Viimane nädal on toonud mitu tummist teksti neile, kellele demokraatia on oluline. Enn Soosaare pingi avamisel Kadriorus pidas karmi kõne Toomas Hendrik Ilves. Portaal Edasi ja ERR avaldasid aga Sofi Oksaneni neljandal septembril Helsingis suurel eetikakonverentsil peetud kõne "Ükskõiksus on roheline tuli vägivallale ja vihale".

Pean Sofi Oksaneni hetkel üheks parimaks eesti mõtlejaks, mis sest, et ta kirjutab soome keeles. Ta hing valutab demokraatia, Eesti ja tuleviku pärast ja ta oskab selle sõnadesse panna. Mõned aastad tagasi pidas ta Enn Soosaare konverentsi raames kõne "Sinu vaikimine ei aita sind!" ja see levis paljudes keeltes üle ilma. Sellist rahvusvahelist tunnustust pole saanud ükski Eesti esseist.

Mis oli siis Oksaneni sõnum?

Ta kirjeldas, kuidas soov uskuda, et väljaspool oma riigi piire toimuv konflikt meid ei puuduta. Kuidas inimesed sulgevad silmad selle ees, mis juhtub teistega.

2000. aastate alguses hakkas Venemaa süsteemselt korraldama info ja mõjuoperatsioone Baltimaade vastu, sooviga lisaks kõigele muule murendada soovi kirjutada oma ajalugu.

Oksanen kirjeldab ka, kuidas Soome ja paljud Lääneriigid ei soovinud seda tähele panna, kui suuremahuline see Vene mõjutustegevus oli, kuidas tegutsesid erinevad agitaatorid kuni kirjandusmessideni välja. Jõuti ka isikute mustamiseni, millest on väga hästi kirjutanud soome ajakirjanik Jessikka Aro raamatus "Kremli trollid", mis jõuab muide varsti eesti lugejani.

Soomet selline Venemaale hea naabri rolli mängimine kaua ei aidanud, nüüd ollakse ka ise rünnakute all paljude ajalooküsimustega, ehk saadakse paremini aru, milliste võtetega Baltimaid rünnati ja rünnatakse. Oksanen kirjeldab meetodeid, mida rakendatakse, eriti aga vihakõnet, mille levik on olnud kiire.

"Vihakõne mõju on alati ühesugune, ta vormib inimese hoiakuid vägivallale vastuvõetavaks," kirjutas Oksanen. See toimib ju ka meil, vaadake, kui madalale on viimaste aastate jooksul langenud meie vastupanuvõime tõelisele sõimule ja rünnakutele reageerimises.

Poliitikas tarvitatakse meil sõnavara teiste inimeste ja näiteks meedia suhtes, mille eest veel mõni aeg tagasi oleks pandud lauale lahkumisavaldus, nüüd on see normaalsus. Homme võib olla normaalsus nende inimeste, kelle arvamus on teistsugune, kumminuiadega vaigistamine. See on ükskõiksuse hind.

Oksanen kirjutas: "Ükskõiksus on demokraatia ja sõnavabaduse suuri ohte ja selle tunnistamine ei ole nii lihtne, kui arvata võiks. Ükskõiksusel on palju nägusid, palju kasukaid, palju kaitsevärvusi, ja see ilmutab end eri aegadel eri olukordades erineval moel. Vahel on see ainult läbi sõrmede vaatamine, vahel selge pilgu ärapööramine, vahel rõõm sellest, et jumal tänatud, et mina ja minu lähedased selle jamaga seotud ei ole." Väga inimlik, eks ju.

Ta hoiatab Venemaa pikaaegsete plaanide eest ja nende plaanide aluseks on sõna. "Valet on odav toota. Sõnu on odav kasutada. Vastaseid on odav sõimata" kirjutab ta.

Võib tunduda, et need on suured sõnad ja need meid ju otse ei puuduta. Puudutavad küll ja kuidas veel! Kõik see on meil igapäevaselt kasutatav.

Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei liider Vladimir Žirinovski visioneeris pühapäeval oma riigi tulevikku tähtsaimas poliitikasaates nn Solovjovi sõus.

Venemaaga tuleb taasühendada kõik maad, Ukraina, Valgevene, Baltimaad, ükskõik kui kaua see aega ei võtaks. See tuleb teha läbi pehmete meetodite, läbi inimeste, kes õpetatakse välja vene koolides ja kes ühel hetkel teevad "õiged valikud". Žirinovski ei ole kloun, nagu paljud arvavad, tema läbi testitakse tegelikult paljusid ideid, mida keegi teine otse välja öelda ei saa ja millest sobivad saavad mõne aja pärast strateegiateks.

Selline taasühendamise strateegia ju puudutab meid? See on otsene ähvardus, aga on ka kaudsemaid protsesse, mida on raskem märgata.

Ennustan, et järgmistel kohalikel valimistel saab Kremli telekanalite kasutamine Eesti valimispropagandas olema suuremahuline ja otsese mõjuga. Ja et Eesti erakonnad ja valijad on selle suhtes ükskõikseid, sest nemad ju neid kanaleid ei vaata ja ei tea, millest seal räägitakse. Aga neid vaadatakse ja vaatajad on valijad Eestis.

Kas selline asi ei ole mitte ükskõiksus nähtuse suhtes, mis nagu toimuks väljaspool Eestit, aga millel on otsene mõju meie elule?

Oksaneni hoiatusartikkel on väga aktuaalne, soovitan teda kindlasti lugeda.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.