Seoses koroonaviiruse levikuga sulges Venemaa oma piiri paljudele välismaalaste kategooriatele, sealhulgas EL-ist pärit tudengitele.

"Mul on aastane õppeviisa, ent see lõppeb oktoobri keskel ja seni pole teada, millal seda pikendatakse ja millal ma saab õppima minna. Minu grupikaaslased juba õpivad," ütles "Insightile" Gnessinite nimelise Venemaa Muusikaakadeemia kolmanda kursuse tudeng Beatrice Nebis. "Me ei tea, kes selle vastuse peab saatma ja meile rohelist tuld näitama."

"Saadame õppeosakonnale kirju ja küsime, millal saame kontaktõppesse. Tavaliselt jäävad need kirjad vastuseta," lisas Peterburi ülikooli 1. kursuse üliõpilane Alissa Mihhailova.

Ees on ainult teadmatus

Samas olukorras on mitusada noort, kes otsustasid Venemaale õppima minna. Kõigi nende lood on väga sarnased. Nad proovisid õnne Puškini Instituudis, mis vahendab Eestis vene kaasmaalaste koolitusprogrammi, ning pääsesid ilma eksamiteta Venemaa kõrgkoolidesse. Sissesõidukeeld rikkus nende plaanid alustada õppetööd koos teiste päevase õppe üliõpilastega.

Võib ju öelda, et noored peaksid kannatust varuma - koroonaviirus pole venelaste väljamõeldis, vaid üleilmne häda. See on tõsi, kuid Eestis on see probleem lahendatud ja välistudengid, sealhulgas Venemaalt, on pääsenud õppetööle. Eestisse saabudes pidid nad tegema viirusetesti ja olema 14 päeva karantiinis. Kogu välismaalastele vajalik teave on Eesti välisministeeriumi kodulehel nii vene kui ka inglise keeles. Meie loo peategelased kinnitavad ühel häälel, et oleksid samuti karantiini ja testidega nõus, kuid neile sellist võimalust ei pakuta. Info saamiseks tuleb pidevalt helistada Venemaa saatkonda.

"Algul öeldi meile, et me saame minna septembris. Et võime septembri esimesel nädalal Venemaale sõita. Seejärel tuli info, et minna saavad ainult esmakursuslased...," jutustas Beatrice Nebis. "Nüüd on juba oktoobri algus, aga mingit teavet ei ole."

Moskva Kõrgema Majanduskooli tudeng Aleksei Terehhanov rääkis, et jälgib pidevalt meediast uudiseid ja on korduvalt helistanud Venemaa saatkonda Eestis, et saada värsket infot õppima sõitmise kohta: "Mulle öeldakse, et ei tea, oodake üks nädal, siis veel üks nädal..."

Saadik: poliitikaga pole siin tegemist

Vene Föderatsiooni suursaadik Aleksandr Petrov andis "Insightile" intervjuu. Kuna Eesti lubab Vene tudengeid riiki, küsime suursaadikult, miks ei võiks Venemaa teha samasugust vastusammu? Ega siin mingit poliitilist komponenti ole? Suursaadik väitis, et mingit poliitilist komponenti ei ole.

"Võin teile julgelt väita, et see on tingitud eranditult tervishoiukaalutlustest," lisas Petrov.

Kuni tudengid ootavad piiri avanemist, ületavad kaugsõiduautojuhid seda mitu korda kuus. Venemaale tuleb kõigist Euroopa nurkadest tuhandeid veokeid, mis loomulikult võivad viiruse kaasa tuua. Autojuhtide testimine on mõttetu - testi tuleks korrata nädala-paari pärast, mil juht reisilt naaseb. Autojuhte ei saa ka karantiini panna, muidu peatuks kaubavoog. Siiski on erand tehtud just neile, mitte kolmesajale noorele, kes on valmis tegema koroonateste ja järgima karantiininõudeid, et seejärel õppima asuda.

"Sellise otsuse langetas valitsus," kommenteeris suursaadik Petrov võrdlust kaugsõiduautojuhtidega. "Arvestati erinevate inimgruppide huve. Antud juhul lähtuti sellest, et majandushuvid ei kannataks."

Uppuja päästmine on uppuja enda asi

"Kõige halvem ja piinarikkam on meile see, et me ei tea, kas oodata tuleb aasta või kuu. Või tuleb juba homme sõita ja kohvreid pakkida," rääkis disainitudeng Pavel Vassiljev. "Seetõttu ei saa ka siin oma elu adekvaatselt sisse seada. Ei saa minna tööle või mingitele kursustele." Inimene lihtsalt istub ja ootab ei tea kelle otsust.

"Minu tantsutreener pakkus mulle tööd," ütles Alissa Mihhailova. "Juhul kui ma Venemaale ei sõida. Rääksisin talle, et kavatsen välismaale minna." Alissa oleks seda tööd tahtnud, ent ei saa pakkumist vastu võtta, sest istub kohvrite otsas, nagu kõik tema saatusekaaslased.

Tudengid said aru, et keegi nende probleemi ei lahenda, ja kirjutasid avaliku kirja mitmele Venemaa riigiasutusele. "Kirjutasin sellele alla üksnes selleks, et saada võimalus edasi õppida," rääkis Pavel Vassiljev. "Kirjale vastati, aga nad ei tea ise ka, mida selles olukorras teha."

Tuleb välja, et tudengeid kutsuvad üksteise võidu õppima nii Rossotrudnitšestvo, Puškini Instituut kui ka Venemaa saatkond. Probleemi tekkimisel pesevad aga kõik käed puhtaks. "Me ei pesnud," vaidles vastu Puškini Instituudi juht Andrei Krasnoglazov. "Kui meie poole pöördutakse, siis me seletame, mida me saame antud olukorras teha. Me võime saata nad Venemaa saatkonda."

Tõsi, palju kasu sellisest abist ei ole. "Me ootame saatkonnalt vastuseid, ehkki meile öeldi, et peame vastuse saama Venemaa kõrgematelt asutustest," selgitas Beatrice Nebis. Tekib küsimus, milleks saata inimesi saatkonda, kui see ei saa midagi lahendada.

Kõik teavad, keegi ei saa aidata

Aleksandr Petrov peab meie süüdistusi ebaõiglasteks. "Te püüate asja näidata nii, nagu oleks mingi väga arg või väga paha ametnik... Ma ei saa sellega nõustuda!"

Krasnoglazovi sõnul jälgib ta Facebookis gruppi "Õpin Venemaal" ning näeb, mida seal arutatakse. "Seda loetakse ka Vene saatkonnas. Usun, et nad on üldjoontes kursis. Lahendust ei ole," tunnistas Krasnoglazov.

Suursaadik Petrov kinnitas, et ka saatkond on asjaga kursis: "Me jälgime olukorda, oleme meie ametkondadega kontaktis. Kui olukord muutub vähem pingeliseks, antakse meile vastavat infot."

Kõigil on oma ülesanded - see selgitus sobib ametnikele. Koju "vangi" jäänud tudengite ja nende vanemate silmis seisab programmi taga Vene Föderatsioon, kes pole seni täitnud enesele võetud kohustusi. Huvitav on aga see, et saatkond pakub individuaalseid lahendusi neile, kes on hakanud kaaluma Vene kõrgkoolist loobumist.

"Kui kellelgi neist, kes teiega rääkisid, on selline dilemma, las nad pöörduvad meie poole või minu poole isiklikult. Siis arutame nende küsimust konkreetselt," lubas Aleksandr Petrov. Kuidas saatkond kavatseb sel juhul keelust mööda hiilida, seda me ei tea, ent mingil moel on see võimalik. "Ma loodan, et alati on võimalik leida mingeid individuaalseid lahendusi," lohutas suursaadik.

Miks on vaja otsida individuaalseid lahendusi kahtlejatele, mitte ühtseid lahendusi kõigile, on raske öelda. Asjal on aga veel üks tahk. Paljud noored kandideerisid samaaegselt Eesti ja teiste Euroopa riikide kõrgkoolidesse, ent langetasid lõpuks valiku Moskva või Peterburi kasuks. Kevadel ega suvel ei hoiatanud keegi neid võimalike probleemide eest, ehkki nende tekkimist oleks võinud ette näha.