Jaak Aaviksoo: poliitika on palju keerulisem kunst kui teadus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Anna Aurelia Minev/ERR

Eestisse ainult üks kutsekool. Värbame ainult Eestile vajalikke välistudengeid. Reformierakond sai mullu tunda teiste kambakat. Segregatsiooni toidab ka paljude eestlaste üks hoiak. Eesti valitsuse seni kõige pikem minister (198 cm), endine haridus- ja kaitseminister, endine Tartu Ülikooli ja tehnikaülikooli rektor Jaak Aaviksoo (66) annab intervjuu.

Mulle kirjeldati, kuidas te remondite keldrit, jalutate Ellaga, kes on kääbus-taks ja sõidate elektritõuksiga Tuul. Ongi praegu kõik, või?

Kaugeltki mitte kõik, aga see kuulub ka elu juurde. Hea elu juurde. (Naeratab rahulolevalt)

Olete üle saanud kaotuse mõrust maitsest, et teid ei valitud suvel tagasi Tallinna Tehnikaülikooli rektoriks?

Ei oskagi seda kaotuseks pidada. Pigem – see ettepanek, mis mulle tehti (kandideerida teiseks ametiajaks rektoriks, toim), ei pidanud vett.

Praegu olen ma tulemusega isegi rahul, sest saan teha seda, mis tõepoolest pakub rahuldust, kus saan ise valida, et mida ja kuidas.

Kas te teate, mis on igavus?

Ei tea.

Loeti ka ajalehti, kuulate raadiot ja vaatate telerit?

Niivõrd, kuivõrd.

Kuidas Eesti elu Viljandimaale paistab?

Heitlikuna. Nii nagu see on kogu maailmas heitlik, paistab ka Viljandisse, Tartusse või Tallinnasse – kus ma parasjagu ei viibiks – ebaselgena, ei ole selget sihti... Närvilisust võib tõlgendada erinevalt, kes on paremate aegade ootel närviline, kes halvemate aegade ootel.

See iseloomustab tänast maailma kõige paremini.

Koroona esimese laine alguses pani valitsus Eestis koolid kinni ja saatis õpilased koduõppele, nüüdki on siin-seal võbelust, et kas koolid ikka peavad õpilastele lahti olema. Mida teie arvate: julgustada koole tavapäraselt tegutsema või distantsõppe kasuks otsustama?

Kindlasti ei tahaks ma liituda nende koroonaspetsialistidega, kes igal võimalusel püüavad oma tarkusega maailma päästa. Tegelikult me ei tea ja ebakindlas keskkonnas tarka nõu anda ongi keeruline.

Ise kaldun pigem sinnapoole, et peaksime võimaluse piirides normaalset elu jätkama, nii hariduses kui ka majanduses. Ju meil tuleb selle viirusega elama õppida, nagu professor Irja Lutsar on targasti öelnud. Pigem siis hakata kohe õppima, kui et seda õppimist edasi lükata ja loota, et asi läheb lihtsalt mööda.

Siin on oht, et koroonakriisi hinnasildile saame kõige muu kõrval kirjutada ka noorte lünkliku hariduse?

Kas ta nüüd lünklikuks jääb, nii dramaatiline see olukord ka ei ole.

Paljud õpetajad tunnistasid pärast kevadist distantsõpet, et tuntav osa õpilasi ei suutnud sellega toime tulla.

Kindlasti on normaalne õpitegevus tulemuslikum, kui eksprompt korraldatud distantsõpe. Aga ma ei arva, et see oleks ka midagi väga traagilist. Üks-kaks semestrit ei muuda kogu maailma, ehkki probleem on ilmselt olemas, ja tasapisi tuleb harjuda.

Võibolla on see osundus, et peame oma õppimist laiemalt ümber mõtestama ja annab tõuke, et meie üsna traditsiooniline hariduskäsitlus hakkab kiiremini muutuma.

Mida te silmas peate?

