Euroopa Komisjon tegi ettepaneku kasutada kõikides liikmesriikides ühtset lähenemist liikumispiirangutele ehk kui nakatunute arv 100 000 kohta jääb kahe nädala jooksul alla 50, ei tohiks sellest riigist saabuvatele inimestele kehtestada liikumispiiranguid. Mis saab selle ettepanekuga edasi?

Tõsi on see, et inimeste mugavuse seisukohalt oleks mõistlik, kui meil oleks üks ühtne arusaam, millistel juhtudel on eneseisolatsioon kohustuslik, millistel mitte. Loomulikult teeks see palju kergemaks toimetamise ettevõtjatele, on see siis lennunduses või turismis tervikuna. Aga olles realist ja vaadates Euroopa kaardile, kus nakatumise tase riikides erineb mitte kordades, vaid kohati kümnetes kordades, ei tundu realistlik eeldada, et saab olema väga lihtne leppida kokku ühine uus sihttase.

Mis puudutab seda konkreetset numbrit ehk 50 nakatunut 100 000 elaniku kohta, siis see on kümme korda rohkem, kui on täna näiteks Lätis. Ja samal ajal mitu korda vähem, kui on näiteks Hispaanias. Ehk selles valguses mõne riigi jaoks on see number võrdlemisi väike, teise jaoks väga-väga suur.

Mis on Eesti valitsuse positsioon selle ettepaneku suhtes ehk kas meie võiksime toetada selle numbri tõstmist 16-lt 50-le?

Eesti valitsus ei ole veel seda teemat eraldi arutanud. Me oleme pigem olnud seisukohal, et ühiste reeglite kokkulepe on mõistlik. Aga loomulikult need reeglid peavad tagama ka meie rahva tervise kaitse. Ehk täna me oleme ju Balti riikides arvestanud numbriga 16 nakatunut 100 000 elaniku kohta, mis oli suve alguses Euroopa Liidu keskmine. On olnud tõesti ettepanekuid, et seda numbrit võiks liigutada, seda on ka Covid-19 teadusnõukogu välja pakkunud. Aga kas seda tõsta nüüd 16-lt kolmekordseks ehk 50-le, sellist kokkulepet valitsuses kindlasti ei ole.

Nii et Euroopa Komisjoni soovitus võibki jääda vaid soovituseks paberil?

Kindlasti on liikmesriike, kellele tundubki 50 mõistlik sihttase. Tegelikult on sarnane number mitmel pool Kesk-Euroopas ka kasutuses. Covid-19 levik on Euroopas väga ebaühtlane ja meie regioonis ehk Balti- ja Põhjamaade regioonis on nakatumise number täna oluliselt väiksem. Meie keskmine on umbes 20 juures. Vahe Lääne- või Kesk-Euroopa või Balkani numbritega on mitmekordne.

Läti teeb sisuliselt sama palju teste kui Eesti, aga nende näitajad on väga madalad - viimase ööpäevaga tehti 1000 testi ja tuvastati vaid üks haige. Samal ajal on Eestis ja Leedus näitajad märksa kõrgemad. See tundub natuke kummaline ehk miks on Lätis nakatumise tase nii palju madalam?

Kindlasti on siin oma rolli mänginud suhteliselt ranged piirangud, mis on läbi suve Lätis toiminud ehk et Läti ööelu ja meelelahutusasutuste tegutsemine on olnud suvi läbi piiratud. Samamoodi on neil olnud väiksemad avalike ürituste osalejate piirarvud. Kindlasti on Lätis tehtud head tööd ka välismaalt saabunute isolatsiooni nõuete täitmise kontrollimisel.

Ja loomulikult on väikeste riikide puhul mängus ka juhuse roll ehk et kui vaatame Eestit, siis mõnest üksikust välismaalt saabunud nakatunust võib alguse saada kümneid ja halvemal juhul enamgi inimesi puudutav kolle. Ehk et väikeste riikide puhul paar-kolm suuremat sünnipäevapidu või klubiüritust võivad anda väga kiire tõusu nakatunute arvu näol.

Rõhutaksin siiski ka seda, et kõikides Balti riikides ja Põhjamaades on praegu viiruse levik väga madal ehk ka Eesti näitajad, hoolimata viimaste nädalate tõusust, on jätkuvalt üle kahe korra allpool Euroopa Liidu keskmist.

Et Läti teeb teste kuidagi teistmoodi ja avastab nakatunuid sellepärast vähem, sellist võimalust ei ole?

Ei, ei ole. Ma arvan, et Läti teeb viiruse leviku tõkestamisel head tööd, nii nagu teisteski Balti riikides tehakse. Mis puutub Covid-19 laiemaid mõjusid ühiskonnale, tervishoiusüsteemile, haiglaravi vajavate inimeste osas, surmade osas, siis siin peavad tervisevaldkonna eksperdid omavahel andmeid võrdlema ja tegema pädevaid järeldusi. Väga suur vahe on ju selles, kas see haigus levib noorte seas või eakamate seas või ühiskonnas tervikuna. Või kui kiiresti haiget tuvastatakse, millisel tasemel ja kui kiiresti neile vajalikku haiglaravi pakutakse jne. Ehk nagu enne viitasin, siis see üks number üksinda ehk nakatunute arv 100 000 kohta võetuna ei anna meile vastust, kui ränk on Covid-19 mõju olnud inimeste tervisele siit ilmast lahkunute osas. Ja samamoodi ka laiemalt - on ta siis mõju kultuurile, majandusele ja ettevõtlusele ja nii edasi.

Saksamaa avalik-õiguslik ARD kirjutas paari päeva eest, et Euroopa Liidu tervishoiuministrid on jõudnud ühisele seisukohale, et riskipiirkonnast naastes ei peaks inimesed olema edaspidi karantiinis 14 päeva, vaid kümme päeva. Kas Eesti on valmis lühendama karantiininõuet nelja päeva võrra?

See ettepanek, kas õige eneseisolatsiooni pikkus on kaks nädalat või kümme päeva või ka üks nädal, on olnud debatiks juba ammu. Me teame seda, et keskmiselt ilmnevad haigussümptomid pooltel nakatunutest viiendaks haiguspäevaks ja teisel poolel järelikult siis edaspidi. Kümne päeva jooksul on tõesti 90 protsendil sümptomid juba ilmnenud. Ehk sealt edasi on üksikud protsendid, kellele ei ole nakkumissümptomeid näha olnud.

Kokkulepet, et need 14 päeva asendame kümne päevaga, sellist kokkulepet täna ei ole. On arutelu selle üle, kas see võiks olla võimalik suund. Eesti valitsus ei ole oma senist poliitikat muutnud, mis on ka kokku lepitud kolme Balti riigi vahel. Me oleme siin regioonis kasutanud ühtset kahenädalast eneseisolatsiooni kohustust. See kümme päeva jäi minu teada kõlama rohkem kui selline miinimum ehk et sellest lühemat perioodi ei peeta mõistlikuks.

Teie Saksa kolleeg Jens Spahn viitas võimalusele, et kui teha kohe test ja see on negatiivne, siis võiks eneseisolatsiooni aeg väheneda viiele päevale. Samas ta märkis, et selles on veelgi raskem ühiselt kokku leppida.

Nii ta on. Kogu Euroopa ja maailm tervikuna otsib võimalust, kuidas selle viirusega koos edasi eksisteerida nii, et ühest küljest oleks tagatud rahva tervise kaitse, aga teisalt majanduse, ettevõtluse, kultuuri, hariduse ja kogu ühiskonna toimimine. Ja mida ka Eesti kasutab, on just nimelt siis eneseisolatsiooni lühendamine negatiivse testi korral ehk et inimesed, kes saabuvad välismaalt ning teevad sadamas või lennujaamas testi ja see on negatiivne ja nädala pärast tehtud teine test samuti, siis vabastab see eneseisolatsiooni kohustusest. Ja selle kahe testi vahepealsel perioodil on võimalik kokkuleppel tööandjaga vältimatuid töökohustusi täita. Seda süsteemi meie kasutame ja sama süsteem on ka Islandil kasutusel, aga sarnaseid lahendusi on kasutanud ka osad Saksamaa liidumaad.

Ehk see debatt ja erinevate ideede edasiarendamine kestab kindlasti kogu sügise edasi, kuna ei ole hetkel põhjust arvata, et viirus lähikuudel Euroopast ja maailmast kuskile kaoks. Mitte keegi liikmesriikidest ei soovi sarnast ühiskonna sulgemist ja piiride kinnipanemist, nagu me nägime kevadel. Nüüd tulebki mõelda alternatiivseid lahendusi ja meetmeid, kuidas riigid ja ühiskonnad edukalt uues olukorras toimiksid.

Te olete praegu töötukassa strateegiapäeval, kus üheks teemaks on ka palgatoetuste võimalik pikendamine, eeskätt turismisektorile. Kuhu olete praeguseks selle aruteluga jõudnud?

Arutasime hommikul tõesti ka töötasu hüvitise senise meetme toimimist. Lisaks saanute arvule ja kulule sai töötukassa nõukogu ülevaate ka ilmnenud probleemidest - tagasinõuetest ja sellistest kohtadest, kus on seaduse ja valitsuse otsustega mitte kooskõlas tegutsetud. Õnneks neid on vähe ja valdav osa taotlejatest ja toetuse saanutest on teinud seda korrektselt.

Mis puudutab edasist ehk turismisektori pöördumist, siis siin on väga oluline terviklik lähenemine ehk et mil määral valitsus ja riik tervikuna toetab turismisektorit. Töötukassa nõukogu arutelu jäi esmaspäeval selles osas pooleli ja leppisime kokku, et jätkame samal teemal järgmise nädala teisipäeval. Vahepeal käib koos ka vabariigi valitsus, kes arutab küll eeskätt järgmise aasta riigieelarvet, aga leppisime kokku, et arutame ka võimalikke toetusmeetmeid turismisektorile.

Mina toon enda poolt lauale selle tagasiside, mida sain töötukassa nõukogult ehk et teatud tingimustel on valmisolek töötushüvitist sektoripõhiselt rakendada. Aga väga oluline on just terviklik arusaam. Ei ole mõistlik hoida pool aastat või veel kauem palgal inimesi, kellel tegelikult tööd ei ole. Ka ei piisa paljudele ettevõtetele sellest, kui tööjõukulusid kompenseeritakse olukorras, kus käivet kui sellist ei ole ja kõikvõimalikud muud kulud, nagu laenude teenindamine või kinnisvaraga seotu, tuleb endiselt kanda. Ehk siin on väga oluline tervikpakett, millele vastused saab anda valitsus ühiselt asju läbi arutades.