Elame teadmistepõhises maailmas ja nõustume, et enne oluliste otsuste tegemist peab tegema uuringuid. Uuringute all mõtleme mõjude uuringuid, kuid poliitikutele on nende igapäevatöös oluline ka rahva arvamus ehk avaliku arvamuse uuringud.

Kuid mitte alati ei ole uuringud head ja ausad. Nimetame neid mittevajalikke uuringuid libauuringuteks. Nn libauuringud muutuvad kurja allikaks, kui neil on libahundi tunnused.

Kuidas tunneme ära libauuringu? Siin on mõned lihtsad reeglid.

Ta ei ole see, mis paistab. Näiteks väidab, et on uuring, aga tegelikult on arvamuse mõjutaja või reklaam.

Ta ei ole tasakaalus ehk on metsa poole kaldu. Küsimuste puhul väljendub see tavaliselt selles, et valikuid on vaid ühest vallast ja valid, mida sa valid, välja tuleb ikka libahunt ehk kallutatud versioon.

Ta ei ole adekvaatne ja selle asemel, et käituda tasakaalukalt, tekitab palju segadust, kas meelega või vahel ka meeleheitest.

Kokkuvõttes ei aita libahundid kuidagi probleemide lahendamisel, vaid elavad oma kallutatud ebaloomulikku elu.

Ettepanek teha rahvaküsitlus teemadel "Kas Eesti Vabariik tunnustab abielu üksnes mehe ja naise vahelise liiduna?" või "Kas Eesti Vabariigis kehtib abielu üksnes mehe ja naise vahelise liiduna?" on selge näide libahundi loomisest.

Raske on ette kujutada olukorda, et inimesel oleks loomulikul viisil võimalik sellele küsimusele vastata "ei". Seega tekib mure, et millega on tegemist?

Muidugi ei pea kõigil inimestel olema võimekust ära tunda libauuringut. Mida siis teha, kui ise ei ole sotsioloogi haridust saanud? Lahendused on siingi olemas: lisaks juristidele kutsuge ka päris sotsioloog seda looma uurima!