"Lukašenko jaoks väheneb veelgi n-ö manööverdamisruum, mida ta on siiamaani niivõrd oskuslikult suutnud ära kasutada, mängides kord Euroopa, kord Vene kaardile," ütles Tüür "Aktuaalsele kaamerale" antud kommentaaris.

"Aga olen üsna kindel, et Lukašenko oletab, et ta suudab ka seekord välja vingerdada, pakkudes mingisuguse järeleandmise žesti, mis peaks Lääne panema aplodeerima. Tõenäoliselt oletab ta, et piisav on sellest, kui vabastada taas mõned poliitvangid. Seda on ta varem ka teinud ja saavutanud selle, et Lääne süda muutub pehmemaks," rääkis Tüür, lisades, et seekord pakub Lukašenko n-ö boonusena välja ka põhiseaduse muutmise protsessi algatamise.

Nädalavahetusel kohtus Lukašenko vangistatud opositsioonijuhtidega. Pühapäeval vabastati kaks kohtumisel osalenut ka vanglast. Tüüri sõnul oli selline kohtumine kurioosum.

"Lukašenko läks kohtuma ja asju arutama koordinatsioonikomiteega, mille liikmeks olemise eest ta need samad inimesed ise enne vangi pani. Nüüd aga, istudes komiteega ühe laua taha, mõningase liialdusega võib öelda, et ta ise muutus selle komitee osaks. Aga see vist oligi eesmärk omaette, näitamaks, kes siiamaani kontrollib mängu," rääkis politoloog.

"Kurioosne, aga kõnekas detail siinjuures on see, et Lukašenko sisuliselt sundis kinnipeetuid endaga kätlema. Ei ole võimalik, et Lukašenko ei tea seda, et vanglakeeles tähendab see vangi jaoks alandavat ja häbistavat käitumist - surudes ülemusega kätt, kuulutab kinnipeetu ennast ülemusega n-ö koos töötavaks," lisas ta.

Seda, et Lukašenko oleks nõus osa oma volitusi üle andma, Tüür ei usu. "Selliste tühjade lubaduste andmine, selline hanitamine on tema jaoks tavapärane käitumine, saavutamaks enda jaoks soovitud eesmärki, nn seda manööverdamisruumi, millest enne rääkisin."