Käib juba viies sõja-aasta ja Euroopa valitsused ning NATO peasekretär räägivad endiselt sellest, et kaitsetööstus peab suurendama tootmist. Miks see nii on? Milline on situatsioon ja miks tootmine ei ole veel vajalikul tasemel?

Ma ei jaga seda arvamust. Saksa kaitsetööstus on teinud palju alates 2022. aastast, et suurendada tootmisvõimsust ja tootmist. Vahepeal on valitsuse otsuste tõttu olnud mõningaid tagasilööke, aga nendest saadi üle eelmise aasta otsusega, kui meie uus valitsus otsustas panna 5% SKT-st riigikaitsesse ja sõjaliselt olulisse taristusse. See oli läbimurre. Praegu oleme me tootmise suurendamise teises laines, mis on tõepoolest otsustav ja mis hõlmab paljusid ettevõtteid üle Saksamaa. Tuhanded ettevõtted, mis on seni töötanud autotööstuse heaks, tahavad nüüd toetada kaitsetööstust ja see on tohutu areng ja meil on praegu tõesti hea hoog sees.

Kui te räägite tootmise suurendamisest, siis millest täpsemalt te praegu räägite?

Kõigepealt on see olemasolevate toodete tootmine suuremates kogustes ja väga kiiresti, näiteks puudutab see soomukeid, veokeid, rakette. Ja teisalt puudutab see ka uusi tooteid – droone, mehitamata maismaasõidukeid ja teisi selliseid asju, mida uus võitlusskeem hõlmab. Neid on samuti vaja suurel hulgal. Ja väga kiire tehnoloogilise arengu tõttu tähendab see mõnel juhul rohkem tootmisvõimekuse olemasolu kui tootmist suurel hulgal. See on nii ilmselt kõikides riikides praegu. Me peame hakkama saama väga kiire tehnoloogilise arenguga ja see puudutab tarkvara poolt isegi enam. Aga mõlemat tüüpi tooted on olulised.

USA on saatnud üsna selgeid sõnumeid, et nad kavatsevad kärpida oma kaitse-eelarvet Euroopas. On mõned võimekused, millest tekkib puudus, mis tekitavad valitsustele muret ja eriti meile siin Venemaa piiri ääres. Näiteks puudutab see kaugmaalöögi võimekust andvaid rakette. Kas Euroopa kaitsetööstus suudab sellised lüngad täita?

Ma arvan, et paljuski suudame me toota seda, mida vaja ja teatud juhtudel ka arendada seda, mida vaja. See on paradigmanihe, millest on räägitud juba mõnda aega. Kui Trumpi administratsioon asus taas ametisse koos uue kaitseministri, nüüdseks sõjaministriga, kes tuli Euroopasse ja NATO-sse eelmise aasta veebruaris, siis ta ütles kohe, et Euroopa peab nüüd ise tegelema oma konventsionaalse relvastusega. Ja ma arvan, et see oli meie liidukantsler Friedrich Merz, kes ütles Müncheni julgeolekukonverentsi avakõnes veebruaris, et Saksamaal on ambitsioon luua Euroopa tugevaim konventsionaalne armee. Nii et see ei ole midagi täiesti uut, me peame sellega tegelema ja ma arvan, et meil on võimekused, välja arvatud võib-olla mõned väga haruldased võimekused, kus me peame järele jõudma.

Mida te silmas peate nende haruldaste võimekuste all ja kui kaua nende arendamine aega võtab?

Need on kõigepealt muidugi kosmosetehnoloogial põhinevad võimed, kus me peame järele jõudma, teiseks meie juhtimissüsteemid. Aga ma arvan, et sellest on aru saadud juba mõnda aega ja me kõik, eriti kaitseväelased NATO-s töötavad selle nimel, et me seda saavutaks.

Kuidas on kaugmaarakettidega? Kui kiiresti suudab Euroopa selliste asjade tootmist kasvatada?

Me kõik teame, et kui asju on hädasti vaja, siis me suudame need tekitada. Vaadake Ukrainat, mida nemad on teinud oma kaitsetööstuse arendamisel viimastel aastatel. Ma arvan, et küsimus on, kas inimesed saavad aru, mida tuleb teha ja siis meil on minu arvates olemas võimekus seda teha.

Mõned kriitikud ütlevad, et jah me teeme edusamme laskemoona ja teatud kõrgtehnoloogilise relvastuse tootmisel, aga tänapäeva sõjas on vaja rohkem droone ja odavamaid ja lihtsamaid asju, aga suurtes massides. Kuidas te sellist kriitikat kommenteerite?

Ma arvan, et nendest õppetundidest on aru saadud. Hiljuti oli mul võimalik kuulata meie uue kaitseväe juhataja kindral Christian Freudingi esinemist. Ta rääkis massist, ta rääkis droonidest ja moodsast sõjast, mis hõlmab paljusid mehitamata võimekusi. Ma arvan, et sellest on täielikult aru saadud. Me Saksamaal oleme tugevad oma tööstusliku võimekuse poolest ja nagu ma juba varem ütlesin, otsustav on see, et praeguses toodangu suurendamise laines püüavad tuhanded ettevõtted osaleda, millel on võimekused näiteks autotööstusest. Ma arvan, et see on hea märk ja minu jaoks julgustav.

Mida on Ukraina sõda saksa kaitsetööstusettevõtetele tänapäeva sõja kohta õpetanud ja kui tihe on koostöö saksa ja ukraina ettevõtete vahel?

Mul puudub selle kohta üksikasjalik ülevaade, aga ma arvan, et juba praegu on koostöö üsna tihe. Uued tulijad lisanduvad ja ma arvan, et see, mida me õpime ukraina kaitsetööstuselt on automatiseerituse suurendamine, et suurendada ka toodangut.

Mida saksa kaitsetööstusettevõtted ootavad valitsuselt ja poliitikutelt?

Kõigepealt peame me oma kaitseväe muutma vastavaks väljakutsetele, millega nad silmitsi on. Või teisiti öeldes heidutuseks, mida me vajame. Teisalt on vaja ka seda, mida teie Balti riikides palju paremini teate – ühiskonna vastupidavust. Selles vallas peab Saksamaa tegema enam. Sellest peab aru saama meie tööstus ja meie kodanikud, nagu inimesed Skandinaavias, Eestis, Leedus ja Lätis mõistavad, et nad peavad arendama tugevamat vastupidavust tsiviilpoolel ja see on midagi, kus me peame tegema palju enam. See nõuab ka poliitikutelt inimestele ütlemist, mida nad peavad tegema.

Kas valitsus korraldab piisavalt hankeid ja kas nad teevad seda, millest nad räägivad?

Raha ei ole Saksamaal enam probleem alates niinimetatud võlapiduri mahavõtmisest riigikaitse eesmärgil meie põhiseadusest eelmisel aastal. Aga inimesed peavad endiselt aru saama, miks raha kulutatakse ühele või teisele asjale. Sellepärast sooviksin ma teatud aspektides selgemat keelt, mis ütleks inimestele, et me peame rohkem kulutama oma tsiviilühiskonna vastupidavusele.

Kuidas läheb koostööga Euroopas? Kas tulevad järgmise põlvkonna hävitajad, mida Airbus on püüdnud arendada FCAS projektis? (intervjuu on tehtud enne uudist otsusest ühisprojekt lõpetada - toim.)

Seda tuleb küsida teistelt inimestelt – kas Airbusilt või poliitikutelt, keegi ei tea, mis juhtub. Muidugi on koostöö pikaajalises vaates oluline teema sest me saame koostööd tehes palju võita. Samas minu pikaajaline kogemus kaitsetööstuses on näidanud, et edukas koostöö koosneb kahest osapoolest – vaja on valitsusi, kes tahavad klientidena sama tüüpi tooteid ja teisalt kaitsetööstusettevõtteid neis riikides, mis peavad kokku sobima ja mõlemad pooled peavad looma ühise projekti. See oli võib-olla midagi, mida ei olnud FCAS projekti puhul. Koostöö õnnestub, kui valitsused ja ettevõtted töötavad koos selle nimel.

Kui rääkida koostööst Euroopas üldisemalt, siis kas te näete, et kaitsetööstusturg on liialt fragmenteerunud ja siin on palju eri huvisid, mis ei võimalda meil arendada välja täielikku potentsiaali?

Absoluutselt, me tuleme vanadest aegadest, mil valitsustel oli huvi ka selle vastu, et riigile kuuluvad kaitsetööstusettevõtted oleksid edukad eksportturgudel ja mitte minna näiteks sama tüüpi fregattide peale, kui rääkida valdkonnast, kust mina tulen, sest nad tahavad olla edukad eksportturgudel üksteise vastu. Nii et neil olid erinevad huvid. Ajad on muutunud ja huvid võivad ka olla erinevad, aga sellegipoolest jääb see probleemiks, sest see tähendab relvajõudude strateegiate ühtlustamist, nõuete ühtlustamist, poliitiliste huvide ühtlustamist, tuleb ühelt poolt teatud võimekustest loobuda ja teisal neid juurde võita ja seda tuleb teha pika ajaperspektiiviga. See ei ole lihtne ja see nõuab eelkõige palju poliitilist sihikindlust.

Kokkuvõttes, kas Euroopa suudab end kaitsta ja mida selleks teha tuleb, mis on kõige olulisem?

Absoluutselt. Mul ei ole selles mingit kahtlust. Ma kuulan sageli Saksamaa ja NATO sõjaväelasi ja mul ei ole mingit kahtlust, et see juhtub, aga mul ei ole samuti kahtlust, et veel suurema surve all meie võimed ja tahe relvastust suurendada on veelgi suurem.