Viimasel nädalal on kuumaks teemaks tõusnud koroonaviirusega seotud mõõdikud ja neist on saanud vahend, et riike omavahel võrrelda, neid headeks ja halbadeks liigitada ning siis ka vastavaid meetmeid ette võtta.

Mõõdikud on loodud ennekõike hoidmaks viiruse levikut riigis niisugusel tasemel, et meditsiinisüsteem ülekoormatud poleks ja COVID-19 haigete, aga ka teiste haigustega, hakkama saaks.

Mõõdikud on enam informatiivsed ühe riigi siseselt ja sobivad vähem erinevate riikide võrdlemiseks. Koroonaviiruse pandeemiast ei tohiks saada naabrite omavaheline võistlus kuigi nii inimlik on tahe olla naabrist parem. Enne kui teeme põhjapanevaid järeldusi, peaksime vaatama, mida need mõõdikud tähendavad ja kuidas need tekkinud on.

Minu parima arusaamise juures pole ükski mõõdik tekkinud uuringute tulemusel, vaid need põhinevad pigem ekspertarvamusel. Viimane ei pruugi sugugi vale olla. Toon lihtsalt mõned näiteid kasutusel olevatest mõõdikutest ja nende kasutamise soovitustest.

1

Euroopa haiguste ennetamise ja tõrje keskus (ECDC) arvutab igapäevaselt uute nakatunute arvu 100 000 elaniku kohta viimase 14 päeva jooksul (ajakirjanduses sageli kasutatakse terminit nakkuskordaja või nakatumiskordaja) kõigi EL-i riikide ja Ühendkuningriigi kohta, aga mingit piirväärtust ei anna.

Küll lisab ECDC oma kommentaaris, et see näitaja tuleb konteksti panna ja vaadata ka muid parameetreid (kui palju teste tehakse 100 000 elaniku kohta, milline on nende testide positiivsuse määr, kui suur osa riigi intensiivravi (i.k - ICU) kohtadest on hõivatud). Ka viimastele ei paku ECDC mingeid piirväärtusi.

2

USA ekspertide arvates iseloomustavad minimaalset viiruse levikut järgmised näitajad – uute nakatumisjuhtude liikuv keskmine vähem kui 4/100 000 isiku kohta seitsme päeva jooksul ja testide arv suurem kui 150/100 000 elaniku kohta ja positiivsete testide protsent alla viie ja nakkusjuhtude langus või püsimine samal tasemel ja ICU kohtade hõivatus maksimaalselt 60 protsenti.

Kommentaarina olgu lisatud, et need on maksimaalsed määrad ja teatud tingimustel võivad vajalikud olla madalamad näitajad. Tundub, et need näitajad on parimad, iseloomustamaks piirkondi, mitte terveid riike. Suurtes riikides, kus nakatumine on väga ebaühtlane, võivad need liiga ebatäpseks osutuda ega täida eesmärki, milleks need loodud on.

3

New Yorgi linnapea on kehtestanud korra, et NY-ss ei pea karantiini jääma need, kes tulevad osariikidest, kus nakatumine on vähem kui 10/100 000 isiku kohta viimase seitsme päeva jooksul.

4

Soome nõuab 14-päevast karantiini kõigilt isikutelt, kes tulevad riikidest, kus 14-päevane uute juhtude arv on suurem kui 8-10/100 000 kohta. See on minu parima teadmise juures kõige konservatiivsem näitaja. Kuna mingit viidet sellele näitajale pole antud, siis oletada võib, et see põhineb ka ekspertarvamusel.

5

"Balti mullis" lepiti kevadel kokku, et 14-päevast karantiini nõutakse neilt reisijatelt, kes tulevad riikidest, kus 14-päevane uute juhtude arv on suurem kui 16/100 000 kohta (tõe huvides oli esialgne arv vähem kui 15/100 000). See mõõdik kujunes pigem vastastikuse kokkuleppe tulemusel ja aluseks võeti EL-is kolmandate riikide kodanikele kehtestatud mõõdik. Lisafaktorite hindamist see mõõdik ei sisalda.

6

Eesti valitsus otsustas kevadel peatada otselennud riikidesse, kus uute nakatumiste hulk viimase 14 päeva jooksul on suurem kui 25/100 000 elaniku kohta. Tookord tundus see olevat vajalik, sest Euroopas langes nakatumine tõhusalt.

7

WHO soovitab riikidel piiranguid kehtestada, kui uute nakatunute hulk viimase 14 päeva jooksul suurem kui 50/100 000 elaniku kohta. Ei WHO ega EL pole reisipiirangute suhtes toetavad, aga pole ka selgelt nende vastu.

8

Saksamaa valitsus kehtestas 14-päevase karantiini nõude riikidele, kus uute juhtude arv on suurem kui 50/100 000 elaniku kohta viimase seitsme päeva jooksul. Lisaks numbrilisele väärtusele hindab Robert Kochi Instituudi juurde loodud komisjon ka muid nakkuse levikut iseloomustavaid faktoreid nagu tehtud testide arv ja positiivsuse protsent ja kontaktide jälgimine süsteemi ja muude epideemia ohjeldamiseks loodud meetmete efektiivsus vastavas riigis.

9

ECDC tegi sellel nädalal uue soovituse, tagamaks EL-i liikmete vaba liikumist ja pani ette mitte kehtestada EL-i riikides piiranguid isikutele, kes tulevad teistest EL-i riikidest, kus uute nakatunute hulk on väiksem kui 50/100 000 viimase 14 päeva jooksul ja teste tehakse rohkem kui 250/100 000 kohta nädalas ja positiivsete testide protsent on väiksem kui kolm protsenti.

Erinevad riigid, erinev taktika

Lisaks on mõningad riigid teinud ka omapoolseid reisisoovitusi (Ühendkuningriik, Ungari), mille loogika pole alati jälgitav.

Riikide võrdlemisel on oluline meeles pidada, et lisaks erinevale testide hulgale või testimise soovitustele on ka erinev nakatumiste registreerimise taktika. Enamikes riikides lähevad kirja vaid esmakordselt PCR-ga kinnitatud juhud, kuid leidub ka riike, mis registreerivad ka kliiniliselt diagnoositud juhud (näiteks Belgia) või siis PCR ja/või antikehade testiga kinnitatud juhud (näiteks Hispaania).

Samuti pole mitte kõikide riikide registreerimissüsteemid nii operatiivsed kui Eestis.

Näiteks Rootsi ei raporteeri nädalavahetustel ja seega tulevad kõrged nakatumise näitajad just esmaspäeviti. Või siis võtab suurtes riikides valideerimine aega päevi (mõnikord isegi nädala) ja seega on suured päevased kõikumised. Lisaks arvutavad mõned riigid mitteresidendid statistikast välja. See toimub praegu Luksemburgis ja sellega on vähemalt osaliselt seletatud see, et nende nakatumist määr on miinuses.

Milline võiks olla Eesti tee?

Eesti võiks reisimise seisukohalt nõustuda ECDC soovitustega, aga seejuures peab arvestama, et uute nakatunute hulk võib tõusta, sest enamikus EL-i riikides on uusi nakatunuid rohkem kui Eestis.

Seda võiks leevendada testimise nõue piiril neile, kes tulevad Eestist kõrgema nakatumisega riikidest. Aga enne kui seda rakendada, peaks vaatama, kui efektiivseks on osutunud praegu käimasolev piiril testimine. Kevadisel perioodil olid vaid üksikud päevad, mil Eesti näitaja ületas ECDC kehtestatud piiri (50/100 000 viimase 14 päeva jooksul), kuigi oli piirkondlikke erinevusi.

Samuti testime me oluliselt rohkem kui ECDC soovitab ning positiivsuse protsent on ka alla kolme. Siseriiklikuks kasutamiseks peaks mõõdikut modifitseerima nii, et see sisaldaks ka meditsiinisüsteemi võimekust iseloomustavaid komponente.