Esmapilgul tundub valitsuse otsus keelustada puhkusereisid Türki ja Egiptusesse niinimetatud esimese Eesti kolmandajärgulise murena.

Mõtleks vaid, rahas suplevad lapsevanemad ei saa oma eliitkoolis käivate võsukestega soojamaa rannas koolivaheajal raha tuulutada, selle asemel, et toetada ehtsat eestimaist turismiettevõtjat. Kogu maailm võitleb koletu koroonaviirusega, inimesed kannatavad ning surevad, aga siis mõned veel hädaldavad, et lennukid ei lenda ja varbaid ei lubata sooja merevette pista. Puhaku vahelduseks Nuustakul! Või veel parem, olgu lihtsalt kodus.

Koroonakriis on uuesti välja toonud mitmed ürgsed omadused, mis meil kõigil seest istuvad, kellel varjatumalt, kellel avalikumalt. Ohutunde puhul on samuti näha, et inimesed on kollektiivsed loomad, kes püüavad põgeneda võimalikult ühte hoides, lootuses, et nõnda on kergem. Täpselt nagu käitub haide rünnaku alla sattunud sardiiniparv.

Ühiskonnad on muidugi hierarhilisemad nähtused kui kalaparv, näiteks ootame me alati kellegi juhendavat abikätt. Meie sisemine vajadus nõuab liidreid, kes meid läbi ohtude aitavad, meid juhendavad, õlale patsutavad ja kui vaja, siis ka keelavad.

Enamik maailma ühiskondi just nii toimivadki, kuid Läänemaises demokraatlikus riigis on asjad teisiti. Liberaalses Läänemaailmas juhtide otsustes kaheldakse, nende üle arutletakse ja nende kohta esitatakse küsimusi. Demokraatia üks eeldusi on ka oma peaga mõtlemine, isegi kui pea tundub puust olevat. Demokraatia osa on ka ise otsustamine, vastutuse võtmine ja tagajärgedega arvestamine. Demokraatia ei ole kindlasti anarhia.

Koroonakriis, eriti viiruse leviku praegune suhteliselt kerge staadium, ei anna valitsusele mitte mingit õigust tuimalt inimestele teatada, et me ei luba lõunamaareise ja kõik. Sest see on valitsuse kinnitusel ohtlik, toob viirust Eestisse juurde ja pole vaja välisministeeriumi ametnikele veelgi rohkem muresid ja tööd kaela, juhul kui kui välismaal midagi juhtub. Näiteks kui lennuk ei saa enam lennata või kui kellelgi pole raha koroonaviiruse ravimiseks kallis välismaa haiglas.

Need kartused on õigustatud, kuid pole kindlasti põhjus lennureiside keelamiseks. Miks? 

Sest vabas ühiskonna inimene teeb otsuse ise ja ka vastutab ise. Ja see pole pelk sõnakõlks. Kui Eesti turist satub Türgis haiglasse ja lennukid ei lenda, siis maksab ta ise koju saamise kulud ja maksab täie rauaga. Piirata ja karistada saab inimest ainult siis, kui ta seab oma käitumisega teisi ohtu. Näiteks, kui ta tagasi tulles isolatsioonireegleid rikub. Viiruse teadlikust levitamisest rääkimata.

Sama ettekeelamise loogikaga tuleks keelata punase veini müük, sest võib-olla läheb selle tarvitaja autorooli, kukub kihutama, mõrvab joobes peaga teisi liiklejaid. On ju reaalne oht, et ebakaine inimene muutub tapamasinaks.

Selliste näidete jada võiks jätkata lõpmatult, kuid kui juba keelamistega on kollektiivselt alustatud, siis on sellele pidurit üha raskem tõmmata, sest keelumasina gaasipedaali on mõnusam vajutada, eriti kui laiad rahvamassid annavad sellele esmalt vaikse heakskiidu, siis peavad seda normaalsuseks ja hiljem nõuavad nad juba häälekalt piirangute kehtestamist.

Mis siin suurtest rahvahulkadest rääkida. Me oleme juba pressikonverentsidel näinud, et ajakirjanikud, kes peaksid olema a priori ühiskonna kõige suuremad kahtlejad, küsivad selle asemel nõudlikult järjepanu, et miks pole kruvisid rohkem kinni keeratud. Nõutakse uusi piiranguid, keelde ja käske.

Tühipalja esimese Eesti mured võivad saada üsna ruttu ka teise ja kolmanda Eesti muredeks. Ühel päeval avastavad kõik, et keegi kõrgel ja kaugel on otsustanud, kuidas ja mismoodi elada. Alguses pole vaja lõunamaale lennata, siis pole vaja välismaist toitu osta, siis pole vaja enam välismaiseid riideid kanda, ja vupsti olemegi tagasi ajas, kus meid ülevalt juhendati ja õigele rajale suunati.

Majandusminister Taavi Aas tundub kehastavat lihtsalt Leonid Brežnevi uut tulemist aastal 2020. Seda päris Brežnevit nägin väikese koolipoisina vaid telekast ja sinna ta võikski jääda. Brežnevi uus tulemine sõltub aga meie endi nõudlikkusest, soovist ise otsustada ja kindlasti ka vastutada. Ärme siis muuda oma Taavit Leonidiks, tegelikult on ta päris hea minister.