Aktivistid nõuavad jõulise kampaaniaga poodidelt puurikanade munadest loobumist ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Väike, aga häälekas grupp sunnib jõulise šoki- ja protestikampaaniaga jaekette loobuma puurikanade munadest ning asendama alternatiivsete munadega, sest nii on väidetavalt humaansem. Rünnaku all poodnikud kahtlustavad, et loomaõiguslased on kas teadlikult või teadmata välismaa ärihuvide tööriistad.

Juba aasta aega on MTÜ Nähtamatud Loomad pikettinud Selveri ja Kaubamaja ketti kuuluvate toidupoodide ees, vahendas "Pealtnägija".

"Me oleme teinud neid iga nädal. Põhirõhk ongi sellel, et teha neid tihedalt. Nii Tallinnas kui Tartus Kaubamaja ees ja Selverite ees, et jõuaks info võimalikult paljude Selverite ja Kaubamaja klientideni," selgitas MTÜ Nähtamatud Loomad projektijuht Sirly Meriküll.

"Sellise kampaaniaga kokkupuudet varasemalt, ma julgen arvata, kellelgi Eesti turul tegutsevatest ettevõtetest ei ole," ütles Selveri kommunikatsioonijuht Rivo Veski.

Massilised e-kirjad poeketi töötajatele, spetsiaalsed šokeerivad veebilehed, nagu sydametuselver.ee, ja regulaarsed piketid nõuavad Eesti suurimalt poeketilt loobumist puurikanade munade müügist ja asendamist õrre- või vabapidamise kanade toodanguga. Sisuliselt käib jutt kanade heaolust ja humaansest kohtlemisest. 

"Teadusuuringud näitavad, et nendel lindudel on kõikidest farmiloomadest kõige halvem elu, mis näitab seda, et loomakaitsjana, kui tahaks kõige rohkem kannatust vähendada, kõige rohkem positiivset muutust ellu tuua, siis on mõtekas keskenduda puurikanadele," selgitas MTÜ Nähtamatud Loomad president Kristina Mering. 

Aktivistid loodavad puurikanade munade müügist loobumist poekettides

MTÜ Nähtamatud Loomad asutati küll alles kolm aastat tagasi, aga selle juht, 29-aastane Kristina Mering on staažikas loomaõiguslane. Juba nullindate lõpus, veel gümnasistina sattus ta kaitsepolitsei huvisfääri ja ka "Pealtnägija" ekraanile, kui teda küsitleti seoses äärmuslike loomakaitsjate üritustel osalemisega. Seejärel tõi Mering – toona MTÜ Loomade Nimel juhina – välja materjalid drastilistest tingimustest mitmes Eesti sigalas ja mõni aasta hiljem ka Karjaküla karusloomakasvatuses, mida näidati samuti "Pealtnägijas".

Kes toona konkreetselt sigalatesse ja karusloomakasvandustesse sisse murdis ja karmid kaadrid tegi, pole tänaseni tuvastatud, aga väidetavalt osalesid aktsioonides välismaa aktivistid.

Mering on aga nüüd barrikaadidel uue MTÜ-ga, millel on üheksa palgalist töötajat, mille rahastus pärineb ametlike aruannete kohaselt peamiselt välismaa fondidest ja organisatsioonidelt ning mille fookuses on nüüd kanade õigused masstootmises.  

"Mure seisnebki selles, et ühe linnu kohta on umbes A4 paberi jagu ruumi. Kui me mõtleme kana peale, siis ega ta väga hästi sinna A4 peale ei mahu, tiibade sirutamisest rääkimata," selgitas Mering.

"Kõik sellised ettepanekud, mis meie sõbralikuks koostööks neile välja pakkusime, tegelikult neid ei huvitanud. Ainuke asi, mida nad meilt tahtsid, oli saada see lisandumine sinna nimekirja või listi," ütles Veski.

"Kõik, mida me saame teha, on lihtsalt osutada sellele, et suur ettevõte, kes end oma kodulehel oma väärtustes reklaamib end vastutustundliku ettevõttena, võiks seda ka oma reaalsetes tarneahela otsustes välja näidata ja ma ei näe siin mingit ähvardust," kommenteeris Mering.

Nimekiri, millest jutt käib, on kohustus poekettide poolt loobuda puurikanade munade müügist hiljemalt aastaks 2025. Esmalt võeti sihikule Rimi ja Prisma, kelle suhtes tehti sarnased hurjutamis- ja hirmutamisleheküljed. Need ketid – sõltuvalt vaatevinklist – kas kapituleerusid või olid kavalad. Nemad ja lisaks ja Maxima andsid ruttu teada, et loobuvad puurikanade toodangust. Prisma seejuures aastaks 2026. Protestid nende ukselävel lakkasid või jäid üldse ära, aga puurikanade mune müüakse seal tänaseni.

Eesti omanikele kuuluvad Selver ja Coop seevastu ei soovi lihtsalt numbrilist lubadust anda.

"Me siiski peame oluliseks, et arutelul on kaks poolt ja kahe poole argumendid ja neid ka austatakse. Kuid teades, kuidas antud MTÜ on varasemalt teiste kaubanduskettidega suhelnud, siis me leidsime, et me ei pea vajalikuks nendega üldse läbirääkimistesse astuda," rääkis Coopi kommunikatsioonijuht Martin Miido.

Aktivistide taktika on tavapärasest jõulisem

Ka Mering ise ei eita, et nende taktika on keskmisest jõulisem. Peamine relv munasõjas on häirimine ja väsitamine. Näiteks saabub Selveri postkasti massiliselt kirju välismaa loomaõiguste organisatsioonidelt, aga ka justkui pahastelt Eesti tarbijatelt. Tähelepanuväärne on, et lihtinimeste kirjad on valdavalt eesti keeles, aga aadressid ja muud rekvisiidid viitavad, et need saadeti näiteks Taist või on adressaatide read üks ühele samad ja kirja sisud märkimisväärselt sarnased. 

"Neile otsa vaadates me saame aru, et need on täiesti identsed kirjad ja adressaadid on kopeeritud, isegi kui kirja alus on taikeelne või mis iganes muukeelne," ütles Veski. 

Meringi väitel on need autentsed kirjad murelikelt inimestelt. 

"Mina ei saa öelda, millised oma e-maili nimed inimesed teha võivad, aga see tekitab muret, kui oma klientide tagasisidet ei võeta tõsiselt. Ja et raamistada see, et justkui nende suhtes käitutakse ebaõiglaselt, tekitab just küsimuse, et kas see ettevõte ikkagi hindab vastutustundlikku ettevõtlust?

Omaette teema on aktivistide kasutatavad šokeerivad pildid, mis poepidajate ja tootjate sõnul ei ole üldjuhul tehtud üldse Eestis ning on seetõttu eksitavad. 

"Sageli või tihti võib näha seal pruune linde, aga teadupärast väga lihtne on aru saada - pruun muna tuleb pruunilt linnult, valge muna valgelt linnult. Ja Selveri puurikanade munad pärinevad valgetelt lindudelt valdavalt," ütles Veski

"Kui me vaatame keskmise puurikana elu, siis ei ole väga vahet, kas tegu on valge kana või pruuni kanaga. Erinevus on lihtsalt see, et valgetelt tulevad valged ja pruunidelt pruunid munad. Aga mis on veel oluline, on just see, et väga keeruline on saada infot selle kohta. Ja teine asi on see, et kanad üle Euroopa Liidu elavad täpselt samamoodi, kui me räägime puuritööstusest," selgitas Mering. 

Mering ütles, et temal kui loomakaitse organisatsiooni esindajal ei ole võimalust minna munafarmidesse kohapeale olukorda vaatama, sest teda ei võeta üldse jutulegi.

DAVA Foods Estonia juhi Vladimir Sapožnini sõnul pole aga temaga selles osas ühendustki võetud.

"Kahjuks pole keegi meiega ühendust võtnud. Minu nimi, telefon - kõik on internetis vabalt saadaval. Teiegi leidsite mu kontaktid, ma usun internetist, nii et palun, olge lahked ja tulge vaatama," sõnas Sapožnin.

Tallinna külje all Lool asub Eesti suurim puurikanade farm, kus on kuues hoones kokku 300 000 lindu. Et vältida haiguste sissetoomist, pidi saatemeeskond küll ennast üle küürima ja kandma spetsiaalset kaitseriietust, kuid muidu avati "Pealtnägijale" kõik uksed.

Iga lind muneb keskmiselt ühe muna päevas ja nii umbes poolteist aastat, misjärel ta saadetakse Poola hukkamisele, kus temast tehakse omakorda näiteks jõusööt. Just Loolt tuleb enamik Selveris ja Coopis müüdavatest puurikanade munadest. 

"Kanad elavad suurepäraselt. Vähemalt meie juures. Meil on vähem linde puurides kui norm ette näeb. Nad ei ole stressis, sest on suhteliselt vähe linde piiratud ajal. Kui me läheme näiteks alternatiivsete variantide juurde, näiteks õrrekanade juurde, siis nad on küll kõik koos, aga ei saa õue. Seal võib olla koos kuni 10 000 kana ilma mingi piiranguta. Meil on kanad 55-60 kaupa puurides. Neil ei teki stressisituatsiooni. Näiteks selles suures farmis kanad jooksevad üksteise otsa kokku. Alumistes kihtides olevad kanad lihtsalt lämbuvad. Sellist situatsiooni kunagi puurikanadega ei juhtu," kirjeldas Sapožnin.

Ekspert: puurikana ei võrdu õnnetu kana

Puurikanad on, nagu nimigi viitab, koos ühes puuris ja ilma võimaluseta pääseda õue, õrrekanad ei pääse samuti õue, kuid pääsevad päevaseks ajaks puuridest välja, vabapidamise kanad liiguvad päevasel ajal vabalt kuudi ja õue vahet nagu vanaema juures. Tagatipuks on veel olemas vabapidamisel mahekanad, mis tähendab, et nemad saavad ainult ökoloogilist, ilma kunstlike lisanditeta toitu. Äntu mõisas on just viimased, teoreetiliselt Eesti kõige õnnelikumad kanad. 

"Nagu ise näete, siis kana saab seda teha, mida ta loomuomaselt teha peaks saama. Ta saab olla õues, ta saab siblida, ussikesi nokkida ja kanalas on tal ka vaba liikumine ja avaralt ruumi," rääkis Äntu mõisa kanala juhataja Lauri Bobrovski.

Nii vabakanapidaja Lauri Bobrovski, kelle hoole all on ligi 6000 lindu, kui ka maaülikooli õppejõud ja linnukasvastusekspert Janek Prits ütlevad, et puuri- ja õnnetu kana vahele ei saa tõmmata võrdusmärki ja vastupidi, vabapidamisel kana ei pruugi olla hästi koheldud ja terve. 

"Kui minu käest täna küsida, et kuidas oleks parem, kas kana puuris või kana väljas, siis kui ma unustaksin kõik selle ära, mis ma linnukasvatusest tean, siis ma vastaksin ühtemoodi - kana väljas on kindlasti parim. Aga kui sa tead neid nüansse, mida üks või teine asi põhjustada võib, siis see ei ole üheselt võetav," ütles Prits.

"Ma usun, et igas pidamisviisis on äärmuseid," märkis Bobrovski. 

"Me eeldame, et kui me läheme kanalasse, siis seal on hämar, pime, seal on tolm ja ammoniaak. Aga tegelikult normaalsetes kanalates - ma ei eita, et on olemas juhuslikud, nagu igas valdkonnas võib olla neid - üldiselt Eestis, on ta siis puurikana, on tase väga hea," rääkis Prits. 

Aktivistide tegevus on paljuski välismaalt rahastatud

Nagu ikka, käib jutt lõpuks rahast. Esiteks on õrre- ja vabapidamise kanade munad kallima hinnaga, mis mõjutab tarbija rahakotti. Teiseks ei ole võimalik eestlaste tarbimist praegu ega lähitulevikus ilma märkimisväärsete investeeringuteta katta kodumaiste õnnelike kanamunadega. Ehk kui poodide ees protestivad loomaõiguslased saaksid oma tahtmise, tähendaks see munade impordi kasvu ja kodumaise suurtootmise koomaletõmbamist kui mitte surma. 

"Eesti alternatiivsete meetoditega tootjate farmid on suhteliselt väikesed, ei ole võimalust laiendada, nõuab investeerimist, see võtab kõik aega. Jah, üleminekuid tuleb, aga see ei tule üleöö. Rahad on ju suured," ütles Sapožnin.

"Mahekana pidajana, jah, ma võiks öelda, et paneme kinni, aga ma arvan, et prioriteet peaks olema see, et Eesti suudaks toota 100 protsenti oma munavajadusest ja siis liikuda jõulisemalt juba pidamisviiside eelistamise poole," rääkis Bobrovski.

Sellest omakorda võrsus kahtlus, et aktivistid on teadlikult või teadmata välismaa ärihuvide teenistuses, seda enam, et nende mõjutusvõtted on paljuski imporditud ja tegevus välismaalt rahastatud.

"See ei ole kohapeal sündinud idee. Selles mõttes, et seda kantakse edasi riigiti ja siin nähakse võimalust kasutada noorte inimeste initsiatiivi ja jõudu ja saada erinevate fondide ja toetuste kaudu siis raha oma tegevuseks," kommenteeris Rivo Veski.

"Me teame, et neil on välismaalt rahastused. Me teame, et seal on sarnased organisatsioonid mujal maailmas," sõnas ka Martin Miido.

"Tegelikult on siin pikem strateegia taga ja eesmärk, mida saab ka lugeda nende erinevate organisatsioonide kodulehelt, on see, et laiem tarbijaskond tarbiks vähem loomset toodet," ütles Veski.

"Meie südametunnistus on puhas selles osas, et me oleme motiveeritud sellest, et headus võidutseks ja et loomade heaolu ühiskonnas kasvaks. Ja mis puudutab munatootmise trende, siis kindlasti tuleb Eesti turule uusi, ka puurivabu tootjaid, aga me näiteks oleme otsustanud juba, et kui Nähtamatuid Loomi tahaks toetada ettevõte, kes toodab puurivabu mune, siis me kahjuks ei saaks seda toetust vastu võtta," rääkis Mering.

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: