Politseijuht Elmar Vaher: relva omamine ei ole kellegi põhiõigus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi /ERR

Pärast suvist Lihula tragöödiat, milles hukkus kaks inimest, lubas politsei üle kontrollida kõigi Eesti relvaomanike tausta ja eluviisi. Kaks kolmandikku tööst on tehtud, ütleb politsei- ja piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher. Aga ta räägib ka turvalisusest ja kuritegevusest laiemalt, koroonakriisist, uutest kiiruskaameratest ja anonüümsetest kõnekaartidest.

Kui julgelt tunnete teie end hilisõhtuses või öises Tallinnas koju jalutades?

Väga julgelt. Mul on ka eelisolukord – tean, mis linnas toimub.

Seda kõike teades, julgen öelda, et Eestis ja Tallinnas on turvaline elada. Tõenäosus sattuda pahandustesse, kui sa ise neid ei otsi, on väga väike.

Olete kunagi kartnud?

Hirm on inimlik ja ma olen inimene. Noore politseinikuna sattusin erinevatesse olukordadesse, ei olnud sidet, mobiiltelefone... Juhtus nii mõndagi. Aga hirmul ja hirmul on vahe, ma ei ole kunagi tundnud hirmu, et mis minust nüüd saab, pigem ikka seda, et kuidas ma nüüd olukorra lahendan.

Kas 1990. aastad on Eesti kuritegevuses tagasi? Tänavu üheksa kuuga on tapmiste ja mõrvade arv kerkinud 33 juhtumini, mullu samal ajal oli neid 18.

Kindlasti mitte. Need ajad on väga erinevad.

Kui rääkida numbritest, mis puudutavad eluvastaseid kuritegusid, siis tuleb vaadata numbrite taha. Tõepoolest on näha tapmiste arvu kasvu...

See on kohutav kasv.

See on üsna suur. Iga inimene, kes hukkub kurjategija käe läbi, on katastroof, peredele suur tragöödia. Tapmised ja mõrvad on kuriteod, mille sisse politsei vaatab eriti hoolega, oskab öelda, mis ja miks toimus.

On's võimalik üldistada, et millised need tapmislood on?

Tavaliselt sellised, kus tapmised toimuvad eluruumides, ühise joomingu käigus, kas kakeldakse, üsna tihti on mängus nuga. Kui vaadata Harjumaad, Tallinna piirkonda, siis siin välgub nuga eriti kiiresti.

Seega – olmetülid, koos suure joominguga, mis lõpevad nii [traagiliselt].

Organiseeritud kuritegevus jõukude verise arveteklaarimise, automaadivalangute ja granaadiplahvatustega pole meile tagasi jõudnud?

Selliseid kuritegusid, millega tuli rinda pista veel 1990. aastate lõpus ja 2000. alguses, neid õnneks ei ole.

Kahjuks on väga tugevalt turvatunnet riivavaid kuritegusid, nagu tänavu jaanuaris [kolme hukkunuga lõppenud] Saaremaa liiklusavarii, kus prokurör otsustas minna kohtusse mõrvasüüdistusega. Lihula, kus kaks inimest sai surma ja väikesed lapsed vigastada. Ka Lasnamäe sündmus, kus täitsa kõrvaline inimene, minnes appi oma kaasale, lõpetas surmaga. Need väga traagilised lood on ka meie väga suure uurimise tähelepanu all.

Toomas Sildam ja Elmar Vaher Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

On organiseeritud kuritegevust Eestisse üldse jäänud?

Organiseeritud kuritegevus ei ole kuhugi kadunud. Klassikalisi kuritegelikke ühendusi on Eestis 15-18, kes elatuvad sellest ja töötavad selle nimel, et teenida kuritegelikku raha, teha kuritegusid.

Teine pool, mida ei tohi unustada ja mis ei ole seotud klassikalise organiseeritud kuritegevusega, on finantskuriteod, rahapesu, küber, inimeste petmine. Kuni narkokuritegudeni, kus enam ei toimeta niinimetatud bandiidimaailm, vaid tegemist on projektipõhise kuriteoga, kus mitte keegi ei tunne mitte kedagi – kõik käib tumeveebi kaudu, info liigub ainult krüpteeritult ja inimesed saavad aine kätte läbi mitme vahendaja.

Mind on alati pannud kergelt imestama, kui politseinikud räägivad, et Eestis on 15-18 kuritegelikku grupeeringut. Kui nad kõik teada on, siis miks nad on siiani selles loetelus?

Me teame täpselt, kes kuhu kuulub. Meil on viimastel aastatel olnud mitmed edukad uurimised, mille järel suur osa liidreid – just liidreid – kannab vanglakaristust.

Näiteks järgmisel aastal vabaneb Assar Paulus, kelle kuritegelik ühendus ei ole kuhugi kadunud.

Jah, me teame, palju neid ühendusi on ja teame ka enda menetlemise võimekust. Väga aktiivselt suudame jälgida ja menetleda, vajadusel ka kinni pidada viite-kuute kuritegelikku ühendust. Seda me pidevalt teemegi.

Aga see kõik on valgekraeline, mitte kaaskodanikele nähtavalt vägivaldne?

Jah, selline muutus on viimase 10-15 aasta jooksul tasahilju toimunud. Klassikalist organiseeritud kuritegevust, vägivaldset, kes on maksustanud poepidajaid, kes klaarib hommikul arveid omavahelisi arveid laste mänguväljakul, kus viga võib saada ka kõrvalseisja – seda enam ei ole.

Praegu otsib iga ühendus järjest enam tegevust, mis on anonüümne, näiteks üks suuremaid kuritegeliku tulu allikatest on maksudest kõrvalehoidumine, siis kelmitsemised... Ja nad otsivad IT-geeniusi, keda panna enda kasuks tööle.

Õnnestub see neil?

Ikka õnnestub. Sest seal, kus on nõudlus, on ka pakkumist.

Elmar Vaher Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Üks selle aasta traagilisemaid ja ka arusaamatumaid lugusid oli tõest juuni alguses Lihula lähedal toimunud tragöödia, kui 32-aastane Mikk Tarraste tulistas surnuks kaks inimest. Kas on nüüd teada, miks ta seda tegi?

Sellised kuriteod on ka uurijatele paras mõistatus.

Oleme uurimise politseimajas lõpetanud, toimik liigub prokurörile, et minna edasi kohtu suunas. Mis oli tema motiiv, seda saab praegu kommenteerida prokurör. Aga eks suurt rolli mängis alkoholijoove, samamoodi tulirelvade ja laskemoona paljusus.

Kui õigesti mäletan, siis pärast Lihula lugu lubas politsei kontrollida kõigi relvaloa omanike taustu. Neid on 26 000 inimest ja ligi 56 000 relva. Kui kaugele olete selle kontrolliga jõudnud?

Kümnete aastate jooksul on Eestis tõesti üsna palju relvi [registreeritud]. Enamus on küll jahirelvad, aga iga relv paha inimese käes, on suur oht. Seepärast tegime selge otsuse veelkord üle vaadata relvade omanikud, teha neile täiendav taustakontroll, uurida nende eluviisi. Oleme kaks kolmandikku [relvaomanikest] läbi uurinud ja tühistanud mitmeid relvalubasid, mõnega neist kohtuteegi läbi käinud.

Saite õiguse?

Ühe lahingu kaotasime. Kodanikuna on mul kurb, politseijuhina aga hea meel, et saame teada kohtu arvamuse. Nii teame oma tööd järgmisel korral paremini teha.

Oleme kümnetelt inimestelt võtnud relvad ära, et hinnata nende usaldusväärsust. Eluviisi uuring on üks päris keeruline toiming, mis riivab sügavalt inimese põhiõigusi.

Millise eluviisiga inimene ei saa relvaluba?

Kui kohtvaatlusega tuvastame selgelt, et inimesel on sügavad alkoholiprobleemid, kui kodus või kodu ümber on näha igal pool alkoholipudelid või on ta tunnistajate ütluste järgi alkoholijoobes relva kandnud, siis võtab politsei relvad hoiule ja uuritakse edasi tema ohutust.

Milline on teie arvamus – kas minevikus relvade või lõhkeainetega seotud kuritegude eest karistatud inimesed peaksid saama relvaloa, kui nende karistus on kustunud?

Ei peaks. Relva omamine ja kandmine ei ole kellegi põhiõigus. Et inimene saaks oma hobiga tegeleda, selleks ei pea relva omama, võib minna tiiru, saad sealt relva, tulistad ära ja tagastad relva. Sa ei ole relva omanik.

Aga see, et oled tahtlikult teinud kuriteo, eriti lõhkeseadeldisega, mis on ju põrgumasin – sellele inimesele minu hinnangul relva kätte anda ei tohiks.

Olete öelnud, et teie hinnangul ei olegi Eesti neid kohti, kus pead tulirelvaga kaitsma oma vara ja tervist. Kas see pole siiski liiga kategooriline, sest eile võibolla ei olnud, aga homme võibolla on?

Aga me oskame seda prognoosida. Täna julgen öelda, et seda ei ole vaja. Need sündmused, mida ma politseijuhina iga päev näen ja tean, ei eelda kodaniku poolt relvaga kaitsmist.

Eesti politsei on täna kiire. Usun, et oleme edukad, kui suudame kaks asja kokku panna – ära võtta relvad inimestelt, kellel neid ei tohiks olla ja null-tolerantsiga reageerimine relvadega seotud sündmuste puhul.

Meil on aastas 1400 väljakutset, kus on info, et tegemist võib olla tulirelvaga. Enamus neist on mängurelvad, maketid, ka minul on kodus poja isana "relvi" küll ja küll. Aga oleme politseis kokku leppinud, et tulirelva kahtlusega väljakutsete puhul tegutseme väga kiirelt.

Elmar Vaher ja Toomas Sildam Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kuidas on mõjunud koroona-aeg lähisuhtevägivalla juhtumitele? Vägivallakuriteod on ametliku statistika järgi vähenenud kümnendiku võrra. Näitab see ka tegelikku pilti?

Koroona-ajal märkasime, et lähisuhtevägivallast teavitamine pisut vähenes, millele on ka selgitus. Meil kadus ära kolmas osapool, kes varem märkas lähisuhtevägivalla kannatanut.

Toome näite. Kui laps ei käi [distantsõppe ajal] koolis, aga ta on kodus lähisuhtevägivalla ohver, siis tal ei teki võimalust rääkida sellest sõpradele, õpetaja ei märka ega saa anda teada sotsiaaltöötajale, lastekaitsele või politseile.

Nägime ka seda, kuidas alkoholi tarbimine liikus avalikust ruumist kodudesse. Mistõttu tõenäoliselt oli lähisuhtevägivalda kodudes rohkem kui tavaliselt, sest olgu öeldud, et suurem osa [kodu]peksjatest on tõsise alkoholiprobleemiga ja 90 protsenti nende kannatanutest on lapsed või naised.

Kange alkohol muutus mullu suvel odavamaks – kuidas näeb politsei selle tulemust?

Meie ei ole muutust märganud. Aga tõepoolest, paljudes kuritegudes, ka liiklusrikkumistes mängib alkohol suurt rolli. Iga päev kõrvaldame liiklusest 40-50 inimest, kelle kohta võib öelda [potentsiaalsed] mõrvarid liikluses. Suurem osa neist ei joonud klaasi veini ja siis istunud rooli, vaid on alkohoolikud roolis.

40-50 inimest päevas tabatakse... Kui paljud jäävad tabamata?

Väga suur osa. Praegusel hetkel, julgen väita, sõidab Eesti teedel 1000-1500 inimest, kes on alkoholijoobes.

Päris kõhe.

(Noogutab)

Elmar Vaher Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Milline on teie suhtumine ideesse, et omavalitsused paneksid linnadesse ja asulatesse kiiruskaamerad ning osa trahviraha saaksid endale?

Ma ei oska kommenteerida trahviraha jagamise mõtet, sest see on poliitiline kokkulepe [parlamendis].

Eestis on tugevad omavalitsused. Kui usaldame neile oma lapsed, sest enamus koole on ju omavalitsuste käes ja korraldada, kui usaldame teede-ehituse, kogu lastekaitsega seonduva – siis miks me ei võiks usaldada ka seda tegevust.

Eestis toimub umbes 60 protsenti liiklusõnnetustest kohalikele omavalitsustele kuuluvatel teedel. Ma ei ütle, et liikluskaamera on võluvits, aga see on üks võimalus muuta liiklus ohutumaks.

Kas need kaamerad peaksid olema asulates-linnades või nende välistel teedel?

Sellist piirangut ette panna ei tohikski. Tuleb teha korralik analüüs.

Ega ka praegu ole mobiilsete liikluskaamerate asukohad juhuslikud, vaid neidki pannakse riskianalüüsi põhjal, ikka sinna, kus on suurem liiklustihedus ja statistiliselt ohtlikumad kohad.

Maanteeamet on nende kaameratega seonduvat uurinud ja võib järeldada, et 13 protsenti on liiklus paranenud pärast seda, kui liikluskaamerad Eestis paigaldati. See sai alguse 10 aastat tagasi.

Teie oskate öelda, kas kiiruskaamerad pannakse ainult sinna, kuhu saab elektri vedada?

Tõesti, elektrit kaamerad vajavad, aga need ei ole seal põhjusel, et seal on elekter. Tavaliselt enne kurvi, laugetes kurvides, kus juhid võivad gaasipedaaliga väga vabalt käituda... On selge loogika, kuhu liikluskaamerad tekivad.

Räägime anonüümsetest kõnekaartidest. Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium tahab need turvakaalutlustel keelustada, sest ei ole võimalik tuvastada lõppkasutajat. Teile see idee vist meeldib?

Mina ei mõista, miks aus ja õiguskuulekas inimene peaks midagi kartma. Väljaütlemised, et nüüd hakkab riik kedagi jälgima...

Teate, ma olen töötanud uurimises kümned aastad, inimese jälgimine on üsna keeruline ja väga kallis töö. Teiseks, politseis ei ole võimalik, et üks uurija mõtleb ühel hommikul, et nüüd hakkan seda inimest jälgima. Ei, selleks on selge tsiviilkontroll.

Kui räägime kõnekaartide isikustamisest, siis kartma peavad ainult kurjategijad, kellele on see võimalus panna toime kuritegusid.

Samas, meil on aastas palju operatsioone, kus inimesed kaovad. Kas lähevad seenele, tahavadki kaduda, noored kõnnivad kodust ära... Anonüümsed kõnekaardid piiravad ka meie võimalusi inimest leida ja päästa.

Aga, see eelnõu ei loo võimalust kõiki pealt kuulata.

Ikkagi, süvariik tuleb mulle järjest lähemale.

Kartma peavad kurjategijad. Aus inimene ei pea selle muudatusega mitte midagi kartma.

"Kas meil on mõtet piirata oma inimeste õigusi, kui nad saavad teise riiki sõita /---/, osta sealt kaardi ja helistada sellega? Kas siis ei jookse üldse luhta see plaan, et ühelt poolt piirame õigusi, aga tegelikult mõju ei ole olemas?" küsis avaliku õiguse jurist Paloma Krõõt Tupay. Mida te vastate talle?

Küsimus on väga õige. Tuleb aga vaadata, millistes riikides ei ole juba ammu isikustamata kõnekaarte. Prantsusmaa, Saksamaa, Inglismaa, Austria... Ja neid riike tuleb aina juurde. On vaid aja küsimus, millal meie naabrid Läti, Leedu, Soome teevad sedasama.

Uskuge, Eesti politseis on kõva tsiviilkontroll, alates prokurörist kuni kohtunikuni välja. Nad küsivad hoolega, miks me hakkame inimest jälitama, millised on selle õiguslikud alused. Ei ole saladus, et üsna tihti on heas mõttes range prokurör müürina ees, kes ei lähe politseinike ideega kaasa ja jälitustoiming jääb pooleli.

Elmar Vaher ja Toomas Sildam Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Kas õiguslik segadus Abhaasia eestlaste kodakondsuse küsimuses on nüüd lahendatud?

Jah, tõepoolest, oleme võtnud aluseks õiguskantsleri seisukoha, et kui inimene on kunagi määratletud sünnijärgseks kodanikuks, siis on ta kodanik elu lõpuni. See vaidlus on peetud ja inimene, kelle kaasusest kõik algas, on täna kodanik ja elu lõpuni Eesti Vabariigi kodanik.

Et kes on Eesti passi kord saanud, saab selle passi uuesti, isegi, kui riik leiab, et inimene sai passi ekslikult?

Riik on hinnanud tema sünnijärgset kodakondsust ja seda ära võtta ei ole võimalik.

Kas politseinike palk järgmisel aastal kasvab?

Ei kasva. Politseinike palk jääb samaks.

Milline on teil kõige madalam ja milline keskmine palk?

Rääkisime Lihulast... Sinna sõitnud kiirreageerimisüksuse iga liige viib seitsmendal kuupäeval koju 1150 eurot. See on palk, mida eesliini politseinik saab. Ida-Virumaal on palk 300 eurot kõrgem, ka Tallinnas on palk kõrgem, aga suur osa reageerivatest üksustest saavad 1150 eurot.

Ei ole just väga palju.

Ei ole palju. See on eesliini patrull, piirivalve, kergemate kuritegude uurijad... Nendele kohtadele võtaks üle Eesti tööle kohe 150 inimest, aga paraku ei ole värbamised õnnestunud.

Mis on aga hea uudis, siis sisekaitseakadeemias alustanud politseinike puhul oli konkurss väga suur. Seda mõjutab COVID-i kriis, mis paneb inimesed mõtlema kindlustundele. Sest nagu öeldakse: riigi palk on küll väike, aga kindel.

Ja mis huvitav, ka suur hulk abipolitseinikke otsustas hakata politseinikeks.

Kui tugevalt on politseinikud koroonast pihta saanud?

Meil on läinud väga hästi. 5000 töötajast oli kevadises laines 12 nakatunut, sügisel on neid seni kuus.

Oleme kergelt pääsenud, kuigi oleme kogu aeg töötanud [viiruse] epitsentris. Meie kopter on haigete transportija. Piiride, Saaremaa ja Hiiumaa sulgemine... Tõenäosus nakatunutega kokku puutuda on olnud suur.

Suve hakul oli ühes kordonis olukord, kus inimene haigestus, kogu üksus jäi karantiini. Kõrvalmeeskonnad tegid töö ära.

Kordon pandi kinni? Piirile jäi auk?

Kordon pandi kinni, aga piiri ei valvata kordoni majast. Kõrvalüksused katsid piiri oma vaatlus- ja patrullivõimekustega.

Lennusalga kopterid tõid Saaremaalt koroona-haigeid, aga keegi ei nakatunud. Kuidas?

Meditsiinilennud on koostöös arstidega, meil on head partnerid Põhja-Eesti Regionaalhiagla, lastehaigla... Koos mõeldes, milline on patsiendi seisund, millist ohtu ta kujutab, nii me ka käitusime. Kuni selleni, et pärast iga lendu desinfitseerisime kopteri, et mitte panna ohtu meeskonna ja järgmiste patsientide tervist.

On see tõsi, et politsei kriminalistid, kes tavaliselt tegelevad mitte-elusate objektidega, õppisid kevadel võtma kolleegidelt koroonaproove?

Jah, meie eesmärk oli võtta maha koormus näiteks kiirabilt, kes oli kevadel väga suure pinge all. Kriminalistid said Tallinna kiirabis õppe ja asusid politseinikelt proove võtma. Meil on kaleping SYNLAB'iga, et saame proovidele kiired vastused. Põhjus ikka selles, et meie teenistused ei "kukuks maha", et saada ruttu teada, kas kolleeg on nakatunud.

Kuidas teile tundub, kas Eesti inimesed on harjunud koroonaga koos elama või on koroonast juba tüdinenud ja ennast lõdvaks laskmas?

Mul on küll tunne, et inimesed mõistavad olukorda. Kui rääkida ettevõtjatest sõpradega, siis ega ükski kohtumine möödu ilma koroonast rääkimata... Inimesed mõistavad ja see ei ole hirm, vaid arusaamine, et iga ettevõtja saab midagi ära teha oma organisatsioonis.

Kevadel oli teil kaitsemaskide varu kaheks-kolmeks päevaks. Aga nüüd?

Tänaseks on varu kaheks kuuks ja teame, kust võib lisa saada. Meil kulub iga päev tuhandeid maske. Ja näiteks Ida-Virumaa klienditeenindustes jagame maske ka klientidele.

Kõik meie teenused on püsti, operatsioonid toimuvad, mida ei jää lahendamata põhjusel, et on COVID-i kriis. On tulnud küll kokku puutuda mõne nn nutika kurjategijaga, kes võtab enda kinnipidamisel taskust paberilehe, et on COVID-positiivne. Politseinikud ei kohku, lahendavad olukorra.

Lõpetuseks, millised on teie suhted siseministri Mart Helmega?

Suhted on väga töised. Meie teeme tööd ja püüame teha kõik võimaliku, et hoida Eesti turvalisena.

Elmar Vaher ja Toomas Sildam Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Toimetaja: Anvar Samost

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: