Intervjuu läheb eetrisse mõned päevad pärast praegust salvestust, me ei tea täpselt, kuidas sündmused Valgevenes lähipäevil arenevad, aga milline on teie prognoos, mis seal juhtub? Protestijad ei näi praegu väsivat, samuti ei näita härra Lukašenko märke allaandmisest. Teie info ja kogemuse juures, milliseks kujuneb lahendus üldisemalt rääkides?

Ma saaksin auhinna, kui ma teaksin, mis juhtub. Hoolimata muljest, et kõik justkui rahuneb maha, sest on vähem massirepressioone, on lahkuv juhtkond muutnud taktikat. Nüüd nad püüavad opositsiooniliidreid jahtida ükshaaval, eelkõige koordinatsiooninõukogu liikmeid, mis teeb meile tõsist muret. Tundub, et oodatakse vastaspoole tagasitõmbumist ja lahkuv juhtkond jätkab kinnipidamistega ja nagu ma ütlesin taktika muutmisega, uskudes, et inimesed väsivad ja annavad alla nagu see on alati varem olnud. Sponsorid Venemaal usuvad kahjuks samuti, et nad suudavad praegust valitsust toetada. 

Küsimusele, mis juhtub, on raske vastata. Vaatamata neile alandustele ja piinamistele, mida me oleme näinud sotsiaalmeedias ja mis on uskumatu, kui osagi sellest vastab tõele, siis on uskumatu, et see võib juhtuda 21. sajandi Euroopas, on inimesed endiselt vaprad. Nad on rohkearvuliselt tänavatel ja see on tugev argument neile, kes jätkavad vägivallaga, neile, kes endiselt mõtlevad kuidas säilitada seda Moskva mõjusfääri, aga see on ühtlasi test rahvusvahelisele üldsusele. Kas me suudame õigeaegselt ja piisavalt reageerida, pole saladus, et see võtab vahel aega ja võib-olla nad sellele loodavadki. On olnud mitmeid juhtumeid varem. Oli sõda Lõuna-Kaukaasias, 20 protsenti Gruusia territooriumist okupeeriti, me tegime toona väga õigeid avaldusi, nõudmisi, mida kõike Venemaa peab tegema, aga mitte midagi ei tehtud ja me jõudsime väga kiiresti tagasi tavapärase asjaajamiseni. Sellele järgnes Krimmi annekteerimine 2014. aastal. Meil on tiksumas külmutatud konflikt Transnistrias. Nüüd Valgevene. Võib-olla nad arvavad, et nii käibki ja see on uus normaalsus rahvusvahelisele üldsusele. Nii et raske on ennustada, aga tundub, et seekord on inimesed otsustanud võtta oma maa saatus enda kätte.

Räägime selles kontekstis Leedust. Leedu on olnud Valgevene kõige silmapaistvam eestkõneleja. Kas te leiate, et see on meie regioon ja nüüd on Balti riikide ja eriti Leedu hetk olla aktiivne maailmapoliitikas?

Küsimus ei ole selles, kes on aktiivsem ja kes vähem aktiivne. Võib-olla see kukub nii välja, aga see on meie väga lähedane naabruskond. Meie pealinnast on piirini 30 kilomeetrit, piir on 650 kilomeetrit pikk. Ja see režiim ei ole kaugeltki mitte demokraatlik. Me ei saa olla ükskõiksed. Me ei kavatse sekkuda teise riigi siseasjadesse. Aga on küsimusi, milles ei ole piire. Nagu ma ütlesin, siis võimalik, et seal pannakse toime kuritegusid, inimeste alandamist ja peksmist. Siin ei saa rääkida piiridest ega varjuda suveräänsuse ja riigi siseasjade taha. Samamoodi kui me kõik ütleme, et väljapääs on uued valimised, siis see ei ole sekkumine vaid nagu ma ütlesin, kui ei ole võimalik tunnustada valimisi, mis ei olnud üldse mingid valimised, siis loogiliselt me ei saa tunnustada valimistulemusi ega liidrit, kes justkui on valitud. Need on väga olulised sõnumid poliitiliselt ja juriidiliselt. See, mida see liider praegu oma rahva nimel teeb, see, millele ta varsti Moskvas alla kirjutab oma riigi nimel, sellel ei ole moraalset, poliitilist ega juriidilist alust. Seda on tähtis meil kõigil selgelt öelda ja neid järelmeid ei tunnustata.

Te ütlesite, et Leedu on Valgevenele väga lähedal. Minskist Vilniusesse on alla 200 kilomeetrit. Kas te ei karda võimalikku sõjalist konflikti oma ukselävel?

Ma ei arva, et see võiks olla meie vastu. Meile teeb muidugi muret võimalik Venemaa invasioon. Nad otsivad ettekäändeid, nad ähvardasid ja süüdistasid Lääneriike, eriti NATO-t selles, et keegi püüab neid rünnata ja valmistub piirile minema, mis oli täielik libauudis. Ei pea olema ülemäära intelligentne, et aru saada, et piiril ei toimu mitte midagi. Aga abipalveid tuli millegagi põhjendada ja nad süüdistasid välisjõude. See on üsna ohtlik, sest seda hakati avalikult arutama. Venemaa ütleb, et nad ei näe põhjust, aga põhjuse saab leiutada või luua. Nii et meile teeb muret Valgevene siseasjadesse sekkumine. Kahjuks suveräänsuse ja iseseisvuse jäänused sulavad praegu meie silme all.

Ja millele te toetute? Te ütlesite, et te olete mures, kas te tunnete end kindlalt?

Meie oleme teises olukorras, me oleme Euroopa Liidu ja NATO liikmed. Ma rääkisin eile NATO peasekretäriga olukorrast siinses piirkonnas ja ta kordas taas, et on häbiväärne, kui võimud kohtlevad oma inimesi agressiivselt ja põhjendavad seda NATO ohuga, mis ei vasta tõele. Aga samas peavad kõik aru saama, et NATO hoolitseb oma territooriumi ja rahva eest, keegi ei tohi selles kahelda, see on samuti oluline. Kuigi NATO-l ei ole rolli konflikti haldamisel, mis on õige, siis see ei tähenda, et NATO ei hooli julgeolekuolukorrast siin piirkonnas, meie oleme õnneks õigel poolel, teised kahjuks mitte.

Kui te toetate tugevalt Valgevene opositsiooni, siis kas te ei karda et nad ebaõnnestuvad ja lõpuks on tegemist läbikukkunud riigiga?

Sellised kalkulatsioonid on olulised, aga vahel tuleb poolt valida lähtudes moraalist. Me mäletame oma ajalugu ja võitlust iseseisvuse eest. Balti ketis 31 aastat tagasi seisis kaks miljonit inimest Tallinnast Vilniuseni ja nemad ka ei teadnud, mis homme juhtub, aga selge otsus oli väga tähtis. Võib-olla sellepärast suudame me ka mõista vabadusliikumist mujal.