Eriti seoses kunstmõistuse või tehisintellekti arenguga, maailma tehnologiseerimisega, kogu keskkonna targemaks muutumisega tuleb meil lähiajal tõsisemalt vaadata, kuidas õpime, kus õpime.

Väga struktureeritud korralduse kõrval – et koolis õpitakse teatud kellast teatud kellani, omandatakse fikseeritud haridussisu, mille täitmise protsenti kontrollitakse eksamil – tasuks tõsiselt küsida, kas see on kaasaega sobiv hariduslähenemine. Kui raputus, mis lapsed koolist ära võtab, aitab küsimusele ausalt vastata, siis arvan, et on hästi läinud.

Sildami intervjuu Jaak Aaviksooga Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

On see tõsi, et Tartu Ülikooli rektorina ütlesite – Eestisse mahub ainult üks ülikool?

Seda kuidagi omistatakse mulle, ehkki ma niimoodi mõelnud ei ole.  Kuigi klassikalisest ülikoolist rääkides – siis on [Eestis] võibolla ühelgi kitsas.

Meil on praegu kuus avalik-õiguslikku ülikooli.

Jah... Eks nad ole kõik tänaseks oma tööjaotuse selgeks teinud, eriti viimastel aastatel on see süvenenud ja dubleerimist palju ei ole.

Kui teie teha oleks, kas paneksite kokku Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli?

Ehk oleks saanud sellele küsimusele vastata positiivselt 15 aastat tagasi. Praeguseks on need asutused sel määral erinevad, et nende mehhaaniline liitmine vaevalt kellelegi kasu tooks.

Pigem mõtlen laiemalt teistsuguste lahenduste peale. Meil on palju tähelepanu läinud akadeemilisele haridusele ja akadeemiliselt harituselt oleme ilmselt kõige targem rahvas maailmas, nagu [ETV] saatesari ütleb. Aga meil oleks vaja palju-palju rohkem tähelepanu heas mõttes heale kutseharidusele. Ja siit mõtleksin edasi ka Eesti haridusmaastiku struktureerimise võtmes.

Kuidas see siis oleks? Et Tartu Ülikoolil oleksid kolledžid, mis on praegused ametikoolid?

Ei. Tasuks mõelda omal ajal laual olnud lahendusele, et Eestis oleks üks kutsekool, üleriigiline kutseharidusstruktuur, mis haldaks kõiki erinevaid kutseõppeasutusi. Ja võibolla ka olulises ulatuses rakenduskõrgkoole. Ja võibolla teeks ka sisulisemat koostööd ülikoolidega.

See on Eesti pudelikael – meil on akadeemilisust rohkem, kui suudame tarbida ja praktilist oskust vähem, kui vaja oleks.

Kui kaua jõuab maksumaksja maksta kinni tudengile tasuta ülikooli ja millal tuleb taastada õppemaks?

Õppemaks ühel või teisel moel kindlasti lähiajal tuleb, selles ma ei kahtle. Aga kõrgharidus on küllalt rahvusvaheline ja Eestis [õppemaksu] pioneerina sisse viia, kui lähiriikides seda ei ole, oleks tõenäoliselt ebakonstruktiivne, me kaotaksime suure hulga tudengeid.

Teie rektoriks olemise ajal sai tehnikaülikoolist migratsioonipump, on mulle meelde jäänud üks teievastane süüditus. Mida saate enda kaitseks öelda?

Mina ei taha midagi kaitsta.

Võtate süü omaks?

Ei võta. See, kuidas tehnikaülikoolis veidi pealiskaudse rahvusvahelistumise sildi all välisüliõpilaste arvu ekspansiivselt kasvatati, sündis ammu enne minu saabumist Mustamäe mändide alla. Viimase viie aasta jooksul oleme sisseastumistingimusi oluliselt tõstnud – kolm või neli korda ja tehnikaülikooli ei ole enam võimalik sisse pääseda igaühel, kes ainult soovi avaldab, olgu ta välismaalt või Eestist.

