Pühapäeval avaldas president Toomas-Hendrik Ilves sotsiaalmeedias analüüsi selle kohta, mis saab pärast Donald Trumpi. Tema prognoosi järgi võidab USA presidendivalimised demokraatide kandidaat Joe Biden. Ilves tõi kuivalt välja kaheksa punkti, mis on selle valiku tagajärjed.

Näiteks USA huvi ja seotus Euroopaga taastub, vägede väljaviimine Euroopast peatatakse, NATO positsioon kasvab, Trumpi soosikud Poola ja Ungari ei saa enam senise toetusega arvestada jne. Kuna Eesti on paljuski ühinenud Donald Trumpi liiniga ja seda rea juhtivate ministrite tasemel ka väga selgelt välja näidanud, siis ilmselt ootavad meid ees probleemid. 

Selle kõigega võib nõus olla või mitte, aga huvitavad on reaktsioonid, mis Ilvese analüüsile eelkõige kommentaariumis tulid. Reaktsioone on palju ja neist saab jälle teha lihtsa järelduse. Kommentaariumi tasemel poliitiline diskussioon on Eestis mõttetu.

Väiteid ei arutatud, tuli kontsentreeriti isiku peale. Seda praktiliselt eranditult. See võte on tuntud juba vanast Kreekas nime all ad hominem või "inimese suunas". Tegemist on võttega juhtumil, kui endal enam argumente ei ole või sa pole võimeline väärikalt vaidlema. Siis jääb üle rünnata kirjutajat, lootuses tema staatust madaldada.

Teiselt poolt, kui Ilvese isik rahule jätta ja keskenduda tema väidetele, siis on mille üle mõelda. Kui tal oleks õigus, tähendaks see arvestatavat muudatust senistes käsitlustes, ka Eesti poliitikas ja poliitilises kommunikatsioonis. Eestil on praegu mõtlemist, millise hobuse peale mängida, vale prognoos võib olla kallis. Teema on nii oluline, et huvitav oleks kuulata ka Stenbocki maja, Urmas Reinsalu ja Jüri Luige kommentaare, nende ministeeriumid on muudatuste eesliinil.

Teine teema puudutab Vladimir Putini ajaloo ümberkirjutamise plaane. Sedapuhku tuli see esile seoses 3. oktoobril toimunud Saksamaa taasühendamise päevaga. Venemaa tähtsaim poliitiline kanal RTR oli teinud spetsiaalse filmi ja siis järgnes tipptasemel arutelu Vladimir Solovjovi juhtimisel. Kes nägid, on vapustatud, see oli nagu jääkülm tuul minevikust. 

Film ülistas Saksa Demokraatliku Vabariiki ja selle liidreid, eelkõige Erich Honeckeri. DDR oli filmi järgi eriti hea hariduse ja sotsiaalsüsteemiga üks maailma juhtivaid tööstus- ja spordiriike. Seda, et see riik oli maailma juhtiv dopingukasutaja, ei räägitud. Riik oli kõva luureriik, neil oli välismaal 4000 agenti ja sadu kordi rohkem kodumaal.

Filmi igast lausest ja ka hilisemast diskussioonist lõi välja piinav impeeriumiha ja valu selle kaotamise pärast. Nuteti taga Nõukogude väegrupeeringu lagunemist ja see grupeering oli tõesti võimas. 330 000 sõjaväelast, üle 200 000 pereliikme, neist 90 000 last. Neil oli seal uskumatud 47 lennuvälja ja 114 harjutusväljakut, riik oli tegelikult sõjaväebaas.

Selles, et see kõik lagunes ja Saksamaid lasti ühineda, ei süüdistatud mitte NSVL-i sisemist nõrkust, vaid süüdlane leiti Mihhail Gorbatšovis, tolleaegses NLKP peasekretäris. Niisugune äge tuli tema pihta sellisel tasemel oli esmakordne, vähemalt minu teada. Teda nimetati nii reeturiks kui ka kurjategijaks, nõuti isegi kohtu alla andmist riigireetmise pärast, hoolimata sellest, et mees saab järgmisel aastal 90. Seda, et vanus ei tohiks olla takistuseks, rõhutati lausa eraldi.

Gorbatšov lagundas impeeriumi ja nüüd tuleb seda tükkide kaupa kokku korjata, oli saate oluline mõte. Nende tükkide hulka kuulume siis ka ilmselt meie. Oluline oli ka mõte, et kui Gorbatšovi asemel oleks olnud Putin, siis midagi sellist ei oleks kunagi juhtunud ja see Vene baas oleks ilmselt praeguseni alles. 

Küsimust, miks peab teise riigi territooriumil olema pool miljonit inimest ja mida selle riigi inimesed peavad tundma, ei esitatud kunagi. 

See versioon Saksamaa ühinemisest andis vihje, et ajaloo teemadel ootab meid Putini ajal veel ees palju ebameeldivaid üllatusi ja Venemaa on oma müütides eemaldumas kuskile paralleelreaalsusesse. Aga kui selliste müütidega käib kaasas tuumapomm, siis oleks mõistlik neid vähemalt teada.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.