Kateryn Rannu: eesmärkidest eesti keeleruumis ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kateryn Rannu
Kateryn Rannu Autor/allikas: Piret Räni

Maarja Vaino heitis "Eesti keele arengukavale 2021–2035" ette liigset keskendumist muule peale eesti keele. Oleks samas paslik mõelda sellele, miks on praeguses maailmas keeltest ainsuses rääkimine suur kaotus nii ainsuses räägitavale keelele endale kui teistelegi, kirjutab Kateryn Rannu.

Et eesti keel on meie ühiskonna A ja O, selles ei ole tegelikult ju küsimustki, vaadakem kasvõi muudatust, mis viidi sisse põhiseaduse preambulasse aastal 2007, kui sellesse lisandus sõna "keel".

Samal ajal on just Eesti keelekesksus meil varem loonud olukorra, kus oleme pidanud põhjendama nii EL-i kui NATO liikmeks saamise eel eesti keele kui ainsa riigikeele staatuse säilimise põhimõttelist olulisust. Sellest on kirjutanud põhjalikumalt Gabrielle Hogan-Brun ning Sue Wright (2013).

Eesti keele kui teise keele õpe on murrangulise tähtsusega just lähiaastatel, samuti nagu meie suhtumine võõrkeeltesse, sh ka teistesse kultuuridesse. Võõrkeeleõpe sisaldab endas tegelikult hämmastavalt palju mõtlemisainet oma keele kui kultuuri üle.

Miks ütleb prantsuse keele kõneleja, "Pas de bras, pas de chocolat" (kel käsi pole, see šokolaadi ei saa), eesti keele kõneleja aga hoopis "Kel janu, sel jalad"? Või mille tõttu on keelele omane lühem või pikem ametlikus kirjas pöördumise viis? Miks on luulet nii keeruline teise keelde tõlkida?

Kõik sellised küsimused on sagedased külalised just võõrkeeletunnis ja vestlustes teist keelt kõnelejate ja teise kultuuri kandjatega. Need küsimused pakuvad avastamisrõõmu, hämmastust, vahel ka arusaamatusi, mille kaudu õpitaksegi.

Võõrkeeled vajavad arengukavva sisse kirjutamist pelgalt selle tõttu, et Eesti võiks kinnitada oma suutlikkust keele kõnelejate väikese arvu tõttu toime tulla väljakutsetega, mille seab inglise keele üleilmne levik ja tuleb tõdeda, et sageli viimase oskamatu kasutamine. Selles osas tundub, et mõtleme samas suunas, kuid tundub ikkagi, et Maarja Vaino jaoks on häiriv arengukava pealkirja ja sisu osaline kokkulangevus.

Paljud mitmekeelsuse uurijad rõhutavad, et ühe keele positsiooni tugevnemine käib läbi teiste väärtustamise (Baetens Beardsmore 2009, 2015, Genesee et al 2013, García 2015). Eestil ei tasuks võtta eeskuju Ühendkuningriigi või USA haridussüsteemist, milles nii vähemuskeelte kui ka võõrkeelte osakaal õppes on kasin.

Kirjandusõpetuse mahu suurendamine nõuab teatavasti ka valmidust see elukutse valida. Hetkel tundub, et õpetajatest jääb vajaka pea igas ainevaldkonnas. Valitsuse otsus õpetajate palgad neljaks aastaks külmutada paneb muretsema mitte üksnes eesti keele ja kirjanduse õpetajaid, vaid haridustöötajaid laiemalt ja toob endale kaasa jätkuva mure õpetajaameti kasuks otsustamise tõenäosusest meie ühiskonnas.

Ei saa nõustuda väitega, et arengukava tegeleb liiga palju muude keeltega. Empiirilised uurimused teistes riikides (Gainkatarzi jt 2015, Mingyue Gu jt 2020) õpetajate hoiakutest näitavad ilmekalt, et õpetajal on vaja tunda huvi ka keelte vastu, mida ta tingimata õpilasega ei jaga. Kuidas saab teostada sellist plaani õpetaja, kelle jaoks on arengukavas kirjutatud detailselt lahti vaid eesti keele kesksed eesmärgid?

Arengukava tegevussuund 1.2 ehk eesmärk soodustada eesti keele kasutamist kodukeelena tundub igati loomulik praeguses Eestis ja on seotud arengukava alapunktiga 1.10, milles rõhutatakse vajadust toetada välismaal elavate eestlaste oskust peres keelt edasi anda ja hoida ka võõrsil elades. Seda ennetava meetmena olukorrale, kus Eestisse naasev perekond on kiiruga valinud võõrsil räägitava keele, sest see tundub esmapilgul olevat parim viis kohanemiseks.

Võõrkeel tuleb uksest ja aknast pahinal sisse ka keeletaiplikumas perekonnas, vahel tundubki, et seda võetakse vastu kriitikavaba vaimustusega. Siit ka vajadus ja vastutus arutleda, miks on oluline ja lahe pelgalt inglise keele kui võõrkeele oskamise kõrval rääkida, mõelda ja toimetada eesti keeles.

Mitmed pered, kes pöörduvad tagasi Eestisse elama, on tõenäoliselt mingil hetkel teinud valiku, et lapsega võiks rääkida muus keeles, mis ei ole eesti keel. Kui elu muutub, on tagasi tulija perel tõenäoliselt vaja tuge, mitte hukkamõistu. Kirjandusõpetaja üksinda seda eesmärki lahendada ei suuda.

Tuleb mõelda koolipoolsele ja laiemalt ka ühiskondlikule toele tervikuna. Kuid juhul, kui praegune eesti õpetaja ei pruugi kahel kolmandikul juhtudest tõenäoliselt töötada koostööd soodustavas töökeskkonnas (Slabina, Aava 2019), siis ei ole võimalik lähiajal loota, et keele osaski õpilane alati piisavat tuge leiab. Seetõttu tuleb arengukavu kindlasti pigem vaadata ühtse tervikuna, mitte eraldiseisvate bürokraatlike tekstide kogumina.

Keelt hoida mitmekeelses maailmas ongi suur väljakutse ja keelest ainsuses rääkimine olukorda ei lahenda. Ärgem unustagem, et iga keele sees on omakorda peidus erinevad regionaalsed murrakud, ka vaegkuuljatel ning -nägijatel on olemas täiesti eripärane eesti keel. Ja eesti keele kõnelejate seas on muide vähemalt üks keelepäästja, Indrek Park.

Äkki päästaks mitmekeelsuse väärtustamisega veel mõne keele ja tõstaks seejuures eesti keele mainet, enne kui arengukava laiapõhisest eesmärkide püstitamise püüdest üle sõidame?


Viited

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: