Me söögikohtadel on koroonaviiruse tõttu kehv elu. Kliente ei jätku. Pankrot käib uksele koputamas. Sel taustal kogen absoluutselt arusaamatuid tõikasid, silman uskumatuid juhtumeid. Näen seda, kuis omanikud ise oma kenasid söögikohti pankrotti ajavad.

Ent alustagem algusest, just sel aastal uskumatult kohatud vahvast teeninduskultuurist. Soojast ja lobedast suhtlemisest, mis tegi südame soojaks ja meele hääks. Pean siinkohal silmas Peipsi toidu tänava kauneid kohtumisi kohviku- ja puhvetipidajatega, kes on selles töös amatöörid.

Pruugib sul kilomeetreid kruusateed sõita ja kohvikusse maha istuda, kui juba on perenaine kohal. Uurib, et kuidas läheb. Selgitab õnnelikult, kuis tal enesel on kord aastas aetav kohvikuäri edenenud. Soovitab menüüst paremaid palasid.

Teisal lookleb pikk järjekord läbi vihma. Leti taga seisev müüjanna räägib igale ostjale detailselt ära, mis kõik müügil on. Ja hämmastav: keegi ei pahanda, et ooteaeg pikk, sest suhtlus on siiras.

Veel suvekogemusi. Pisikese Tudu küla Jaama trahter, kust road sõidavad isegi 60 kilomeetri kaugusele. Seal on tavapärane, et trahteripidajad astuvad alatihti laudade ligi uurivad uudiseid ja silmavad, kas rahul ollakse.

Lisaks on meeles üks oi-kui-rahvarohke päev Kohtla-Nõmme Kaevandusmuuseumi kohvikus. Rahvast oli hullupööra, supp sai otsa ning roogade saabumine võttis parajamalt aega. Selle keskel aga särasid teenindajad. Muudkui vabandamas ebamugavuste pärast. Uurimas, kas ja kuis maitses. Saatmas kärsituks muutuvaid lapsi atraktsioone uudistama, et nälg liiga suureks ei kasvaks.

Ning nüüd kaunile kogetule koledaks kontrastiks mõned maakonnalinna tuntud-teatud söögikohad. Ühes neist tuli koos aina närvilisemaks muutuvate lastelastega praadi oodata vaat, et tund. Ning teises kulus supi kätte saamiseks, pange nüüd tähele – tund ja veerand. Kõigest supp.

Küsimus pole ainult ooteajas, ju siis tõesti kokkadel polnud piisavalt nobedaid näppe. Küsimus on hoopis suhtumises. Selles, et teenindajad vihisevad lausa tunni sinust, ootajast, mööda. Ei iitsata kordagi. Ei maini suunurgastki, et milles siis asi on, et laud su ees ikka tühjana püsib. Sind nagu pole olemaski. Või tundud olevat lausa tülinaks. Säärast hoolimatust mäletan nõukogude ajast.

Suhtlemise puudus, suhtlemise suutmatus ongi see, mis närvi mustaks ajab. Aga ma olen kaugel uniste, uimaste või suhtlemisoskusteta noorkelnerite, noorettekandjate süüdistamisest.

Vaatan hoopis omanike ja asutuste juhtide poole. Minu pahameel kuulub tuntud söögikohtade tegevjuhtidele ja omanikele, kes pole vaevunud oma töötajaile suhtlemist õpetama. On saatnud nad lihtsalt toitu vedama ja raha koguma, ilma korraliku teeninduskultuurilise ettevalmistusta. Ometi näitas minu suvi, et kohti, kust õppida oleks ka siis, kui ei soovi selleks raha välja käia.

Puuduva suhtlemise tulemuseks on teatavasti pettunud kliendid, kes hääletavad oma rahakoti ja jalgadega ning jätavad tulevikus minemata neisse paikadesse, kus neid kuningana ei kohelda. Nii võib järgnedagi söögikoha kidumine ja pankrot.

On kurb, väga kurb kui mõned niigi raskustes toitlustustajad on ette võtnud enesehävituse tee selle asemel, et lihtsalt inimesega rääkida. Aga proovige rääkida, ausõna, ei ole valus! On tulus.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.