Kindlasti oleks meil vaja selgusele jõuda, mida me üldse ootame välistudengitelt, milleks meil neid vaja on.

Milleks on Eesti kõrgkoolidel vaja välistudengid, kas raha teenimiseks?

Kõrgkoolid maksavad peale, õigemini Eesti maksumaksja maksab peale. Raha kõrgkoolid nendega ei teeni ning kindlasti on see kulu-, mitte tulukoht.

Esiteks on üsna lahtimõtestamata väide, et rahvusvahelistumine tõstab ülikoolide kvaliteeti. Ilmselt see kehtib ülikoolide puhul, kus on suur globaalne konkurss. Aga Eesti ülikoolide puhul on tühi mõte arvata, et kui meil on kaks korda rohkem välismaalasi, siis on ka kvaliteet kaks korda kõrgem.

Valdavalt vaadatakse välisüliõpilasi talentide jahtimise sildi all, loodetakse neid andekaid noori inimesi meelitada enda juurde, et kasvatada oma majandust, tõsta elatustaset. See on enamikus riikides välistudengite värbamise põhjus.

Kas ka Eestis?

Nii ja naa. Pigem ei. Sihikindlalt on sellega viimased 10-15 aastat tegelenud IT-sektor. Aga meil on paljudel teistel erialadel välisüliõpilasi, kes suures ulatuses siia ei jää ja kellel ei ole kerge siin ka integreeruda.

Miks me neid siis vastu võtame?

Siin ongi küsimuste küsimus. Sellele tuleks ausalt ja avalikult vastata.

Kas teil on vastus olemas?

Jah, mul on pilt, kuidas välisüliõpilastega edasi võiks liikuda. Peaksime tegema kahte asja. Esiteks oluliselt tõstma vastuvõtutingimusi – panustama kvaliteedile, mitte kvantiteedile. Teiseks võtma välistudengeid fokusseeritult nendes valdkondades, kus Eesti sotsiaalmajanduslik areng seda vajab ja toetab. Ehk siis mitte lausaliselt suvalistele erialadele ja suvalises mahus, vaid väga selge suunitlusega.

See pole hariduspoliitiline küsimus, vaid laiem, riikliku arengu küsimus, prioriteetide seadmise oskus. Siin meil olukord väga kiita ei ole.

Kuidas olete aru saanud, mis on praegu välistudengite motiiv tulla õppima külma ja tuulisesse Eestisse?

Välisüliõpilasi ei ole mõistlik käsitleda ühe vitsaga, on erinevaid taustu. Aga kui jätame kõrvale Soome tudengid, kes tulevad õppima sotsiaalteadusi ja majandust, siis järgmiste riikidena on Nigeeria, Iraan, Bangladesh, Ukraina, Türgi... Tasub mõelda, miks just need riigid ja mis on nende [tudengite] motivatsioon. Akadeemiline sisu ei ole alati esimesel kohal.

Öelge välja, millised on nende tegelikud motiivid...

Väga paljud näevad selles tegelikult võimalust asuda elama Euroopa Liitu, kui lühidalt kokku võtta. Saada parema elu peale, paljudel on see algusest peale kavandatud ka perekondliku ettevõtmisena ning kui Eestis on võimalused soodsad, siis kannatatakse välja ka külm talv ja teiste Euroopa riikidega madalam majandustase, et pärast diplomi omandamist [kaugemale] edasi vaadata.

Nüüd tahab valitsus õpirändajate tingimusi karmistada, välistudengid ei saa enam pereliikmeid kaasa võtta, nende kooli kõrvalt töötamise võimalust püütakse koomale tõmmata, nende õpiaega ei arvestata hilisema võimaliku elamisloa andmisel jne. On selline karmistamine õige lähenemine?

Nii ja naa. Ühiskond tajub, et selget poliitikat pole siin olnud ja reaktsioon võimaliku kontrollimatu immigratsiooni suhtes on saanud poliitilise väljundi, haaratakse sobivate meetodite järele, ehk – keelatakse ära.

Õigemini keeratakse kruvisid kinni.

Mõistan seda sentimenti ja eesmärki, ehkki ise arvan, et targem oleks alustada sellest, et rääkida selgeks, keda me tahame ja milleks tahame, mida see annab Eesti riigile, Eesti rahvuslikule kestmisele. Ja siis liikuda edasi, mitte keelates seda, mis tundub esialgu vaenulik või ebamõistlik.

Lühidalt kokku võttes: teie arvates peaks Eesti tegelema väga sihitud talentide otsinguga, keda tuua meie kõrgkoolidesse õppima, kes võiksid hiljem jääda Eestisse tööle ja aitaksid Eesti elu helgemaks muuta?

Et tugevdada nii Eesti majanduslikku kui ka akadeemilist võimekust seal, kus peame seda oluliseks ja vajalikuks ning vähem panustada massile, mille motiivid ei ole selged ja mis ei ole meie selgelt väljendatud rahvuslikes huvides.

Sildami intervjuu Jaak Aaviksooga Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Kui oleksite praegu valitsuse liige, minister, kas toetaksite Eesti avamist neile Valgevene inimestele, keda sealne režiim taga kiusab ja ahistab?

Sellesuunaline toetusprogramm võiks olla küll.

Praegune valitsus kõhkleb valgevenelasi siia lubamast, öeldes, et Eesti ei muud oma viisapoliitikat. Kuidas see valitsus üldse teie jaoks eelmistest erineb?

See valitsus erineb nii heas kui ka halvas oma sooviga poliitilisi otsuseid vastu võtta ja asju jõuliselt muuta.

Nagu ikka, on mündil kaks külge. Rahulik tiksumine, mida ka peenhäälestuseks sildistati, see muutis mindki natuke närviliseks. Aga võibolla oleks praegu vaja rohkem läbimõeldust ja tasakaalukust, kohati on ka ideoloogilised eelistused väga erisuunalised, mistõttu ühisosa leidmine ei tundu [valitsuses] kõige lihtsamalt minevat.

Isamaa, teie kunagine koduerakond, oli mullu märtsis – pärast parlamendivalimisi – kaalukeeleks, et millise valitsuse Eesti saab. Kui olnuks teie teha, kas oleksite soovitanud Isamaal koalitsiooni Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatidega või siiski Keskerakonna ja EKRE-ga?

See on spekulatiivne tagasivaatav küsimus. Ei olnud ju olukord, kus Isamaa istus ja vaatas, keda tantsule kutsuda. Olukord nägi teistmoodi välja.

Ma mõistan otsust, et moodustus niisugune koalitsioon nagu praegu on. Selle taga on paljude poliitikute... isiklik pettumus Reformierakonnas või halvad kogemused.

Sest [Reformierakonna poolt] maha on jäetud kõiki, halvasti on öeldud kõigile ja enesehinnang kippus taevasse tõusma. Seal on sügavam psühholoogiline taust.

Muidugi, mulle tundub, Reformierakonnas on poliitilist potentsiaali rohkem ja hea meelega näeksin enne liberaalset-konservatiivset koalitsiooni kui praegust. Aga, tänase seisuga tuleb tunnistada, et opositsioonis olles ei ole Reformierakond suutnud peale kritiseerimise ühtegi atraktiivset ideed genereerida, mille taha võiks liituda Eesti rahvas, mina nende hulgas.

Tundub, nagu ka alustasin, et Eesti elu on heitlik ja selget visiooni ei ole ei ühel ega teisel.

Tehnikaülikooli rektoriks kandideerides [2015. aastal] astusite Isamaa ja Res Publica Liidust välja. Kas te pole mõelnud Isamaaga uuesti ühineda?

Ei. Arvan, et poliitiline etapp minu elus on lõplikult selja taga.

Miks? Neil on nüüd Parempoolsete ühendus, liberaalsem kui Isamaa senine ametlik joon.

Esialgu on ainult paar rida teksti ja mõned nimed. Ei ole sealt seni tulnud seda visiooni, mida ühiskond ehk ootaks.

Poliitikas on selles mõttes huvitavad ajad, et valitseb ideede vaakum ja kes suudaks praeguses olukorras – raha ideede teostamiseks on rohkem kui ideid – midagi välja pakkuda, mis inimesi vaimustaks, neil on eduvõimalused päris suured.

Olite Reformierakonna suhtes ebaõiglane, kui ütlesite, et neil ei ole atraktiivseid ideid. Äsja algatasid nad uuesti seaduseelnõu, et muuta haridussüsteem ühtseks ja eestikeelseks.

Reformierakonnale on ka kõrgemad nõudmised. Ootused nende suhtes on kindlasti kõrgemad, samas kui EKRE suhtes on hirmud kõrgemad.

Ühtne eestikeelne haridussüsteem ei ole uus strateegiline idee, aga õige – kahjuks küll sügavalt hiljaks jäänud – samm.

Mida peaks nüüd tegema Isamaa parlamendifraktsioon? Toetama seda või vastu hääletama?

Arvan, et nad võtavad üsna pragmaatilise seisukoha, jättes oma arvamuse välja ütlemata.

Miks?

See on poliitiline realism. Selle välise loosungi taha asudes ei ole neil suurt midagi võita, aga on väga palju kaotada. Maailmavaateliselt nad loomulikult toetavad seda.

Selles valitsuses on neil seda avalikult väga keeruline toetada?

Nad saavad toetada retooriliselt, aga kindlasti mitte poliitiliselt. Koalitsiooni kooshoidmine on kõigi kolme osapoole huvides. Kui ei juhtu midagi erakorralist, siis nii ka jääb ja sammud, mis seda paati kõigutaksid, on vähe tõenäolised.

Teie olite haridus- ja teadusminister 2011-2014. Ka ligi 10 aastat hiljem unistab president parlamendi uue hooaja avakõnes, et riigikogu tooks Eestile ükskeelse koolisüsteemi. Millise kännu taga see kinni on?

Selle keerulise küsimuse juured ulatuvad 1990. aastate algusesse. Olime rahvusküsimustes hästi ettevaatlikud. Teadsime, mida tähendas meile venestamine ja kuigi seisime Eesti Vabariigi, eesti keele, eesti kultuuri eest, siis me... ei tahtnud olla nagu nemad, ei tahtnud rahvana ega poliitikutena, kui lihtsalt kokku võtta. Sellel inimlikult sümpaatsel hoiakul on olnud kahjuks oma hind – oleme taastootnud teatud kultuurilist ja keelelist segregatsiooni. Liiga pikalt.

Nüüd, 25 aastat hiljem, on palju keerulisem. Midagi on juba kujunenud ja nüüd me justkui ei muudaks ajaloolist pärandit, vaid pigem oma poliitilist hoiakut ja valikut.

Nii ongi meil kaks paralleelset haridussüsteemi.

Kindlasti mõnda aega.

Kuigi oleme vastu võtnud seaduse, et gümnaasiumiharidus on eestikeelne, ei ole me [vene koolides] suutnud sisuliselt eestikeelsele õppele üle minna, olgu 60, 70, 30 või 50 protsendi ulatuses. Ühelt poolt puudub poliitiline tahe ja teiselt poolt on eestikeelse kogukonna soovimatus integreeruda – näha oma lapse klassis kolmandikku või isegi kahte kolmandikku mitte-eestikeelse taustaga kaasõpilasi. Nii et seda segregatsiooni toidab ka paljude eestlaste hoiak.

Ja see segregatsioon omakorda toidab ebavõrdsuse jätkumist ühiskonnas?

Ilmselt on õige uuringutest tulenev järeldus, et meile ette heidetava etnilise ebavõrdsuse juured on peaaegu 90 protsendi ulatuses keeleoskuse taga kinni. Keeleline integratsioon aitaks kõige rohkem just mitte-eestikeelseid kaasmaalasi.

Võibolla peaks Jüri Ratase valitsust kuidagi tagant tõukama, et nad jõuaksid ükskeelse koolisüsteemini?

Ma ei usu, et see niimoodi sünnib. Pigem aeglaselt, evolutsiooniliselt. Kasvab ju nende arv, kes leiavad, et on mõistlik otsus panna oma laps eestikeelsesse kooli, isegi lasteaeda.

Teiseks sõltub see mitte niivõrd keskvõimust, kuivõrd kohaliku omavalitsuse poliitilistest eelistustest. Olgem ausad, koolisüsteem ja selle kaudu poliitiliste eesmärkide saavutamine on igal pool maailmas tavapraktika, Eesti pole siin erand. Nii näemegi, et suuremad probleemid on seal, kus see tundub olevat kohaliku poliitilise võimu huvides.

Sildami intervjuu Jaak Aaviksooga Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Olete nimetanud end reljeefseks inimeseks. Kuidas oleks teie reljeefsus väljendunud kaitseministrina, kui rahandusminister hakanuks õpetama, kellelt ja millist relvastust peate ostma?

Mul puudub praktiline kogemus koostööst EKRE-ga. Aga niipalju kui eemalt näha, siis nende puhul tuleb osata eristada retoorikat ja tegelikku käitumist.

Aga ma arvan, et seda reljeefsust jätkunuks [kaitseministrina] ka minul. Täna ei ole ju küsimus kaitseministri poliitilistes eelistustes, vaid riigikaitselise ekspertiisi ja poliitiliste ambitsioonide konfliktis. Tõsi, EKRE riigikaitsekompetents on spetsiifiline...

Mida te nüüd muigate?

Mõtlen, et... (Paus) ...kaitseväe taustaga tõeline sõjamees Kunnas ja brigaadikindral Laneman (mõlemad EKRE parlamendifraktsiooni liikmed, toim) on mehed, kes oponeerisid juba kaitseväeteenistuses kaitsepoliitilistes küsimustes.

Kunnas on mees, kellega kindlasti tasuks luurele minna, kes ei anna iial alla ega reeda, selles pole mingit kahtlust. Kas ta on parim kaitsepoliitika ja riigikaitsestrateegia asjatundja, selle kohta on erinevaid arvamusi.

Koalitsioonil – ka EKRE-l ja nende kaitsenõustajatel – on mõistlik kuulata ekspertide arvamust.

Praegu on ju päris kummaline olukord: rahandusminister ütleb kaitseministrile, et Iisraelilt tuleks osta keskmaa õhutõrje ning rannakaitse tuleks osta samalt pakkujalt, kes pakub meile tankitõrjet. On see ikka rahandusministri pädevus?

Noo, sõna on vaba, nagu Eestis armastatakse öelda. Ärme nüüd heida ette, meil on häälekaid ministreid ka varem olnud, nii mõnigi teine kabineti liige on oma reviiri laiendanud teiste ministrite arvele. Ei ole Martin Helme sugugi ainuke.

Kui mina kaitseministri ametis istuksin, siis see mulle võibolla ei meeldiks, aga eks olen isegi teinekord kolleege õpetanud ja võibolla mitte kõige delikaatsemal moel.

Te olete täiesti ebareljeefne, ülimalt diplomaatiline. Mis on juhtunud?

Poliitilistes küsimustes on reljeefsus vajalik siis, kui see teenib mingit üldist, suuremat eesmärki. Võiksin oma isiklikke arvamusi siin reljeefselt välja elada, ei ole aga veendunud, kas see aitaks kaasa mingi probleemi sisulisemale lahendamisele.

Kuulge, aga see on ikka lausväljapressimine – ähvardada 50 miljonit eurot riigikaitse tegevuskuludest vähemaks võtta, sest SKT langeb, aga teisalt pakkuda 300 miljonit eurot kaitseinvesteeringuteks, aga – konkreetsetelt müüjatelt.

Need mõtted ei tule mulle üllatusena. Kaitseministeeriumis on olnud selliseid nõustajad, kes taolisi või erinevaid ettepanekuid tegid, küll ja veel.

Meil on ühiskonnas terve hulk inimesi, kes tõsimeeli usuvad, et esimene asi, mis osta tuleks, on tank, parem kui kümme ja kui saaks ilma rahata, siis tasuks võtta tuhat [tanki]. Mõtlemata sellele, kes neid kasutaks, kuhu tulistaks, kuidas lahendada igapäevaseid praktilisi küsimusi...

EKRE ja Martin Helme on need hääled toonud nüüd koalitsioonis lauale, usun, et paljud Eesti inimesed leiavad: vaat on õige mees, seisab õige asja eest. Samas oleme selle koalitsiooni vältel näinud küll ja veel, kuidas sisuline arutelu võib viia hoopis teiste tulemuste ja argumentideni, kui on avalik retoorika.

Sildami intervjuu Jaak Aaviksooga Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

Kirjutasite hiljuti koos Alar Karise ja Jüri Raidlaga, et Eesti omariiklus on maailma mastaabis väike ime ning julgustasite parlamenti tõsiselt tegelema riigireformiga, et uuendada Eesti nüüdisaegseks. Usute, et parlament võtab teid kuulda ja riigireformi ideest saabki riigireform?

Kui üldse ei usuks, siis poleks ju ette võtnud. Kaasaeg nõuab kõikidelt riikidelt oluliselt suuremat paindlikkust kui on meie riikluse tänane praktika. See sünnib varem või hiljem. Mida varem, seda parem.

Mingil kummalisel moel on mul tunne, et praegune parlament ja isegi praegune koalitsioon on tegelikult otsustusvõimelisem, ka olulistes küsimustes, kui võibolla väga kaalutlev ja kalkuleeriv, poliitilist korrektsust otsiv võimalik alternatiiv. Sellega on muidugi seotud omad riskid, täiesti arusaadavalt...

Millised?

Kui otsustavus kipub käest minema, võivad õnnetused juhtuda. See on tavaline olukord: kui keegi midagi ei otsusta, siis oodatakse, et keegi otsustaks ja kui siis otsustab, on alati risk, et otsustab valesti.

Aga ma arvan, et parlamendi parandusettepanekute hulgas [riigikogu otsuse eelnõu "Riigireformi elluviimisest" kohta] on terve rida niisuguseid, mis vääriksid kaalumist ja mis haakuvad ka Riigireformi Sihtasutuse arusaamadega.

Kas jätkuvalt on strateegiline planeerimine ja projektijuhtimise kompetents kõige suurem Eesti haldussuutlikkuse probleem nagu olete ise kord diagnoosi pannud?

Haldussuutlikkuses kindlasti, sellega ei ole meil kahjuks hästi. Siin nõustun isegi nende kriitikutega, kes ütlevad, et meil on väga palju bürokraatlikku, tehnilist, formaalset sebimist ja poliitilist silmakirjalikkust, mis kahjuks ei võimalda saavutada tulemusi, püstitada eesmärke, võtta käsile julgemaid väljakutseid ja pakkuda nendele ka julgemaid lahendusi.

See on osalt kinni üldises halduskultuuris ja haldussuutlikkuses. On pealiskaudsed arutelud, ka Eesti arengustrateegiate kujundamisel, kus lauale kuhjatakse kokku kogu maailma head mõtted ja siis surutakse need läbi kompromisside enamvähem kõikidele vastuvõetavateks dokumentideks. Edasi on juba jumalast ükskõik, kas paberile kirjutada Eesti, Nikaraagua või Mali arengukava, sest paberil on kõik ilus ja õige, aga tulemusteni jõudmise teed, rasked poliitilised valikud on kahjuks tegemata.

Mulle tundub, et teil käed ikka sügelevad?

Mõnes mõttes jah. Aga mitte poliitilises mõttes.

Ma mõtlen lihtsalt nende arengute peale, mida on õnnestunud – juba taasiseseisvuse eelsest ajast tänaseni – jälgida ja mis kõik on olnud täiesti uskumatu. Täiesti uskumatu.

Ime?

Jah, kindlasti, ajaloolises ja globaalses mõõtmes ime.

Aga lihtsate lahenduste aeg on otsa saanud. Meilt oodatakse nüüd enamat. Ka mina ootan pikisilmi uusi, ägedaid ideid, selle asemel, et jääda mugavustsooni puhkama.

Järgmisel sügisel on teil võimalus kandideerida kas Eesti presidendi või kohalike omavalitsuste valimistel Mulgi vallas. Kumma valite?

(Naerab) Jäävad mõlemad ilmselt ära.

Ettekujutus, et avalike huvide teostamise ainus võimalus on parteiline karjäär või valitavas organis osalemine, on pealiskaudne. Me vajame väljaspool poliitilist eliiti inimesi, kellel on selge arvamus ja kes on vabad institutsionaalsest koormast, olgu see ülikooli ameti näol või ettevõtte juhina, rääkimata parteilisest koormast ning kes saavad lihtsalt kaasa mõelda ja arutada. Loodetavasti on sellisele arutlusele ka ruumi Eesti avalikus keskkonnas,

Ruumi on kindlasti, aga kas sellest arutlusest ka silmnähtavat kasu tõuseb?

Ikka tõuseb. Ei ole väga adekvaatne ettekujutus, et poliitikud teostavad ainult enda kitsastest huvidest lähtuvaid ideid. Olles näinud elu erinevatelt pooltelt, julgen kinnitada, et häid ideid ollakse valmis enda erakondliku vankri ette rakendama küll, ehkki see ei pruugi alati lihtne olla. Ja paljud ideed leiavad ka mitme erakonna toetust.

Ma ei välista, et võibolla oleks Eesti elu edenemine üldse parem, kui me niiväga ei loodaks parlamendivalimistel sündivale imele ja erakondlike programmide enneolematule tarkusele, vaid ajaksime oma asja kõigil võimalikul moel ja kui seda teha targasti, on võimalik kõigil midagi ära teha.

Millist presidenti Eesti vajaks?

(Paus) Vaadates tagasi, tundub, et presidendid võivad olla väga erinevad ja vastata väga erinevatele ootustele. Pakkuda ühte ideaali – mul pole siin ehk midagi mõistlikku lisada.

Midagi võiks siiski kõrva taha panna – et presidendi kõige suurem võim on võimalus ühendada, mitte vastandada, kuigi see on vaevarikkam ja kannatus võib katkeda, eriti energilisematel, noorematel, reljeefsematel isikutel. Aga midagi, mis pikemalt jääb, aitab teistel mängijatel – olgu nendeks erakonnad, parlament, ettevõtlus – kasvatada kindlustunnet ja üksteisemõistmist, vaat seda rolli tahaks presidendi ametis olijalt kõige rohkem.

Lõpetuseks, mida on Eestis rohkem – emotsionaalsust või ratsionaalsust?

Tasapisi on teadlased aru saanud, et ratsionaalsust on selles maailmas palju-palju vähem, kui oleme tavatsenud uskuda ja sooviksime näha. Tänane teadmine inimese mõtlemisest ja otsustamisest käib enamvähem nii, kui olen lihtsustav, et kõigepealt tuleb emotsionaalne otsus ja siis tuleb ratsionaalne õigustus.

Kas see nüüd päris nii hull on, aga kui me emotsioone ja hoiakuid ei arvesta ning loodame ainult ratsionaalsetele otsustele, siis on kaks võimalust: kas me ei suuda üldse midagi otsustada või läheme lootusetult tülli.

Nii et emotsioonid on olulised, inimeste hoiakud ja huvid on olulised ning selles seisnebki tõsisasi, et poliitika on palju keerulisem kunst kui teadus.

Sildami intervjuu Jaak Aaviksooga Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

 

Intervjuu on Vikerraadio eetris reedel kell 14.05.

Toimetaja: Anvar Samost

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: