida inimeseks olemist. Kuidas olla kaastundlik? Kuidas olla nii julge, et mitte mööda vaadata? Kuidas mõista ühiskonnas toimuvat? Saada aru, mis on päris ja mis vaid varjuteater? See on meie kooliprogrammis järjest tähtsam, ütles president Kersti Kaljulaid tervituses kooliaasta alguse puhul.

Head koolilapsed ja -noored, lugupeetud õpetajad! Täna algas uus kooliaasta. Valdavas osas koolides algas see nii nagu kõigil varasematel aastatel, kuid on ka koole, kus harjumuspärast 1. septembri saginat ja elevust täna majas ei ole. Aeg on selline ja me peame kõik õppima ses ajas elama ja hakkama saama.

Sel aastal oleme pidanud palju harjumuspärast enda jaoks uuesti mõtestama. Isegi kooliaasta kui selline on nihestatud. Kooliaasta algus ja lõpp said tänavu kokku – oli see ju vaid kümmekond päeva tagasi, kui siinsamas Kadriorus roosiaias meie tänavuste parimate koolilõpetajatega kohtusime.

Mis see "parim koolilõpetaja" tänapäeval üldse on? Mida on vaja selleks, et 21. sajandi keskpaigas, mil tänased kooliminejad on oma võimete tipul, olla edukas? Milles seda edu siis üldse mõõdetakse? Ilmselt on kõigil selge, et üksnes ainekava eeskujulikust läbimisest ei piisa, elus on meil vaja palju mitmekesisemat oskusteportfelli.

Eeskätt on vaja õppida inimeseks olemist. Jah, ka see on midagi, mida tuleb õppida. Kuidas olla kaastundlik? Kuidas olla nii julge, et mitte mööda vaadata? Kuidas mõista ühiskonnas toimuvat? Saada aru, mis on päris ja mis vaid varjuteater? See on meie kooliprogrammis järjest tähtsam.

Head õpetajad! Tänavune aasta on teie jaoks seni olnud ja ilmselt on ka täna algaval õppeaastal teie üks erakordsemaid. Ma usun, et ma ei liialda, kui ütlen, et suur osa teist pole pidanud juba pikki aastaid õpetamise kõrval ka ise nii palju õppima, katsetama, ise harjutama ja avastama, kui selle aasta jooksul.

Kuidas ikkagi õpetada, kui lapsi mitu kuud vaid ekraani kaudu näed? Kuidas hoida tähelepanu? Kuidas hoida seda sädet lapse silmis, mis on ju iga õpetaja eesmärk? Kolm päeva, kolm nädalat küll, aga ka kolm kuud?

Ma loodan ja soovin, et nii igaühel teist kui meie haridussüsteemil tervikuna oleks jõudu ja pealehakkamist, et neist kogemusist, mis me kõik kevadel saime, parim ka talletada. Ja mitte ainult talletada, vaid et see muutuks igapäevaseks õppe osaks ka siis, kui see või mõni järgnev viirus meid tingimata ka koduseinte vahele ei sunni.

Me oleme ju sinnapoole nagunii teel, tänavune aasta on lihtsalt seda arengut oluliselt kiirendamas. Laste teadmised on üha vähem funktsioon nende vanusest ja üha rohkem nende huvidest.

Loomulikult ei kao traditsiooniline koolitund kuhugi. Ei saagi kaduda. Aga paljud meie lapsed vaatavad-kuulavad ja saavad ingliskeelsetest juutuuberitest aru enne, kui esimese inglise keele õpiku kätte võtavad.

Kui sind huvitab kosmoseruumi kaugemates nurkades toimuv, siis kindlasti ei suuda tavapärane õppeprogramm võistelda Netflixi avarustes pakutava teadmistemahuga. Ajaloohuvilistele on eraldi telekanalid ning pillimängugi võib ära õppida ilma kunagi õpetajaga päriselt kohtumata.

Kas selle põlvkonna lapsi ei peaks õpetama kuidagi teistmoodi? Laskma neil ise leida digitaalsest õpivaramust nende tasemele vastavat tööd? Et ühteviisi huvitav ja hariv oleks sellel lapsel, kes alles õpib päikesesüsteemi ehitust – ja sellel lapsel, kes juurdleb tumeaine omaduste või SpaceX-i kosmoselaeva ehituse üle? Need lapsed võivad vabalt kuuluda vanuse järgi ühte klassi. Kas poleks parem, kui õpetamisest saaks vähehaaval toetatud õppimine, mis pakub eduelamusi kõikidele?

Meie lähtepositsioon on ju hea. Laias maailmas on Eestil kaks edulugu, mille järgi meid teatakse. Teatakse, et me oleme kõvad käpad kõiges, mis puudutab internetti. Ja natuke vähem, ent siiski, teatakse, et Eestis on üks kõige parem haridussüsteem kogu maailmas.

Paneme need asjad kokku ja anname eesti lastele parima võimaliku kooli – üleilmakooli, kus leidub vastavalt kooliprogrammile huvitavat õppimist kõikidele, olgu nad eesti koolide õpilased või omandagu eestikeelset haridust kuskil mujal maailmas.

Muudame halva heaks – korjame kokku kõik poole aastaga loodud õpimaterjalid, tunnisalvestused ja põnevad loometöö juhendid – ja anname need alatiseks kõigi eesti kooli õpetajate ja õppijate kätte!

Ma unistan koolist, kus õpilased saavad oma oskustemapi kokku põimida parimatest teadmistest, mis meil saada, sõltumata kooli või lapse enda füüsilisest asukohast.

Ma unistan ka koolist, kus vaatamata digiõppe suurele osakaalule õpetatakse lastele senisest palju suuremas mahus ühiskonna toimimist ja ühiskonnana toimimist: üksteise toetamist, märkamist, aitamist. Aga ka arusaamist, et eriarvamused on elu loomulik osa, nende lahendamiseks on palju meeldivaid võimalusi ja ainult üks ebameeldiv – kius ja kaklus.

Mida rohkem saab oma igapäevaelu ära elada teiste inimestega suhtlemata, olgu poes, lennujaamas või isegi tööl – seda enam peame tähelepanu pöörama laste sotsiaalsete oskuste arendamisele just koolis.

Ma loodan, et need 14 200 last, meie kõige väiksemad, kes täna esimest korda kooliuksest ema-isa või vanema klassi kolleegi käekõrval sisse astusid, lõpetavad ühel päeval kooli heade inimestena, kes on julged ja targad seisma enda, teiste ja meie oma Eesti eest!

Soovin teile ilusat kooliaasta algust ja head tarkusepäeva!

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: