Ivar Musta rahavaidlus reklaamimuusika üle läheb kohtus uuele ringile
Riigikohus tühistas Orkla Eesti AS-i (ühendatud AS Põltsamaa Felix) ja helilooja Ivar Musta vahelises autoriõigusi puudutavas vaidluses Tartu ringkonnakohtu otsuse, millega mõisteti Mustale välja 15 981 eurot, ning saatis asja uuesti arutamiseks.
Ivar Must pöördus 2016. aastal kohtusse, et saada üle 100 000 euro hüvitist 1994. aastal loodud teose "Põltsamaa, ehtne ja hea!" arranžeeringu kasutamise eest, kirjutab Õhtuleht.
"Tartu maakohus otsustas 2018. aastal, et Põltsamaa Felix ei ole Ivar Musta autoriõigusi rikkunud, ja jättis hagi täielikult rahuldamata," selgitasid Põltsamaa Felixit esindanud advokaadid Mari Must ja Ants Nõmper advokaadibüroost Ellex Raidla.
Ringkonnakohus leidis 2018. aastal, et osaliselt on siiski rikkumine toimunud ja mõistis Ivar Musta kasuks välja ca 16 000 eurot, kuid selle otsuse vaidlustasid mõlemad pooled.
Tänavu septembris otsustas riigikohus, et ringkonnakohus on eksinud ning seda, kas ja kui palju on Ivar Mustal õigus raha saada, tuleb uuesti arutada.
Must lõi 1994. aastal muusika Põltsamaa Felixi kasutatud reklaamile "Põltsamaa, ehtne ja hea" ning kuna firma kasutas tema loodud teost ja selle arranžeeringuid aastate jooksul oma reklaamides, eelkõige perioodil 2013–2016, siis nõudis helilooja selle eest üle 100 000 euro.
Kohtus oli vaidluse all vaid kahe takti ehk kaheksa noodi pikkune osa algsest teosest, mille kasutamist Must Põltsamaa Felixile ette heitis.
Maakohus jättis hagi rahuldamata põhjusel, et ei saa kindlalt väita, et aastatel 2013–2016 reklaamides kasutatud ja töödeldud muusikaline fraas oleks olnud just vaidlusalune Musta loodud teos.
Advokaadibüroo LEADELL Pilv vandeadvokaat Anneli Aab kirjutab esmaspäevases Postimehes samast kaasusest lähtuvalt, et märkimisväärne osa maakohtu vaidlusest keskendus sellele, kas Must on teose autor või mitte.
Kogu vaidlus ringkonnakohtus taandus Aabi sõnul aga sellele, kas Põltsamaa Felix on Musta autoriõigusi rikkunud või mitte – st kas reklaami taustal kõlab Musta loodud teos, mida on arranžeeritud, või on (igas reklaamis) tegemist uute originaalteostega, samuti, kas üks osa teosest saab olla autoriõigusega kaitstud, ja kui jah, siis kui pikk see osa peab olema.
"Seega üllatuslikult kulus oluline aeg vaidlusest diskussioonile, kas ja mitme noodi muutmine ja/või kas rütmi või helistiku muutmine toob endaga kaasa uue originaalteose loomise," kirjutab Aab.
Lõplikku lahendust ei andnud ka kõnealune riigikohtu otsus, kuid Aabi sõnul peab Must seda siiski omamoodi lahingu võiduks, seda muu hulgas põhjusel, et riigikohtu seisukoha järgi on ka reklaamimuusika (ja osa sellest) teos, mis on autoriõigusega kaitstud ning kui teoses peegeldub autori isikupära ning ilmnevad tema vabad ja loomingulised valikud, on see algupärasuse (originaalsuse) nõude täitmiseks piisav.
Aabi selgituse järgi on kõnealune kohtulahend märgilise tähendusega, kuna lisaks sellele, et kohtud ei ole teadaolevalt varem analüüsinud reklaamide ja autoriõiguste omavahelist seost, ei ole kohtus varem ka sedavõrd detailselt ja üksikasjalikult analüüsitud muusikateoste (ja selle erinevate osade) autoriõigustega kaitstavust.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi