Vello Loemaa: õhk puhtaks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Vello Loemaa
Vello Loemaa Autor/allikas: Erakogu

Õhukaitse pole ainult üks relvasüsteem. Ohutaseme vähendamine saavutatakse ikkagi kõigi vahendite ja meetmete kasutamisega. Inimeste mure on mõistetav, kuid spetsiifilised ja tihtipeale riigisaladusega kaetud jutud tuleb selgeks rääkida vastavates ruumides, olgu õhk seal nii paks kui tahes, kirjutab Vello Loemaa.

Sügistormide tulemusel saabki õhu puhtamaks, ehkki loodusele võib see olla üpris raskeks katsumuseks. Kuid lahingutingimustes on veelgi raskem ning üheks leevendavaks asjaoluks on siin õhukaitse. Viimasena mainitud võime teema tuleks aga rohkem lahti rääkida, sest mitte ainult tavainimesel, vaid ka paljudel mundrikandjatel jääb selles valdkonnas teadmistest vajaka.

Meedia vahendab meile tormilisi sõnavõtte kuni süüdistusteni välja, kuid ka ilusad targad sõnad ei aita siin kedagi. Kõige tähtsam - räägime ikka Eesti Vabariigi õhuruumist, territooriumist ja rahvast, kes siin elab. Kõik meie inimesed vajavad turvatunnet ja kaitset.

Riigikogus on mitu erakonda ja ka kokku on neid üldse üle tosina. Vaevalt, et kõigile jagub piisavalt nõunikke sõjalistes küsimustes ning seda enam mingis kitsas valdkonnas. Tahetakse ajada oma rida, mis tähendab küll kokkulepet kahe protsendi osas riigikaitseks, kuid muudes küsimustes töötab ikka valimistsükli reha ning pidev koalitsiooni ja opositsiooni vastasseis.

Kahjuks on ka üle paarikümne aasta tagasi kaitseväes löödud kiil õhukaitse ja "õhutõrjujate" vahele ning valdavalt maaväe vormi kandvad ohvitserid muretsevad ainult sõjaliste väärtuslikema vahendite ning objektide õhukaitse pärast.

Sõnades võivad Saulused muutuda Paulusteks, kuid kunagised teod ikkagi ei toeta nii mõnegi ametiisiku nüüdsete sõnade paikapidavust. Sel ajal, kui oli vaja süsteemselt arendada meie õhukaitset, olid tähtsamad laigud välivormil, mis muudeti lausa digitaalseks ning kergete sõrmeliigutustega loodavad õhulosside sarnased linnakud.

Mõnede "spetsialistide" arust tähendas õhukaitse otseselt ainult Stingerit nagu kohtlasele revolvrikangelasele võis revolver tähendada ainult Colti. Ma lootsin, et need ajad on möödas, kuid kuuldes, et on soov minna suure rahakoormaga ainult ühe relvamüüja firmapoe manu, siis see oli küll ebameeldiv üllatus.

Kindlasti pole võimalik seni avaldatu põhjal valida pooli, seda enam, et osalisi on rohkem kui kaks. Võttes asja positiivselt, siis tahetakse midagi ära teha kiiresti ja samal ajal ka targalt. Kuid mõlemal puhul tuleb märkida, et esiteks, relvaturg pole laat ning teisalt, soojas kabinetis kipub ununema missioonitunne. Kui 1990. aastatel oleksime teinud ainult seda, mis võimalik, poleks meil ka sellist kaitseväge, nagu see meil nüüd on.

Planeerimisest oskame rääkida ja vahest juba ka oskame planeerida. Palju aastaid tagasi "harjutati" pikaajaliste plaanide koostamist pea igal aastal. Nüüd ehk suudame pikaajalisi plaane kohaldada vastavalt tekkinud oludele.

Plaanide paikapidavusest räägib tõepoolest asjaolu, et tavaliselt on eelarveaasta lõpus kasutamata jäänud raha. Kas on tegemist ülejala korraldatud hankeprotsessiga ja konkurentide vaidlusega, tähtaegade ületamise, aga võib-olla ka isegi onupojaliku suhtumise või lausa korruptsiooniga, kõik see venitab planeeritud aega tegelikkuses pikemaks. Raha pärast jagelemine jätab sealjuures nii tähtsa valdkonna nagu riigikaitse tahaplaanile.

Vahel juhtuvad ka imelised sündmused. Näiteks meie paarikümne aasta taguse radarihankega liitusid viimasel hetkel lätlased ning nad soetasid endale radari ilma meil toimunud sekeldusteta. See tähendab, et nad võitsid ajas ja veidi isegi rahas. Meie liitumine soomlaste radarihankega oli samuti väga hea samm.

Kui vaadata neid näiteid ja mõelda meie retoorikale ühishangete teemal, siis ka selles osas on olemas võimalus lüüa kaks kärbest ühe hoobiga. Teadaolevalt on Leedu ja Soome keskmaa õhukaitsesüsteemide soetamisega olnud meist paremal järjel. Mis kõige olulisem, ühishangete eesmärk on ka tagada relvasüsteemide unifitseerimist liitlaste vägedes.

Probleeme kiputakse üle võimendama ühel või teisel suunal. Üheks selliseks on vaidlus uue relvasüsteemi juurutamise teemal, sh väljaõpe. Mul on tulnud mitmel korral ümber õppida uuele tehnikale, kuid piisavalt heade baasteadmiste puhul see ei võtnud kaua aega.

Täiesti nullist uue relvasüsteemi omandamine võtab rohkem aega, kuid siin on oma "agad". Kui me räägime kollektiivsest relvasüsteemist, siis tegemist on laskurite, operaatorite, tehnikute ja teiste spetsialistidega, kelle väljaõppe kestus on erinev.

Rohkem on probleeme kaitseväelaste väljaõppe organiseerimisega, et kõik kulgeks otstarbekas ajagraafikus. Just ajakriteerium on siin tähtis. Näiteks pole lõplik tõde väide, et kulutades praegu suure hulga raha relvasüsteemi soetamiseks, tuleb veel sama palju kulutada selle ülalhoidmiseks ja kasutamiseks rahuaja tegevustes. Tuleb rõhutada, et see teine osa on jaotatud siiski pikaks ajaks, kümneks ja rohkemateks aastateks.

On näha puudusi planeerimises, sest isegi kui relvasüsteemi soetamine on kavandatud kaugemaks ajaks, siis väljaõpe pidi algama juba eile. Ma ei kahtle, et kaitseväe juhataja nii ei mõtleks.

Juba see arusaam, et meie kaitsevägi on üks paljude liitlaste seas, selgitab, miks meie ohvitserid peavad valdama neid relvasüsteeme, mis asuvad lahingurivistuses meie kõrval. Homme on need juba meil endil olemas, kuid selleks peab olema ka eelnev ekspertiis.

Õhuväe ohvitserid on juba üle kahe tosina aasta osalenud NATO õhukaitsekomitee töös. Praktiliseks väljundiks on meie suur panus NATO õhukaitsesüsteemi ning liitlaste tagatud õhuturve hävituslennukite allüksustega. Liitlaste võime kiiresti reageerida muutuvatele oludele on regulaarselt läbi harjutatud õppustel, nagu ka hiljuti toimunud õppusel Ramstein Alloy.

Eestil endal puuduva strateegilise sügavuse tagavad liitlased ning üheks kõige kiirema reageerimisajaga selle toetuseks on nende õhujõud. Ka võhik on võimeline siit tuletama vajaduse tagada õhukaitseala, mis katab vajalikud lennuväljad ja sadamad. Selle territooriumi ja muude suuremate alade efektiivne õhukaitse pole võimalik lähimaa õhutõrjevahenditega.

Enne Teist maailmasõda tegutsesid Eestis mitmed ühingud õhu- ja gaasikaitsega. Passiivsel õhukaitsel on siiani oma roll ning mõnedki põhimõtted on püsinud tänapäevani. Kuid lisaks inimeste endi tegevusele selles valdkonnas tuleb ka riigiasutustel oma õlg alla panna.

Kuid tervikuna - õhukaitse pole ainult üks relvasüsteem, vaid ohutaseme vähendamine saavutatakse ikkagi kõigi vahendite ja meetmete kasutamisega. Inimeste mure on mõistetav, kuid spetsiifilised ja tihtipeale riigisaladusega kaetud jutud tuleb selgeks rääkida vastavates ruumides, olgu õhk seal nii paks kui tahes. Seevastu meile kõigile on vaja selgust ja kindlustunnet, mis ei sõltu kellegi tujudest, võimuambitsioonidest või muust sellisest.

Järelmärkusena, kui keegi muretseb, et õhuväevormis on liiga palju kõrgemaid ohvitsere (mõne inimese jaoks on kolm juba palju), siis tasub teada, et nad on juba ammu tegevteenistusest lahkunud. Aga nende töö tulemusena on tekkinud efektiivselt tegutsev õhuvägi, mis peab saama võimaluse tegeleda Eesti õhukaitsega täies mahus, sealhulgas ka keskmaa õhukaitse süsteemidega. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: