Millise sisendi peaks andma äsja valminud rahandusministeeriumi majandusprognoos koostatavale riigieelarvele?

See peaks andma selle sisendi, et kui nad prognoosivad majanduskasvu, siis järelikult ei tohiks niimoodi üle jõu elada ja laenu võtta. Kui nad üheltpoolt üritavad öelda, et on on majanduskriis ja seetõttu tuleb laenu võtta ja kulutusi teha, siis teiselt poolt prognoos ütleb, et seda majanduskriisi sellisel kujul ei ole ja juba järgmisel aastal on majanduskasv neli protsenti. Ehk siis selline järsk laenukasv ei ole kindlasti Eesti arengu huvides. Ei tohiks üle jõu elada, vaid riigi kulud peaksid vastama riigi tuludele.

Milliseid valdkondi tuleks riigieelarves käsitleda prioriteetsetena?

Kindlasti investeeringud taristutesse. Ma pean siin silmas nii transporditaristuid kui tegelikult ka internetiühendusi. Kui kõikides kaugetes Eestimaa kohtades inimesed peavad töötama kodust või õppima kodus, siis nad ei saa seda teha, kui internetti ei ole. Kindlasti tuleks investeerida IT-sse ja e-teenustesse, et e-riik toimiks.

Tervishoid vajab lisaraha ja sotsiaalsüsteemi ja tugiteenuste põletavamad rahavajadused vajavad katmist.

Ka riigikaitse investeeringute samas kohas hoidmine on kindlasti oluline ja teadus-arendustegevus loomulikult. Need kõik viiksid edasi Eestit tulevikku vaadates. Need on investeeringud, mida võiks teha ja mida ka selle laenu varalt tohiks teha.

Nendest valdkondadest, siis tuleks leida sellised sihitud investeeringud, mida just laenurahaga saaks katta?

Jah. Projektid, mida on vaja välja ehitada, mis on nagu vindunud, aga mida saaks laenurahaga teha. Ütleme, et sa võtad laenu selleks, et ehitada valmis maja, sa saad selles majas juba elada ja maksad igakuiselt laenu tagasi, selle asemel, et seda kivi-kivi haaval ehitada.

Aga seda ei tohiks teha, et laenurahaga finantseeritakse jooksvaid kulutusi.

Me oleme näinud Euroopas erinevaid riike, kes on sellisesse keerisesse sattunud, et on antud väga kallid valimislubadused, mille täitmiseks on võetud laenu. Selle asemel, et öelda ausalt, et selline riik või sellised kulutused käivad meile üle jõu, on võetud veelgi rohkem laenu ja pärast inimesed peavad selle kõik tagasi maksma.

Kui praegu on laenukoormus iga Eesti inimese kohta imikust raugani 1800 eurot, siis 2024. aastaks kasvatab praegune valitsus laenukoormust iga inimese kohta 8000 euroni. See on päris karm.

Aga kuidas te seda võlakoormuse tõusu riigi jaoks üldiselt hindate?

Siin on minu meelest vasturääkivad sõnumid. Üheltpoolt justkui valitsus üritab põhjendada, et laenu on vaja selleks, et on majanduskriis. Nüüd rahandusministeeriumi prognoos ütleb, et mingit kriisi ei ole, vaid juba järgmisel aastal me näeme täiesti korralikku majanduskasvu. Järelikult, kui öeldakse, et majanduskasv on järgmisel aastal neli protsenti, siis järelikult ei ole vaja võtta laenu nii palju. Kui aga väidetakse, et on kriis, siis peaks majandusprognoos seda ka näitama, et millele siis tuginetakse seda väites. See kõik tekitab väga palju küsimusi.

Teil on erakonnas mitmeid väga tugevaid majanduseksperte. Milline on see Reformierakonna vaade praegusele majandusolukorrale? Kas teie näete kriisi taandumist ja normaalsesse ellu naasmist või ikkagi tuleks arvestada pikemaajalise surutisega ka majandusprognoose koostades ja majandusotsuseid vastu võttes?

Meie saame tugineda Eesti Panga ja rahandusministeeriumi andmetele selles osas. Seal on eksperdid teinud väga põhjalikku tööd. Meil ei ole põhjust seda praegu kahtluse alla seada.

Aga nii nagu ka Eesti Pank ütles, et kui see majandus ikkagi kasvab, et olukord ei ole nii halb, kui eelmine kevad kardeti, siis ei ole ka vajadust üle jõu elada. Siis peab ka riik parandama oma eelarvepositsiooni ja lihtsate inimeste keeles tähendab see seda, et riigi kulud ei tohi ületada tulusid. Kui tulud on teada ja need justkui ei vähene, kui neli protsenti on kasv, siis ei tohiks tõsta kulusid selliselt, et need ületavad neid saadud tulusid. Lihtne eelarvestamine.

Milliste meetoditega tuleks toetada neid sektoreid, mis on saanud praegu kõige tugevama löögi ja saavad ka edaspidi, eelkõige turism? Sotsiaalminister Tanel Kiik (KE) on öelnud, et tema hinnangul ei ole mõistlik jätkata sellist üldist töötasude hüvitamist ja tema näeks kitsamat paremini sihitud palgatoetust. Et turismiettevõtete soov saada palgatoetust kuni järgmise kevadeni pole riigi vaatest otstarbekas.

Esiteks, kogu see diskussioon näitab seda, et riigipoolne toetus ei tee kedagi õnnelikuks. Need, kes saavad, ütlevad, et liiga vähe saavad ja need, kes ei saa, tunnevad, et need, kes on saanud, on ebaõiglaselt saanud.

On oluline mõista, et riigi rahakott koosneb laekunud maksudest ja laekunud maksud tulevad eelkõige ettevõtjate poolt loodud lisandväärtusest, olgu see siis töötajatele makstud palgad ja sealt pealt laekuvad maksud või siis tulumaks. Kui ettevõtjatel läheb halvasti, siis sellist raha ju ei ole. Kui seda raha teistpidi välja maksta, siis see kindlasti tekitab ebaõiglust.

Meie ettepanek lisaeelarvega oli tõepoolest see, et toetada rohkem turismisektorit, kuna nemad olid selles kriisis need, kes esimesena ja kõige rängemalt said pihta ja kelle jaoks see kriis kestab edasi, sest turism ei ole taastunud. Aga see ei ole ka lahendus, et maksta lihtsalt kinni neid kulutusi, vaid see võiks olla ikkagi seotud sellega, et ettevõtjad teevad ka omapoolseid samme.

Võib-olla üks lahendus on nagu näiteks Leedu tegi, et sul on mingid turismivautšerid, et sa saad seda raha kasutada nii, et ettevõtjad saavad edasi toimetada. Aga selge on see, et kõikide ettevõttete äri tulusid riik ei suuda lihtsalt kinni maksta, see tuleb ju kõik maksumaksja taskust ja see ei ole põhjatu, kuigi võib nii tunduda.

Seda turismivautšerite ideed on välja pakkunud ka Eestis rahandusminister Martin Helme (EKRE). Kas te seda suunda iseenesest toetate?

Jah, ma arvan, et sellised lahendused on innovatiivsemad, kui lihtsalt maksta seda raha, kus inimesed võib-olla on kinni ja ei mõtlegi innovatiivsete lahenduste peale. Selliseid lahendusi me võiks mõelda teisigi, et ettevõtjad ei jääks sellesse toetuse nõiaringi kinni.

Kui me mõtleme ajaloo peale, siis Suurbritannias oli ju täpselt selline olukord enne Margaret Thatcheri võimuletulekut, kus nii turismibürood kui ka juuksurisalongid kuulusid riigile. See ei ole kindlasti see koht, kus me peaksime olema. Ettevõtlusega peab tegelema ikkagi erasektor.

Riik peab küll pakkuma tuge infrastruktuuri ja toetavate teenuste väljatöötamisega, aga riik ei saa siseneda eraettevõtlusesse ja erasektori eest seda tööd ära teha. See viib kindlasti valele teele.

Majandusprognoosi taustal on üles kerkinud ka selline teema nagu pensionid. Pensioniindeks tuleb järgmisel aastal negatiivne. Seaduse järgi pensionid langeda ei saa, küll aga nad ei tõuse samuti automaatselt ja koalitsioon on siin juba teinud häält, et ikkagi võiks mingi erakorraline pensionitõus tulla. Mida Reformierakond arvab sellest tundlikust teemast?

Laenurahaga pensione tõsta ju tegelikult ei tohi.See oleks pettus pensionäridele, sest seda laenu maksavad tagasi nende lapsed.

Kui valitsus suudab leida need vahendid kuskilt mujalt, kas on mõeldav, et pensione ikkagi tõstetakse?

Pensionitõus saab tulla indekseerimisest ja kogu pensionisüsteem peab olema pikaajaliselt jätkusuutlik. Parim pensionipoliitika on tark majanduspoliitika. Kui tõesti see majanduskasvu number, mida rahandusministeerium prognoosib, vastab tõele, siis tõusevad ka pensionid.

Aga minu meelest, kui valitsus tõesti tahab midagi sellel suunal teha, siis alustada tuleks sellest, et keskmine pension peab olema tulumaksuvaba. Ei ole mõtet neid pensione tõsta, kui kehtib vildakas maksusüsteem, et iga pensionitõusuga kasvab nende pensionäride hulk, kellelt 20 protsenti võetakse tulumaksu tagasi.

Kuidas riik ikkagi peaks pidevalt uuenevas olukorras leidma selle tasakaalu majanduse elujõu ja viiruse piiramise vahel?

Selge on see, et seda sellist üleüldist ühiskonna sulgemist me uuesti üle ei elaks ja tõepoolest, need piirangud peavad olema sihitumad. Kui me vaatame neid numbreid, siis need on tõepoolest kasvanud.

Aga samal ajal ei tule uudistest välja, et rasked haigusjuhtumid oleksid oluliselt kasvanud. Võib-olla see lihtsalt tuleb mingi ajalise viitega. Aga sihitud piirangud on kindlasti õige lähenemine. Samas on praegu palju määramatust, jääb mulje, et numbritel lihtsalt lastakse kasvada ning justkui midagi ette ei võetagi.

Mis mind isiklikult häirib, on selline erinev suhtumine. Et ei ole paigas reeglid, kuidas asjad käivad, vaid see otsustamine on suhteliselt tunde pealt. Kui on 40 inimesega hipilaager, mis aetakse laiali, kuna see justkui koroonaohtu suurendab ja samal ajal toimub presidendi roosiaias 1200 inimesega üritus pisikesel muruplatsil, mida lubatakse toimuda, siis minu meelest see on kahepalgeline ja saadab väga erinevaid signaale.

Mis siis on lubatud ja mis ei ole lubatud? Ja kuidas ühel üritusel koroona justkui levida võib ja teisel ta seda ei tee? Mille järgi neid otsuseid ikkagi tehakse?

Kas te seda Euroopa Komisjoni ettepanekut tõsta reisipiirangute nakatumisnäit 50 peale toetate või kui kõrge see Eestis olla võiks?

Oluline on see, et Euroopa Liit käituks siin ühtsena. On vaja ühtset toimivat süsteemi, kuidas Euroopas reisida saab. Mitte nii, et ühes riigis on ühtemoodi süsteem ja teises riigis on teistmoodi süsteem. Ma loodan, et Euroopa riigid jõuavad selles osas kiiresti kokkuleppele ja me peaksime seal kindlasti sõna kaasa ütlema.

See nakatumisnäit on olnud üks kriteerium, aga kui me vaatame kasvõi Eesti numbreid praegu, siis me ise ju selle järgi tegelikult väga käitunud ei ole. See on meil ikkagi üsna kõrgeks tõusnud.