Harri Tiido: koroonapandeemiaga seotud muredest Venemaa juhtkonnas
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all koroonapandeemia Venemaal. Epideemiate-pandeemiatega kaasnevad mässud pole haruldus ja kuna Venemaal ei soovita midagi saatuse ega rahva kätte otsustamiseks jätta, võetakse ka vajalikud meetmeid, märgib Tiido.
Vene võimud teatasid esmaselt koroonapandeemiaga seotud piirangutest inimeste elule-olule juba tänavu jaanuari lõpul, kui koostati üleriigiline valmisolekuplaan. Algul kõlas kõik veenvalt ja ilusti, nagu Venemaal ikka, et kõigis regioonides on valmis plaanid võimete koondamiseks viiruse tõrjumisel.
Ja nagu ikka Venemaal, kujunes reaalsus pisut erinevaks teleekraanil nähtud tarkade nägude poolt väidetust. Märtsiks tunnistas seda juba ka keskvõim, mis koondas viirusevastase tegevuse peaministri juhitava koordineerimisnõukogu kätte ja moodustas ka üleriigilise koronaviiruse töörühma Moskva linnapea Sergei Sobjanini juhtimisel.
Praeguseks võib öelda, et asjaajamine on tõstetud veel kõrgemale tasandile, kuid klauslitega. Koroonaviiruse vastase võitluse eesliinile on juhirolli paigutatud tuntud vene vägilane Vladimir Putin, kes juhib vägesid eeskätt elanikkonnale suunatud kõnede, kuid ka kaugtöö vormis koosolekute näol, kus ta annab juhiseid kohalikele võimuritele.
Arvuliselt olla Putini avalikke esinemisi eriti koroonakriisi algfaasis rohkem kui kunagi varem tema võimuloleku ajal. Märkimist väärib ka asjaolu, et esinemisi lindistab Putin valdavalt oma punkrist või turvapaigast, mille asukoha kohta on erinevaid andmeid.
Selge on ka tööjaotus – õigeid suuniseid annab Putin, kuid halbade andmete tekkes on süüdi allpool paiknevad võimutasandid. Politoloog Gleb Pavlovski on märkinud, et taaskord tasub Venemaa otsustusmehhanismi mõistmiseks võtta arvesse Putini komme vältida lõppastme otsuste langetamist, au nende eest võib enesele võtta ka hiljem, süü nende eest langeb aga alati kellelegi teisele.
Kohalikud võimud on seetõttu haamri ja alasi vahel – ülalt nõutakse, altpoolt survestatakse ja vastutus langeb neile. Moskva on olnud kogu koroonakriisi ajal tähelepanu keskmes, paljuski kasvõi seetõttu, et seal paikneb palju Lääne meediaväljaannete korrespondente.
Kui oktoobris olukord riigis nakkuse leviku osas taas ülihapuks läks, andis linnapea Sobjanin korralduse kõigile tööandjaile tagada vähemalt 30 protsendi töötajate viimine kaugtööle ja igal nädalal raporteerida nende kohta nimeliselt koos kõigi isikuandmetega. Kuid läbi mõtlemata jäid pisiasjad – kuidas näiteks kaupluses kolmandik müüjatest viia kaugtööle ning mida see enesest kujutab jne.
Selles kontekstis on meedias tõusnud jutuks ka võimalus, et rahval viskab mingil hetkel üle ja nad lähevad tänavaile, hoiatav eeskuju Habarovskist on tänavu juba olemas. Küsimus on aga ka selles, kelle või mille vastu võiks rahvas tänavaile tulla?
Sotsioloog Aleksei Levinson Levada-keskusest märgib, et isiklikult Putini puhul on tema tugevusvaru nii-öelda "vanuse faktoris".
Need on vanema vanusegrupi inimesed, kes on konservatiivsed ja kelle mõttelaadi osa on igatsus Nõukogude Liidu järele. Nende jaoks on kõik probleemid taandatavad selle liidu lagunemise järelmitele ja neil on teatav mõju ka keskeas elanikkonnale. Nad kiidavad heaks teatava olemasoleva korra ega soovi vapustusi. Nad tahaksid, et sissetulek oleks suurem, meditsiiniteenused paremad ja elutingimused samuti, kuid nad ei soovi, et Venemaa peaks kuidagi teistmoodi olema.
Venemaa võimud ei soovi aga midagi ehku peale jätta. Jälgitakse tähelepanelikult arenguid riikides, kus pandeemia uuesti hoogu võtnud.
Haigused ja mässud
Venemaal on oma ajaloolised kogemused haigushoogudest olemas ka mässude näol. Seetõttu püüeldakse koostööle elanikkonnaga, püüdes "rumalat pleebsi" suruda täitma sanitaarseid norme, mida võimud julgevad kehtestada, nagu märgib netiväljaandes Snob paljudele kindlasti tuttav analüütik Georgi Bovt. Ta heidab pilgu ka ajalukku, tuues esile 1831. aastal Peterburis puhkenud kooleramässu.
See mäss on muide igavikustatud Iisaku kiriku ees oleval Nikolai I ausambal, kus üks bareljeefidest seda kujutab. Tollal tuli imperaator isiklikult kohale, et mässulisi maha rahustada. Ja legendi kohaselt olla mässulised imperaatori ees põlvili langenud.
Tegelikult olevat sündmused olnud üpris tormilised. Kaupmeestele olla pandud peale kohustus nii-öelda vabatahtlikult rahastada laatsarettide asutamist, koolerahaigetel oli imperaatori käsul keelatud tänavail liikumine, neid jälitasid seal politseinikud, kes viisid kinnipeetud sunniviisil laatsarettidesse.
Rahva seas levisid aga kuuldused, et mingit epideemiat ei ole, et see on arstide vandenõu ja igaks juhuks ründasid rahvamassid mitmeid haiglaid ning tapsid mõned arstid.
Varasemast ajast on teada ka katkumäss 1771. aastal Moskvas, kus päevas suri tuhatkond inimest ja laibad vedelesid lihtsalt tänavail. Siis levis rahva seas kuuldus, et Kremlis on olemas imettegev ikoon, mis kaitseb katku eest. Ja selge pilt, mis järgnes – lollitatud massid tormasid Kremlisse, et ikooni suudelda ja seeläbi haigust vältida.
Tollane peapiiskop Ambrosius püüdis seda tobedust peatada, kuid tulemuseks oli ühe kloostri rüüstamine ja raevunud rahvamass lõi peapiiskopi enese maha. Võimudel ei jäänud muud üle, kui sekkuda sõjaväega, mässu liidrid hukata ja osa osalejatest sunnitööle saata.
Selliseid vägivaldseid mässude mahasurumisi tuli ette ka hiljem. Varemmainitud kooleraepideemia ajal 1830. aastal lämmatati mäss Sevastoopolis, kus rahvas olevat hakanud uskuma kuuldusi, et tegelikult mingit epideemiat ei ole ja kõik see on üks vandenõu.
Tasakaalustamaks seda pilti on Georgi Bovt ära märkinud ka mõned kooleramässud Euroopas, nagu näiteks 1832. aastal Liverpoolis, kus massid arvasid, et epideemiajutu taga on vandenõu kellegi poolt, kes soovib sellest kasumit lõigata. Et arstid olla sihilikult inimesi surmani viinud, saamaks tol ajal populaarseks osutunud anatoomikumidesse värskeid laipu tudengitele lõikumiseks. Seal küll õnnestus vältida sõjaväe sekkumist ja asi lahenes teavitamiskampaania abil.
Vägivaldsem oli kooleramässu mahasurumine Köningsbergis, kus rahvas ründas linnavalitsust ja politseijaoskondi, kahtlustades, et võimurid püüavad koolera abil vaeseid veel vaesemaks muuta. Berliinis läksid võimud mässulistega koostööle ja leevendasid nende survel karantiinireegleid.
Itaalias langesid kooleramässud tol ajal ühte vabadusvõitlusega Bourbonide dünastia vastu. Prantsusmaal oli aga teatav kattuvus tõusva revolutsioonilise liikumisega.
Seega ei ole epideemiate-pandeemiatega kaasnevad mässud haruldus ja kuna Venemaal ei soovita midagi saatuse ega rahva kätte otsustamiseks jätta, võetakse ka sellekohaseid meetmeid.
Venemaa statistika
Nagu juba öeldud, on president Vladimir Putin end igaks juhuks muust massist isoleerinud ja kui keegi milleski süüdi võiks jääda, siis igal juhul mitte tema. Moskva linnapeale Sergei Sobjaninile on pandeemia mänginud kätte võimaluse võtta sisse tummised tihid, kui just asi hapuks kätte ei lähe.
Omaette ooper on kogu selles kakofoonias Venemaa statistika – oktoobri algupoolel välja kuulutatud järjest uued nakatumiste rekordarvud jätavad justkui mulje kasvavast objektiivsusest, kuid selle taustal on meil raske hinnata, milline oli statistika varasemal nakkusperioodil, elik kas asi on reaalselt hullemaks läinud või on lihtsalt avaldatud arvud muutunud.
Ka Venemaa massimeedias on näha muudatusi kevadega võrreldes. Kui tuntud teletegelane ja Kremli-ülistaja Dmitri Kisseljov tänitas algul vaid teiste riikide probleemide kallal ja kiitis Venemaa head valmisolekut sellisteks kriisideks, siis peagi siirdus ta moraliseerima nende arvel, kes tema arvates ei pööra olukorra tõsidusele piisavat tähelepanu ja lõpuks jõudis ta üleskutseteni, et kokku hoides venelased võidavad sellegi vastase.
Jäänud on aga üks põhitees – näidata, et muudes maades on olukord hullem kui Venemaal, välja arvatud ehk Hiinas, kus kõik olla korralikult paika pandud ja võimude meetmed tegusad.
Ja ega see värk meediapildis palju muutugi, pigem tasub vaadata, mida räägivad kohalikud uudised ning neist enesele pilt kokku panna.
Viited lugemishuvilistele
Toimetaja: Kaupo Meiel
